TALV RUULIB

Juba neljapäeva õhtul tõusis tuul ja muutus reedel päris korralikuks märuliks. Meil ju vaba voli tal laiutada. Kella 4-ks kõik põhja-lõunasuunalised koduteed silmini täis, nii, et naabrid palusid luba autod meie juurde jätta. Külma - 7,7C

Laupäeva hommikuks polnud tast enam jälgegi, tublidel meestel oli jälle põhjust öösel tööd teha. Külma -12,2C, tuul on ka veel üsna vinge, aga kurja enam ei tee. Päev on juba päris pikk ja päike pidavat ka üsna kõrgelt käima. Mu meelest oli ta vahepeal juba päris kättesaamatutes kaugustes pesitsemas, aga üle pika aja tema säravas olemasolus veenduda oli päris kosutav.

Pühapäev. Päike!!! Ta on ikka päris tõega täitsa olemas ju:) Külma - 17,8C.

Täna vaatasin päris lummatult härmas puude vahelt tõusvat punast kera. Puud sädelevad, maapind sätendab. Külma -24,9C. Nüüd päikesetõusu ajal -26,1C. Tuul on nõrgapoolne.

Ja kuigi kaskede noored oksad on muutunud veidi punakaks ja pajuokstele on ilmumas mingi rohekam jume, laseb südatalv aial veel rahumeeli magada. Ja ma olen sellega päris rahul. Avastasin, et laiskus on luksus, mis tekitab sõltuvust. Pikk ootamine võib ainult närviliseks teha, hoopis olulisem on hetke nautida. Ma pole küll veel valmis ei kündma ega külvama. Ja ma ei taha sugugi teada, kes ja kas üldse midagi sealt lume ja jääkooriku alt välja sulamas on. Palju mõnusam on lihtsalt mõelda või olla ja end hästi tunda või võtta raamat ja kohvitass ja end kuskile kerra keerata. Ja siis võib ju vahepeal ka millestki õitsvast või uuest projektist unistada:) Kauges tulevikus.

HEAD SÕBRAPÄEVA KÕIGILE!