TERE, TALV!
Natuke naljakas talle täna kätt pakkuda. Tembutas ta ju siin nädala jao päevi. Imelik, tavaliselt need enneaegsed nii vitaalsed pole:) Ju tal on veel üksjagu trikke varuks. Aga hea, et lõpuks ikka kohale jõudis. Nii pime-koledat sügist ei mäletagi enam kui see lahkunu oli.
Ja päev on ka juba veidi pikem. Paaril sombusel päeval vaatasin-võrdlesin. Kui nädal tagasi oli veidi enne kella 4 päeval kottpime, siis nüüd kannatab sel ajal külavaheteel häda korral isegi tuledeta sõita:) Ja päris pime on alles 16.10.
Tänane päev on küll väga mõnus olnud. Külma parasjagu - hommikust kuni siiani väikeste variatsioonidega -10C ringis. Varahommikul piilus korraks päike, siis hakkas laia lund sadama. Aga peale lõunat tõusis tuul ja katustelt keerutas päris hoolega lund alla.
Kui eelmisel nädalal läks külmaks ja päike end üle hulga aja ilmutama hakkas, vaatlesin, kuidas ja kui kiiresti tekib lehtedes klorofüll.
Meie kalla õitseb kolmandat korda. Igal korral puhkeb kaks imeilusat õit. Aga milline ta ise välja nägi?! Mitte ükski teine lill ei kannatanud valguse puuduses nii nagu tema. Lehevarred on tal meetripikkused. peenikesed nagu tütarlapse väike sõrm. Osa ei jõudnud end isegi püsti hoida, lihtsalt murdusid erinevatel kõrgustel. Ja lehed - need olid kõik peaaegu läbipaistvad kollakas-valged, paberõhukesed ja tillukesed. Kui ta poleks õitsenud, (lill pidi siis õnnelik olema), oleksin arvanud, et midagi on lahti mulla või kastmisrezhiimiga. See, et tubades päev läbi tuled põlesid, teda ei aidanud. Ju see lainepikkus polnud õige.
Kui päike esimest päeva paistma hakkas, toimetasin ta lähedal. Ja äkki vaatan, et lehtedele ilmub mingi rohekas jume. Umbes kahe tunni pärast olid nad helerohelised nagu kevadised kaselehed. Seda värvumist oli päris naljakas vaadata, mul oli vist isegi suu lahti:) Niisugust asja polnud ma enne näinud. Ja umbes 3,5 tunni pärast olid kõik lehed tumerohelised. Nüüd jääb loota, et päike jälle kuudeks ei kao, sest alt on tal tulemas palju lehti. Tal võiks ikka nad suured ja lopsakad tulla ja siis poleks tal vaja end lakke sirutada.
Ja palju siis sinna kevadenigi enam on. Mõni kuuke veel:)
Kalladele on tõesti see sügisene pimedus kohutavalt raske. Ma olen isegi lehti maha lõiganud, et neid makarone ei kasvaks, on see õige või vale, ei tea.
ReplyDeleteÕnneks on nad visa hingega.
Mul on ratsuritäht selline albiinoke.
ReplyDeleteAga meile jõudis see tõeline talv just pööripäeval kohale. Terve pealelõuna ja õhtu rookisin 20cm-paksust lumekihti ja täna tuleb peaaegu sama sügavaga otsast alustada. Aga ilus!
ingly - no see läks nüüd küll kümnesse!
Jah, me ka lõikusime tal pidevalt lehti vähemaks ja neid murdunud varsi samuti. Ei see tee talle ilmselt häda, teistel oli siis veidi jõudu rohkem kasvada.
ReplyDelete