SAADAME MAI PUHKUSELE

Mai tuli niisuguse särinaga, et kõike, mis aias juhtus, kirja ei saanud. Ma ei tea, kui pikk see postitus tuleb, aga üles peab tähendatud saama kõik see, mis varasematesse sissekannetesse ei mahtunud. Muidu pole võimalik mitte kuidagi erinevaid aastaid võrrelda.
Kõik rändlinnud, kes tulemas, olid meil kohal kuu keskpaigaks. Rukkirääku kuulsime 14. 05. ja peoleo laulu järgmisel päeval. Käo vahetpidamatu kukkumine kaikus üle küla esmakordselt kiba 03.05 ja ööbikute öökontsedid algasid meie mail 08.05
Pikale, vinduvale, külmale ja vesisele aprillile järgnenud mai tõi endaga tõelise kevadplahvatuse. Puud lehtisid mõne tunniga, aga kahjuks jätkus seda helerohelist värelist vaid mõneks päevaks ja juba 10.05 oli õues suur roheline suvi.
Püsikud käitusid tänavu veidralt, sassis olid nii ärkamine kui õitsemisajad. Viimane kestis kuuma, kuiva ja tuulega nii lühikest aega, et mõnel nägid vaid õitsemise lõppu. Alati ohtralt õitsenud tiarellid aga ei näidanudki õisi. Ja ka aediiriste õitsemine jääb tänavu ilmselt tavapärasest tagasihoidlikumaks.
Pajud, kased, lepad, vahtrad on ära õitsenud
Saarvaher (A.negundo) lõpetas viimasena.

Laialehise pärna õied on tavalisest varem, kohe-kohe puhkemas

Õnneks meid maikuus külm enam ei kimbutanud ning kõik viljapuud õitsesid ennastunustavalt. Kui nende saak sama rikkalik tuleb, siis kesse nad küll ära tarbib

Järge pidada ma ei suutnud. Mööda sai madalakasvuliste aediiriste aeg ja loomulikult kõiki ma enam näitama ei hakka
`Chanted`

`Surrounded`

Tähelepanuta jäi ka pojengide õitsemisaja algus
Lagodehhi pojeng

`Many Happy Returns`

Valgeõielise pojengi (P.lactiflora) roosa vorm

Üksikuid õitsejaid, keda grupeerida ei anna, oli samuti terve aed täis
Harilik maikelluke `Rosea`

Pärsia karukell (P.albana) on tänavu õige varane, tavaliselt õitseb ta juunis.

Emajuurtest ei saa kuidagi mööda minna. Varretu emajuur (Gentiana acaulis)

ja kevadine emajuur (G.verna)

Esimene päevaliilia `Stella d`Oro`

Südajas keraslill (Globularia cordifolia) tunneb end triitonil kruusapinnases suurepäraselt.

Ridamisi valgeid

Paradiisia

Valge tooneliilia (Asphodelus albus)

Kogemata kujunenud valgete kooslus. Kobar-õisenelas `Niagara`, tema kõrval madalakasvuline aediiris `Zero` ja vasemal ülal nurgake imelisest igihaljast ibeerisest `Appen Etz`

Karatau lauk `Ivory Queen`

Viimane "mohikaanlane" Eile puhkenud tundmatu. Etiketid on tulpide kasvukohas tänu harakatele rännanud ja tema lähedal lebanud `Cracker` on ilmselgelt vale

Paljud inimesed peavad kurekelli inetuks aiaumbrohuks, aga mulle nad meeldivad ja neid seemikuid võiks hostade vahel hoopis rohkem olla. Algselt oli meil neist vaid üks täidisõieline violetne ja punane sort, aga kui õrnad,  ilusad ja erilised on nende lapsukesed.

Väikeste sibulikega on mul isevärki suhe. Nad meeldivad mulle, ma imetlen ja armastan neid ja ometi olen ma väga mitmetel põhjustel tahtnud neist loobuda. Aga mulle tundub, et nad kuidagi jälitavad mind ja igal aastal avastan ma aiast mingid kolooniad, keda vaatan suu ammuli. Üheski nimekirjas ega päevikus mul neid hispaani ebahüatsinte pole, aga näed siis, õitsevad ju täitsa uhkelt. Nüüd on päris kahju, et nad nimetud on.

