Thursday, September 22, 2016

HÜVASTI SUVI, TERE TULEMAST SÜGIS!

Täna kuulus suur osa päevast veel suvele. Minnes oli ta nukravõitu, sombune, uduvihmane ja jahe, sooja oli päeval vaid 12,2C. Tuul puhus põhjakaarest 1,9m/sek. Kes see ikka nii väga rõõmsa näoga minna tahakski.
Hooaja lõplikeks kokkuvõteteks on vara, aga tagasi vaadates võib teda iseloomustada ühe sõnaga- palju.
Palju oli kevadel kuuma ja kuiva. 44 kevadist päeva ilma veeta ennustas aiale ja taimedele kadu. Aga kui siis taevakraanid lahti keerati, oli seda jällegi palju, liigagi palju. Sääraseid sadusid pole meil olnud aastaid. Juba hakkas tunduma, et vist on taevastel kavas kogu aed sooks muuta.
Aga õnneks tuli seejärel pööre ja ilmad muutusid enamvähem normaalseks. Oli päikest ja vihma ka parajal määral. Just niimoodi nagu ühel ilusal suvel olema peab.
Tubaseid päevi sel suvel oli ka palju. Võrreldes eelmiste suvedega ikkagi üüratu palju, kohe niimoodi, et pidin vardad välja otsima, sest märja ja vihmaga ei sunni mind mingi ähvarduse ega meelitusega aias toimetama või lihtsalt ringi jalutama.
Heinakasvu ja umbrohtu oli samuti liiga palju. Kohe niiviisi, et siiani pole me tast jagu saanud.
Kurgi-, tomati ja õunauputusest olen ma juba kirjutanud. Kõike oli nii palju, et keldrit oli vaja hakata ümber ehitama, sest riiuleist tuli puudus kätte.
Ega kõrvitsasaaki kehvem ole, paarist taimest ju üsnagi rikkalik. Täitsa palju. Õnneks sai kogu see kupatus laste vahel jagatud, endale jäi paras kogus
Õitsemine oli külluslik, augustis oli aed kirev kui mustlase seelik. Puittaimede juurdekasvud pikad ja ilusad. Häda on vaid selles, et mõni rumaluke ei kavatsegi järgi jätta. Varjutaimed on lopsakamad kui kunagi varem.
Harilik valvik lõpetas samuti kiratsemise ja on endast kena siilikese teinud.

Vaatamata sellele või just tänu sellele, et printsessipuul murdus üks tüvi, on ta juba poole vana kuuse kõrgune.

Mitte ainult varjutaimed, vaid ka kõik püsikud, sh kõrrelised tunnevad end tänavu suurepäraselt. 


Lugesin täna kokku uued taimed. Ka neid on väga palju. Lubasin küll väga tagasihoidlik olla ja üle 50 nimetuse mitte kokku ahnitseda, aga millegipärast on neid ikkagi 160. Uusi puittaimi lisandus 52, neist lehtpuid 31, okkalisi 5 ja põõsaid 16. Okkalisi on tänavu vähevõitu, aga see-eest on nad kõik aastaid olnud mu igatsuste puud. Püsikuid lugesin kokku 75, see on küll patuasi, aga varjutaimi on neist 12, sõnajalgu 10, kõrrelisi 7, ronitaimi 2, kuldkinga 1 ja mägisibulaid 21, siis asi nii kohutav polegi. Sibullilli 32, aga kui arvestada, et nende hulka kuuluvad ju ka mugulsibullilled kolmiklilled 7 tk, kanakooled 8, lõokannused 5, siis traditsioonilist sibulikku nagu väga polegi. Kui veel sügisel võrkiirised ka kohale ilmuvad, saab nimekirjad lõplikult lukku panna.
Korduvõitsemist oli samuti tänavu erakordselt palju. Teisele ringile läksid karukellad, idamagunad
lupiinid

ja  mõned iirised. Kõige üllatavam on aga hariliku lodjapuu `Roseum` ehk " Lumepalli" õitsemine. See pole küll nii rikkalik kui õigel ajal, aga kogu põõsas on õisikuid täis.

`Frühlingsduft` on vist juba kolmandal ringil
Millegipärast tundus mulle, et sel suvel oli üritusi ja külaskäike suhteliselt vähe, aga kui aiapäevikut lapata. siis oli ka neid piisavalt. 18 üritust, külaskäike nii-ja naapidi pole ju vähe, mõne kuu kohta on neid pigem palju. Kõige eredamalt jäävad sel aastal meelde kohtumine ammuste sõpradega üle pika-pika aja ja armsate aalujate korraldatud üllatuspidu kohe peale jaanipäeva.
Ainus, mida tänavu vähe oli, on projektid. See üks pisike kõrtepeenra laiendus tegi meie väikese kaasabiga end ise, plaanis ju teda polnud. Suur oli muidugi Haldjaprojekt, kus meie osa oli samuti väike.
Kõrgpeenrad ja kasvukas on tühjad, kelder ja sügavkülmikud see-eest täis.
 Viimastena tegin prooviks gruusiapäraselt hapendatud tomatid. Lõikasin nad 2/3 ulatuses lahti ja tekkinud "suu" toppisin täis peterselli, tilli, basiiliku, küüslaugu ja soolaputru. Peale läks soolvesi. Kui purgid olid köögis seisnud 6 päeva ja käärimine lõppemas, komandeerisin nad keldrisse.
eile valmistasin peedi-kapsahoidise. Ma isegi ei tea praegu, kas ta hakkab niimoodi hapnema nagu meie hapukapsas või tuleb temast salat, aga ilus näeb ta välja küll :) Tegelikult mõnikord sellised imelikud eksperimendid õigustavad end. Männikurki kiitsid küll kõik degusteerijad. Loodetavasti ei tehtud seda vaid viisakusest.
Porgandid-peedid läksid riivitult sügavkülma ja mina võin küll öelda, et kui midagi imelikku veel uksest sisse ei jaluta, siis mihklipäevaks olen ma köögimaratoni lõpetanud. Eks mul oli ka väike tagamõte tekitada endale hilissügiseks ja talveks kokkamisest piisavalt vaba aega, sest olen andnud mõned lubadused, mis nõuavad oma osa päevast ja lõngavarusid oleks samuti vaja vähendada.
Hästi elavad ja ka neid on palju saanud

