TALVE KESKPAIK

Täna öösel murtakse siis talve selgroog ja pool sellest olevat seljataga. No ma ei tea, meil pole ta ju veel alanudki, mis seal ikka nii väga murda. Aga samas tuleks vist tõsiselt võtta ka säärast hoiatust, et ega tali taeva jää. Ja tänane ilm kaldus pigem selle viimase tarkusetera poole. Olgu nüüd talvega, kuidas on, ilmselt on ikkagi vähemalt pool lund taevas ja külmad samuti oma aega passimas, aga kevadeni on tänasest vaid 66 päeva ja et ta tuleb, on küll väga kindel.

Tavaliselt on mul selleks ajaks ammu selge, mida ma kevade ja suvega peale hakkan, aga tänavu pole mul ühtki projekti välja mõeldud. Lausa ahastama ajab, mitte ühtki tarka ideejusu pole kuskilt tulemas kah. Ma ei tea, kas on selles süüdi need unised ilmad või on mu endaga midagi lahti. Ma ei ole küll eladeski mingit plaani paberile joonistanud, aga kukla taga peaks ikka mingi varu tarkust ja teadmist olema, kuidas edasi minna.

No tegelikult kripeldab pisut üks suht väike koht. Kes teab, siis see on see koht tee ääres, kus meil külaliste autod pargivad. Praegu on ta täidetud kruusaga, mis pigem meenutab küll liiva ja kui seal käia, eriti vihmaga, siis enamasti puhta jalaga majani või autoni me külalised ei jõua.
Oli kolm võimalust
1) laoks äkki kiviparketi ja siis kutsuks Tsiili praktikale, ikkagi õppinud inimene ja las ta siis loodib seal. Siis ohkasin omaette, et tal seal enda mõisaski nii palju tegemist, et see jääb küll ära. Aga proovi sa viimasel ajal unistada, kõik kipub täide minema. Tuleb välja, et tal käivadki mõtted just seda rada, noh, et praktikale ja puha:D Mõisakivi ja igasugu klombitud kivi mulle ei meeldi, sillutistellis oleks ilus küll, aga ei haaku kuidagi meie edasise aiaga. Nii, et see variant langeb ära.
2) tooks siia korraliku koorma killustikku või purustatud maakivi ja väristaks ta siis selle pehme liiva sisse. Mõttel oleks ju jumet, aga sellisel pinnasel nüüd kontsakingaga küll ei käi. Hästi järele mõeldes - ega üks arukas inimene selliste jalanõudega maale aeda nüüd küll ei tuleks, aga inimesed on nii erinevad või mõtlematud, olen neid siin küll rohkem kui korra kui koturnidel turnimas näinud. Sellega seoses meenub üks ammune lugu, kus külas olles nägime, kuidas aia perenaine kamandas suurest bussist väljaastunud naistel sellised tikk-kontsad jalast ja lubas neid oma aeda vaid paljajalu. Ma olin algul kõrval seistes üsna jahmunud, aga siis mõtlesin, et see oligi tal ainuvõimalik käitumine. Kui see suur seltskond "daamesid" oma jalavarjudega oleks üle ta imetlusväärse muru, millist ma tänaseks pole enam mitte kuskil näinud, üle käinud, poleks sellest enam midagi järele jäänud. Aga sobiks meile selline lahendus küll s.t. killustik:)
3) jätaks kõik nii nagu on.:D
Ja ma ei teagi, millise neist kahest viimasest variandist ma valin.
Ja veel on vaja külvata muru sinna, kuhu sai eelmisel aastal see tiigiaugu savi maha pandud. Sügisel ei saanud seda teha, sest põuaga oli ta kivikõvaks kuivanud, nii, et kevadel teeme ära. Aga see pole ju mingi projekt, lihtsalt ühe vana tegevuse lõpetamine. Hunnikute likvideerimine pole ka enam päevakorral, pikk sügis laskis enamuse neist likvideerida ja olemasolev mullahunik läheb rajatava muru pinnase parandamiseks.

Ja nii ma mõtlesingi välja, et tänavuse suveprojekti koondnimetuseks saab "Liblikaprojekt". See on siis säärane tegevus, et lendleks lillelt lillele (mis naljaks vaatepilt näha mind õhus hõljumas), vaataks neid ja nuusutaks nende lõhna, katsuks üle kõik lehed, okkad, võrsed ja käbid, jalutaks aias ringi ja uuriks lähemalt ja pikalt, mis siin ikkagi viimastel aastatel toimunud on ja siis sõidaks üle tüki aja mööda maad ringi ja uudistaks, kuidas teised inimesed elavad ja projekteerivad ja planeerivad. Eks ma siis veidi kadestaks neid vist küll ja võibolla poleks ma järgmiseks aastaks siis nii mõttelaisk. Isegi uusi katalooge uute taimesortidega ei viitsi väga vaadata. Vaatan küll, aga ilma tõelise elevuseta. Tõeline talveuni, eks teda ju veel ongi pool ees ja aega ärkamiseks piisavalt.