Ronitaimedest püüab praegu pilku väikesekasvuline mandžuuria tobiväät

Minu jaoks kasvavad kõige huvitavamad taimed varjuaias, seal toimuvad tavaliselt ka kõige põnevamad sündmused. Sõnajalgade ärkamine oli tänavu hiline ja kuidagi ebakorrapärane. Igal oma nägu ja iseloom.

Kõik kolme kroonlehega on näidatud. Orhideelisteni läheb veel pisut aega, aga kõige esimesena õitses juba kuu esimesel poolel suureõieline kuldking (C.macranthon) `Album`, osa kuldkingi on aga alles ärkamas.

Epimeediumid õitsevad samuti tavalisest pisut varem, aga kuidas neid korralikult pildile saaks, tuleb nuputada. Varjuliilia esimene õisikuke tänavu

Väga ilus on printsessipuu lehtede lahtikeerdumine, alustas ta veidi üle nädala tagasi

Ja kuigi maad katab juba mailumi

pole puittaimede õitsemisel veel lõppu näha. Õhtuti on õhk paksult täis erinevaid aroome, üks parem ja huvitavam, nõrgem või tugevam kui teine. Südasuvi mai lõpus.

Ebaküdoonia

Korea enelas (Spiraea pseudocrenata)

Roomav kirsipuu (Pr .pumila var.depressa) on vallutanud hulga ruutmeetrid ning kastab end ise :)

Pihlakad on õisi täis varbaotstest pealaeni. Osa õrnemaid liike ja pisemaid puid siiski õisi tänavu ei näita. Harilik pihlakas 

Koehne pihlakas

Kašmiiri pihlakas

ja kui erinevad on nende õisikud. Harilik ja koehne on üsna sarnased

aga kašmiiri polekski justkui pihlakas

Sirelite hiilgeaeg hakkab peagi lõppema. Hariliku sireli erinevad sordid

ruaani sirel küünitab üle terrassi

Aukuubalehine sirel

Meyeri sirel `Palibin`

Kibuvitsad on  alustanud tavapärasest veidi varem ja vales järjekorras

Ikka veel määramata Muraste mõisast pärit roos

`Matti Hesperia` Lihtne on kaunis

Esmakordselt näeme oma aias õitsemas punast hobukastanit (Aesculus x carnea) `Briotti`

Aga nagu ma olen öelnud, köidavad mind kõige enam veidi isemoodi õied. Seda tõmmet ei oska ma millegagi seletada. Kui mul on valida, eelistan ma alati keerulise helikeelega jazzi Itaalia magusatele armastuslauludele, kuigi mõnikord kuulan ma ka sedasorti muusikat päris mõnuga ;)

Ameerikast pärit viljakas vürtspõõsas  (Calycanthus fertilis), keda nüüd arvatakse olevat hoopis rohkeõielise vürtspõõsa alamliik (Calycanthus floridus var.glaucus), võlub oma väga eriliste õitega ega jäta minu arvates ühtki inimest päris külmaks. Nime on saanud ta oma kampri järgi lõhnavate lehtede järgi.

Mais polnud kiire ainult loodusel. Sellesse mahtus ka mitu korralikku üritust, suur ja väike talgupäev, väike juubel, SS aiakülastus ja paar väiksemat sutsu lõuna-aalujate aedadesse, 3 retke Järvselga ja otse loomulikult ka lillesõprade võõrustamine. 

Hulk-hulk põnevaid puid, enamik siitsamast Järvseljalt, paar tükki hea sõbra abiga ka Lätimaalt. Istutamine jäi küll pooleli. Ilmad muutusid liiga kuivaks ja kuumaks ja varjus olevaid potte on lihtsam kasta kui lõõskavasse päikesesse kohale istutatud taimi. Maa on kivikõva ja üksiku puu kastmisel pole enam isegi sügavat mõtet. Ümbritsev kuiv muld tõmbab vee niikuinii endasse ja kuumast pinnasest aurub samuti enamus sellest, mis maha kallatud. Aga kõigele vaatamata kastame me hilisõhtul kevadel istutatud suuri puid, sest vihmata oleme ju 26.aprillist ja vähemalt ise peame me tegema, mis võimalik, et nad ellu jääksid. Ka köögivili saab kord nädalas vett.

Üks pilt võib mõnikord enam rääkida kui sada sõna. Kui õues oli õhus 26,6C sooja, siis mullapinnal päikese käes mõõtsime sellise numbri.

