Thursday, February 19, 2015

HETKEL ON SEDASI...

Praegu peaks olema veel korralik talv, aga ta pole seda mitte. Kevadeks on kalendri järgi veel vara, aga päikesekaar muutub üha suuremaks ja eredamaks.  Õues säutsuvad linnud juba üsnagi lustakalt ja räästadki tilguvad aeg-ajalt.
 Hetkel meil lund  veel, vaatamata +5C kraadile, jagub. Päriskevadel seda nagu olla enam ei tohiks. Vastlaliu oleks päris pika saanud, kui oleks olnud aega õue minna. 
Veebruar on minu meelest alati selline ebamäärane ja imelik kuu. Teeks midagi, aga talvised tegemised enam väga ei meelita ja kevadisteks on veel vara. Suvikuid ma ei kasvata, aedviljade külvid jäävad märtsi. Ja kuigi aed on väga-väga oluline, ei koosne elu ainult temast.
Tänavu sundis elu meile peale suurkoristuse. Selleks, et sahvrist kätte saada vana, oma töö teinud külmakirst, oli see ruum vaja peaaegu täielikult tühjaks tõsta. 
Kuipalju mahutab üks sahver? Oi palju :D Vääääääääääääga palju :D. Igasuguseid totsikuid ja potsikuid ja nutsakuid. Potte ja panne. Kaste, karpe ja karbikesi, säändseid ja määndseid korvikesi, purke ja purgikesi. Kui nad kenasti omal kohtadel asusid, oli neid päris parasjagu, aga kui see kraam kogu tuba ja köökipidi laiali oli, tundus, et meie juures on mitme majapidamise varandus.
Seda kaost ma pildistasin ka, aga neid pilte ma siin näitama ei hakka. Eilseks sai sahver uue kodumasina ja muu kraamiga uuesti seadistatud. Korras ruum on ikka ilus ruum. Ja korras ruum tekitaks justkui ruumi juurde. 
Vedas meil kodumasina vahetusega hullupööra. See ööpäev, mil kogu veel külmas olnud kraam õues pidi olema, tehti meie tarvis -15C.

Et mul oli vunk sees, võtsin täna ette köögisahtlid, mis mitme inimese kasutuses ikka kipuvad vahetevahel kas segi minema või ülearust endasse korjama. Ma arvan, et olen nende pisividinate süstematiseerimisel ja korrastamisel saavutanud superprofi taseme. Ja loomulikult peab sellist tööd tegema mõttega, et hiljem oleks käepärane ja mugav.
Mul on selline kiiks, et mõnikord võin ma ju paar päeva üle vaadata paarist tolmurullist, aga mu kapid, sahtlid peavad olema alati korras ja kõik asjad omal kohal. Kõige rohkem vihkan ma vajalike esemete otsimist, kuigi mind on tahetud kogu elu sellega harjutada. Aga õnneks pole see õnneks läinud :D
Hingetõmbepausi ajal mõtlesin, et tegelikult peakski igal aastal veebruaris ette võtma sellise kogu elamist hõlmava suurpuhastuse. Kapid tühjaks ja tagasi, kõik nurgad ja nurgatagused korda. Kui kogu maja läikima lüüa, võib ikka päris suure südamerahuga tervitada meie jaoks eriti olulist kevadist pööripäeva ja astuda õue, ilma, et kuskil kripeldaks mingid muud tegemata tööd.

Kevade peatsest tulekust annavad lisaks õitsvatele toalilledel märku ka puud. Meie pisike kalamondiinipuu on õites juba üle nädala.








Üle hulga aja näeme aias põdra jälgi. Oli aeg, kus nad peaaegu vaatasid meil aknast sisse. Mitu aastat polnud neist mitte mingeid elumärke, aga nüüd mõned päevad tagasi, oli üks loom tulnud orust üle meie pargi ja suundunud suure maantee poole.