Hilissuve suure tegijad on loomulikult hortensiad. Veel õitseb viimane laialehine

Aga tänavune staar on ikkagi aedhortensia `Great Star`
Eelmisel aastal istutatud pisike mandžuuria elulõng sirutas end terve suve pikemaks ja alles nüüd hakkas ta õitsema. Valged õied on sügisel hindamatu väärtusega

Võrratu haruline lursslill `Chocoholic`
Üleüldse polnud tänavu suve lõpus meil öökülma.Kõigele paljule vaatamata oli väga ilus ja sisukas suvi. Aitäh talle.
         Sügis tuli päikesega, temast on veel vara rääkida, aga tõotab ta tulla värviline ja suhteliselt soe. Osa vahtraid on juba punased, osa alles alustavad enda jumestamisega. Kaskedele hakkavad samuti tekkima kuldsed lindid. Puude-põõsaste hiilgeaeg on veel ees, sest aed on veel valdavalt roheline.
Arukasel `Aurea` on aastaringselt mõned lehed kuldsed, nüüd sügise hakul tekib neid loomulikult rohkem
Sügise saabumisest annavad märku ka valminud viljad







Seeneuputuse jätkuks.

Praegu õitsvatest astritest meeldib mulle kõige rohkem tagasihoidlik raitaster


ja suvikutest ainuke, keda tasub kasvatada tuulises aias, on tiiviklill. Ei loe talle tuuled, vihm, päike ega rahe. Mitte ükski teine liik pole end aiavaasides nii heast küljest näidanud varakevadest hilissügiseni kui tema
Tere tulemast täna kell 17.21!

Sunday, September 18, 2016

KUIDAS SÜNNIB KUNST

Tänane pidulik hommik algas meil ühe peidus tegelasega

Lillelise palaka alla peitupugemisele eelnes meie aias rida huvitavaid toiminguid.
 27.juulil sõitis meie õuele võimas masin

millelt tõsteti maha üks suur üle tonni kaaluv tümikas
mis asetati ja kinnitati nädal varem valatud alusele
Seejärel võttis positsioonid sisse kunstnik Anni Irs

Esimene lõige
Üks nääpsuke naisterahvas ei ulatugi kõrgelt teisiti saagima

Midagi aimub sellest, mis puuvõluril mõttes mõlgub
Siis said inspiratsioon ja aeg otsa ning midagi hakkas kooruma ilusate roosade pilvede paistel 19.augustil

paari päeva pärast oli tüvest välja ilmunud juba veidi enam.
27. augustiks hakkas meie tulevasest aiahaldjast tekkima üldmulje

paistis ta isegi teise aiaotsa
Kus talle hakkas tekkima peenemaid detaile, vaade tagant

Kui kõik, mis Annil mõttes oli, sai valmis, lihvis ta taiese hoolega üle ja siis algas õlitamine.  Vaade tagant

ja küljelt. Et suur töö, mis nõudis ruumi, oli lõpetatud, saime talle ümber istutada 3 puud, et haldjas saaks ikka aias, mitte väljaspool seda elada.
Haldjad ei jookse alasti ringi. Heledad juuksed, rohekas kleidike :)
Kavala naeratusega, kõiki aia saladusi teadev nägu. Veel lihvimata

lihvitult
teine külg.
See foto, mida varem näitasin, oli väike petekas. Ei ole need langevad tähed, vaid hoopis meie aiahaldjas öösel

Täna näitasime saevirtuoos Anni Irsi aiahaldjat esmakordselt avalikkusele. Kohal olid kõik lõunamaa aalujad. Haldja peidust päästmise au kuulus peremehele ja teose kunstnikule


Peale õlitamist olid peitsitud detailid üsna kontrastsed, aga nädalajagu päikest, hommikusi kasteid ja ka tuuli, olid üleminekuid kenasti pehmendanud ja Anni ise jäi oma tööga rahule. Küll lubas ta tulla ja veidi kohendada haldjaneiu soengut veidi tumedamaks, et see eristuks natuke rohkem ta seljas olevast lilli, liblikaid, lehti ja linnukesi ning loomulikult ka salamärke täis keebist.
Kokkutulnutel oli, mida uudistada
Ilus hommikupoolik oli. Niisama õnnelikud ja uhked kui Anni, oleme ka meie. Aiahaldjas on meie laste kingitus meile üheks oluliseks tähtpäevaks. Suur aitäh teile ja Annile!

Edasi siirdus kogu seltskond Aidi-Oti tiigitalgutele, kuhu meie jõudsime alles töö lõpetamise ajaks. Et me seal peale lobisemise muud ei teinud, ei olnud mul ka kaamerat kaasas. Aga tore oli ikka ja kuigi päev oli jahe ja üsna pilves, tundus nagu oleks taevas mitu päikest säranud.