Vaesed taimed, kes peavad multšimata pinnases elama kui praepannil. Ma soovin ja loodan, et ei korduks 2001.aasta, kus peale aprilli lõppu sadas meil esimest korda alles septembris ja mil põuast nõrgestatud taimed järgmist talve üle ei elanud ning pooled suured ja haruldased kollektsioonid hukkusid.

„Põrssad“ elavad, söövad ja kasvavad hästi.

Aiamööbel on üle värvitud.

Aed on murutraktorit näinud juba mitu tiiru, enamike puude-põõsaste ümbrused on trimmerdatud. Põõsapaanika oli enneaegne, päris hukkunuks tuleb lugeda vaid thunbergi kukerpuu `Green Carpet`,laialehised kalmiad ja küüvitsad ilmselt ärkavad ellu. Hingusele läinud põõsas ja pirn maha lõigatud, kahjustunud enelatele tehtud noorenduslõikus. Üürikeseks jäi rõõm afgaani sirelist, ka teda pole enam.

Püsikute kadu pole suur, ühe oleme juba asemele saanud ja veel paari loodan püsikupäevalt leida. Kõrrelistest on looja karja läinud paruktarn `Bronze Curls` ja must maohabe. Kaktustest on juba juttu olnud.

Kasutaimed istutatud, külvatud ja tärganud samuti. Tomat õitseb. Ogoroodina tänavustest katsetest pikemalt edaspidi.

Mai keskpaik oli ka okkaliste iluaja algust,  ka nendest edaspidi.

Reedel 27.05. saime Järvseljalt kätte selle kauba, mis enda pisikesse autosse ei mahtunud. Kõik puittaimed peale 2-meetrise hariliku vahtra`Golden Globe` jäävad pottidesse soodsamate ilmade ootele.

Eile helistas uskumatult hea inimene väites, et tal on veidi aega ja palus luba aeda appi tulla. Selline pakkumine võtab sõnatuks, kõigil on  kuhjapeaga tööd ja siis leitakse veel aega teistele mõelda. Ma olen tõepoolest ülitänulik.

Ilus oli see tänavune tormakas mai. Kui ta oleks veidi heldem olnud ja paar korda vihmakest ka alla sadada lasknud, võiks teda isegi ideaalseks pidada.

Aga aastase puhkuse on ta kõigele vaatamata auga ära teeninud. Pidi ta ju ka selle tasa tegema, mille viril aprill võlgu jättis ja kui kogu aasta on olnud imelikuvõitu, ega siis maigi teisiti saanud.

 Homme siis lehvitame minejale ja loodame, et ehk raatsib ta mõne pisarakese poetada.

