Paar päeva tagasi kirjutas mulle üks sõber, et sügisel on iga leheke nagu kunstiteos.
Nii ongi, värve jagub veel küllaga nii jalgade alla

Enamus puid on raagus, nende võrad olid eilses paksus udus täiesti müstilised. Pajud on veel kuldsed ja nende taga ja ees olev hall tundub samuti värvus olevat. Kõik suured üldvaated on veel värvilised, aga neid olen ma siia juba küllalt üles ladunud.







kukerpuud teevad sügisel aga kõigile silmad ette


Teised veigelad on puha raagus, `Dart`s Colordream` ei mõtlegi neid veel langetada.





Iileksid on nagu ikka sügavrohelised ja mulle tundub, et sel aastal on nad esmakordselt viljunud. Kui nende marjad ka punaseks ei muutu

on meie omad kibuvitsad vaat´ et ilusamadki.

Mulle on säärane sombune taevas vägagi meeltmööda, aga toas ma miskipärast seda pimedust ei talu. Üldse on mul paljudes asjades säärased vastakad soovid, mida vanemaks saan, seda keerulisemaks enda jaoks muutun. Pimedusega suudan ma küll võidelda. Kus aga liigun, seal tuled põlema panen ja siis tuleb üks korralik inimene ja hakkab mu lossitaolist elamist pimendama. Kui ma siis uue tiiru teen ja uuesti valguse tekitan, siis...nii lõpmatuseni. Ja kumbki meist targemaks ei saa, pole lootustki:)