Loen. Loen palju. Kõige muu huvitava kõrval toodi mulle E.Muldaševi neli raamatut tema ekspeditsioonidelt avastatu kohta. Algul suhtusin neisse kui ehtsatesse ulmekatesse, aga mida rida edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et ma loen ikka tõsimeelset teaduslikku kirjandust. Kõiki hüpoteese pole inimene veel praegu võimeline tõestama, aga nii oli mõni aeg tagasi üsnagi paljude nähtustega, milleta kaasaegne teadus nüüd enam kuidagi hakkama ei saa. Mu maailmapilt pole segi löödud, pigem vastupidi. Nii mõnedki evolutsiooniprotsessis toimunud arengud on saanud veenvama selgituse.  Aga ma olen praeguseks jõudnud vaid poole peale. Mis ees ootab....?  Maailm on üks põnev paik. 

Tänane päev sulatab. Nii mitmedki vastu päikest olevad kohad hakkavad rohelisteks ja rohelise-valge- pruunitriibulisteks muutuma. Liiga vara, liiga vara.

7 comments:

  1. Nii kaunis tubane õitseja see kalamondiinipuu!

    ReplyDelete
  2. Oo, puu õitseb tõesti kaunilt :) ei meeldi mulle see ilm, eriti see tänane +4, kevadeni on veel hulk maad minna ja süda hakkab aia pärast nagu valutama juba tasapisi, eks üha rohkem hakkavad ka mõtted aeda liikuma :) praeguseks ajaks olen foobilisest sahtlite ja kappide korrashoiust üle saanud, panen asjad õigesse kohta ja ongi aga oli aeg kui ma leides vale asja valest kohast või jumal hoidku kusagilt mingi asja, mida ma ei mäletanud, järgnes sellele suurpuhastus, aastaajast olenemata. Praegu teen suurpuhastust aastas korr ja alati ei pese isegi kõiki kapis olevaid nõusid üle :D Ja maailm on põnev paik, sellega olen väga nõus :D

    ReplyDelete
  3. Mulle ka meeldib, kui asjadel on kindel koht ja maja sees hakkab sellega juba looma...ootan vähe soojemat aega, et ka kuur veelkord üle käia. Ja aiahooaega ei oota veel mitte, sest pea on muid pulki täis, tahaks ühekorra ka maja vähe viksida, on teine kümne aastaga nii mõnestki kohast kulunud.
    Sellist nähtust nagu -15 kraadi pole meil sel talvel olnudki :)

    ReplyDelete
  4. Seoses asjade otsimisega meenub kohe ehituseaegne kaos, kus vahel oli lihtsam minna poodi ja osta uus asi, selle asemel, et kogu "kuhi" pahempidi pöörata.:) Kui ehitus läbi sai, siis hakkas vaikselt neid topelttööriistu välja tulema. Näiteks krohvitasanduslaabitsaid oli viis tükki, vaaderpasse kolm ja värvipintsleid palju-palju. Praegu kipuvad asjad pigem ladestuma ja see tekitab olukorra kus pikapeale hakkab ka vajalikke asju ladestunute vahele ära kaduma. Paduladestuste vältimiseks on mul üks hää reegel - "Kui sul ei ole ühte asja vähemalt viie aasta jooksul vaja läinud, siis anna sõbrale, kes sellele heameelega kasutust leiab." Kuna ka teised teevad vahel nii, siis jõudis sel moel meile näiteks vanaaegne mahlaauruti, mis pole kuigi tõhus mahla tegemiseks, kuid on täiesti asendamatu asjapuu vaha sulatamiseks.:)

    ReplyDelete
  5. Varajane kevad on kyll mõnus talvest kõhetunud inimesele, aga taimeriik ei kiirusta veel sugugi. Ei sibullilli, ei muru ega maitsetaimi. Ka tihased ei ole veel kevades kindlad ja esitavad veel alles yksikuid arglikke piiksatusi.
    Väline kord aitab ka sisemiselt korras pysida. Pidev kaos ja teiste segaduse kraamimine on nõme, aga ykskord saavad lapsed suureks ja ehk õpivad systeemide loomise ja hoidmise häid kylgi hindama.
    Muldaševi teooriatest paluks kerget ylevaadet, tundub paljupakkuv.

    ReplyDelete
  6. Raamatutega on see huvitav asi, et ilmuvad välja siis, kui õige aeg neid lugeda ja mõista :)

    Kalamondiinipuu õied on väga kaunid. Lugesin just, et lehed lõhnavad.

    ReplyDelete