ARMASTUS ESIMESEST PILGUST

Kui ma ammu-ammu nägin hea sõbra aias Ogres suurte puude all kolmiklilli õitsemas, olin päästmatult kadunud hing. Lahke perenaine oli varmas labidat haarama, aga ma loobusin heldest pakkumisest. Meie päikeselõõsane ja savimullane aed oleks need imeilusad püsikud lihtsalt ära tapnud. Ja nii jäidki kolmiklilled pikkadeks aastateks mu unistuste lilledeks.
Kui meil tekkis juba veidi varju ja me sajandivahetusel rajasime esimese turbapeenra, olid sõnajalgade kõrval seal esimesteks õistaimedeks kolmiklilled ning kanada kukits ja nii on see jäänud tänaseni.
Uus võimalus neid põnevaid taimi lisaks hankida tekkis suure varjuosa rajamisega.
Kolmiklilled (Trillium) kuuluvad ussilakaliste sugukonda kolmiklillede 30-liigilisse perekonda.
Peamiselt on nad pärit Põhja-Ameerikast ja Ida-Aastast, 3 liigi koduks on Kaug-Ida.
Kuigi tema ladinakeelne nimetus on kenasti helisev, on selle tähendus üsna proosaline. Ladinakeelne trilix tähendab kolmekordset, sest kolmiklilledel on kõiki rohtseid osi kolm.
Kolmklilli on paigutatud nii püsikute kui mugulsibullillede hulka rõhtsa mugulja risoomi tõttu, aga aedniku seisukohast sel erilist tähtsust pole.
Kultuuris kasvatatakse seda imelist lille juba 16.sajandist, kui ometi kohtab teda väga vähestes aedades. Põhjusi selleks on kaks. Kolmiklilled on kas varju- või metsaaia taimed, päikeses  nad oma ilu ei näita ega pea ka kaua vastu. Selliseid varjulisi kasvukohti on aga vähestes aedades.
 Põhiprobleemiks on aga raskused tema paljundamisel. Kuigi seemneid tekib neil üsna palju, on nende idanevus ülimadal. Kui aga üliheades tingimustes seeme siiski idaneb, ilmuvad noored taimed alles 3.aastal ning nende õitsemist tuleb oodata enamvähem sama kaua, mis tähendab, et nende hind on õigustatult väga kõrge. Ka vegetatiivselt paljunevad nad üliaeglaselt ja peale kohale istutamist võib neid ettevaatlikult jagada augusti lõpus, septembri alguses alles mitme aasta pärast. Ka siis saab heal juhul puhmikust eraldada 1-2 taime. Tänapäeval on kolmiklillede levitamisel suureks abiks meristeempaljundus, kuid ka niisugusel meetodil paljundatud noortaimede areng on aeglane ning nad on äämiselt kapriissed ning vajavad pidevat erihoolt.
Kolmiklilled vajavad hea drenaaziga sügavapõhjalist kobedat, niiskemat, viljakat, nõrgalt happelist huumusmulda. Seisvat vett nad ei talu. Väga meeldib neile lehevaris. Praeguse aiapidamise trend maailmas ongi looduslähedaste aedade rajamine, kus puudelt varisenud lehti istutusaladelt ei koristata, vaid jäetakse taimedele kaitseks ning mullaviljakuse tõstmiseks sinna, kuhu nad langesid. Paljudele tundub see harjumatu, kuid ma võin öelda, et tegelikult näeb niisugune aed välja täiesti korrektne, kui sealt on lõigatud vanad taimevarred, pole lubatud kasvada umbrohtudel ja hoitud puhtad teerajad. Me teeme aia siiski eelkõige taimedele, alles seejärel iseendale.
Kolmiklilled on pikaealised. Kui nad on istutatud varju ja neid seal mitte häirida, võivad nad ühel kohal kasvada aastakümneid. Tavaliselt puhkevad nad olenevalt liigist mai algusest kuni mai lõpuni ja õitsevad keskmiselt 2 nädalat. Lillede kõrgus jääb 15-45 cm vahele. Osa liike lõhnavad meeldivalt.
Noored taimed istutatakse ca 8cm sügavusele, üksteisest 25cm kaugusele.
Meie kollektsioonis on hetkel 24 liiki kolmiklilli. Kõik nad kahjuks tänavu ei õitse, ilmselt on selles süüdi kõigile taimedele äärmiselt halb, suurte temperatuurikõikumiste ja rohkete külmade vihmadega talv.
Kamtšatka kolmiklill (Trillium camtshatcense) on tugeva püstise varrega umbes 40cm kõrgune lumivalgete õitega liik. Kodukohaks on tal Sahhalin, Kuriilid, Jaapani põhjaosa ning kirde-Hiina. Õitseb kaua, jahedamate ilmadega isegi 3 nädalt. Toidutaim- tema viljad ja risoomid on söödavad. Liik on kantud Punasesse raamatusse.

 Häbelik kolmiklill ( Trillium catesby syn catesbaei) pärineb USA kaguosa lehtmetsadest. Pikal, umbes 45 cm kõrgusel õievarrel on tugevalt tagakäändunud allapoole vaatav hele-või tumeroosa õis.

 Suur kolmiklill (Trillium chloropetalum) on pärit California metsaaladelt. Tema värvus looduses varieerub valgest purpurpunaseni. Liigil on väga ilusa faktuuriga õielehed

Sellelt fotolt on hästi näha kolmiklillede aeglane vegetatiivne paljunemine. 16 aastaga on suur kolmiklill hõivanud vaid 30-40cm2.

Suure kolmiklille hiigelteisend (Tr.chloropetalum var.giganteum) on samuti pärit California metsadest.

Püstine kolmiklill (Tr.erectum) on USA kirdeosa metsade liik.  Tema varre kõrguseks on 45cm ja ta on kolmiklilledest kõige külmataluvam, kannatades kahjustusteta välja isegi -35C lumeta külma. Püstine kolmiklill on värvuselt väga varieeruv liik

Püstine kolmiklill (Tr.erectum) `Album`

Püstine kolmiklill (Tr. erectum) `Beige`. Ta ei taha sugugi igal aastal õitseda ja on ka kehv paljuneja

Püstine kolmiklill (Tr.erectum) `Purple`

Põlv-kolmiklill (Tr. flexipes) on pärit USA kesk-ja lääneosast, kus teda nimetatakse ka valgeks kolmiklilleks, Tema areaal ulatub Lõuna-Kanadani, kust on leitud ka tema punast vormi. Tal on ilusad, laialt avatud õied ja laiemad ning veidi ümaramad lehed kui paljudel teistel kolmiklille liikidel. Ma olen teda korduvalt pildistanud, aga millegipärast portreed üles ei leia.

Suureõieline kolmiklill (Tr.grandiflorum) on põhja-ja idaameerika liik, kus teda kutsutakse ka suureks valgeks kolmiklilleks. Väga ilusate lainjate servadega suur õis.

Suureõieline kolmiklill (Tr.grandiflorum) `Flore Pleno` on meie aias tänavune uustulnuk. Tema kõrgetel 45cm õievartel on laialt avatud 12 cm läbimõõduga lumivalged täidisõied. Õitses ta veidi üle 2 nädala. Esmapilgul ei osanud ma isegi hinnata, kas  see ilus õis ka kolmiklillena  ilus on, sest ta on teistest nii erinev. Aga ta on tõeliselt suursugune ning imeilus suure kolmiklille vorm.

ja nii hakkab ta õitsemist lõpetama

Rait-kolmiklill (Tr.kurabayashii) on edela-Oregoni ja põhja- California metsade liik. Tema õievars võivat kasvada kuni 55 cm kõrguseks. Õis on rait-kolmiklillel suhteliselt väike, kuid tema ebakorrapärase mustriga lehed on väga pilkupüüdvad.

Kollane kolmiklill (Tr. luteum) kasvab USA põhjaosas. Paljud lillekasvatajad ei pea teda ilusaks, kuid tema huvitava mustriga lehed ja kollakasrohelised lehed moodustavad minu jaoks küll vägagi võluva koosluse. Kollane kolmiklill lõhnab meeldivalt. 10 aasta jooksul pole ta paljunemise märke ilmutanud. Istutasime ta eelmisel aastal ümber, ehk mõjub liigutamine talle kuidagi positiivselt.

Kirju kolmiklill (Tr,maculatum) USA põhjaosa metsade alustaim, keda kutsutakse ka täpiliseks või tähniliseks kolmiklilleks. Väga huvitava haabitusega liik.

Käänd-kolmiklill (Tr. recurvatum) on imeilusate tähniliste lehtedega punaseõieline Ameerika põhjaosast pärit liik.

Rugeli kolmiklill (Tr. rugelii) on samuti Ameerika põhjaosa liik. Meie aias on ta tänavu kevadest.

Raotu kolmiklill (Tr.sessile) kuulub madalakasvuliste kolmiklillede hulka, tema kõrguseks on vaid umbes 10cm. Pärit on ta Ameerika kesk- ning idaosast. Raotu kolmiklill on ravimtaim, ta on kantud Inglismaa farmakopöasse.

Raotu kolmiklill (Tr.sessile) `Album`

Chonosuke kolmiklill (Tr.tshonoskii syn. Tr.morii) on Jaapanis ja Himaalajas kasvav väga haruldane liik. Juba ta lehestik erineb oluliselt Ameerika päritolu liikidest. Chonosuke kolmiklille lehed on läikivad, ümarad ja paksud. Kuna ta õitseb meil esmakordselt ja ta puhkemine langes kõige kuumematele päevadele, ei oska ma öelda kui pikalt ta üldse õitseda võiks. Tänavu oli see 5 päeva.

Üldse on mul tõmme veidi veidrate, kui siiski ilusate ja huvitavate õite poole. Ussilakk  (Paris) on kolmiklillede lähisugulane.  Harilik ussilakk ( Paris quadrifolia)

Hiina roheõis (Saruma henryi) on minu jaoks väga põnev tegelane. Juhtub vahel, et mõne taime olemasolust, kes nina maast välja pistab, pole õrna aimugi, kes ta on või kust pärit. Aga kui sul on häid sõpru, saab üsna pea selgeks, kelle aiast säärane Hiina mägismetsade tobiväädiliste sugukonda kuuluv eksoot meieni jõudis. Oma 60cm kõrguse varre, sametiste lehtede ja rohekakollase laialt avatud õiega on ta tõeline metsaaia iludus. Ole Sa tuhandest tänatud sellise ime eest, Rahmeldaja!