Wednesday, June 29, 2016

NO OLI SEE VAST PÄEV

Eilseks olid maha peetud koos kõige lähedasematega kahed pidustused, üle elatud nii lühike, aga päris kole kuumalaine kui vihmasajud ja äikesehood. Ilm oli mõnus, õhust oli kadunud viimnegi veepiisk, mis veel esmaspäeva muutis troopikataoliseks õuduseks, kraadiklaas püsis normaalsete näitude juures, puhus kerge tuuleke. Aeg oli normaalse elu juurde tagasi pöörduda ja meil ju ootasid mitmed potikesed ammugi oma kohale saamist.
Otsustasime alustada müürist, sest peremehe kingitud hulk mägisibulaid olid pottides alates püsikupäevast päris kõverad näod ette saanud. Pilte tegin palju. Aga, et tänane postitus pole tegelikult üldsegi mitte taimedest, siis panen vaid mõned neist siia
`Smaragd`

`Lee` on juba päris nutuse olemisega

Tõmbasin välja mõned umbrohulibled, vaatasin üle vanemad olijad. Eelmise aasta omad on kenasti kosunud ja kõik tunnevad end sama hästi kui näiteks
`Queen Elisabeth`
Vanemad olijad voolavad vägagi uhkesti
Vahepeal tegime kerge vaheajakese, sest sisse astus lobisemiseks üks sama küla mees, aga ta sai õnneks aru, et meil tööd pooleli ja paus väga pikaks ei muutunud.
Edasi liikusime teise projekti poole, juba tükk aega tagasi tühjaks saanud `Alvise` alune ootas täitmist juba kevadel muretsetud paari põõsa ja kõrsikutega. Kui potid paigas ja kõik vangerdused tehtud, vaatasin üldse ringi, mis nende päevadega sündinud on, mil aiale tähelepanu pöörata aega polnud.
Nii naljakas, ma pole ju roosikasvataja, aga viimastes postitustes muud polegi kui roosid. Või äkki siis olengi? Ega mul ju nende vastu ja üldse suurte ja uhkete õite vastu ka midagi pole, aga hingelähedasemad on mulle hoopis sellised suured vaated. Palju erineva tooni, faktuuri ja haabitusega rohelist. Hostad ja sõnajalad, mägisibulad ja siberlased, puud-põõsad ja veel palju peent mudru, aga neile on tänavu kuidagi vähe tähelepanu jagunud.
Aalujate hostapalavikuga ma kaasa ei läinud, kuigi neid pole kunagi liiga palju. Aga me 127 ette, taha ja vahele ei mahu enam tõesti mitte ühtegi taime ja lihtsalt kogu aia peale laiali ma neid jaotada ei taha.



Tahtsin sorte eraldi ka pildistada, aga valgus langes nii halvasti, et midagi head ma ei saanud
Viimane eelmise aasta tulnuk oli `Dancing in the Rain`. Tundub, et väga hea paljuneja ta pole.

Vahepeal korjasin paar peotäit esimesi vaarikaid.

Idüll! Ega me väga kiirustanud, õhtuni veel aega küll. Vahepeal kohvetasime ja vaatasime niisama ringi, Töö edeneb ka paremini, kui väga ei rabele.
Äkki sõitis meie parklasse üks punane auto. Ma ei pööra neile tavaliselt mingit tähelepanu, terve küla käib ju meie kuuri juurde oma posti järele. Aga see punane köitis mu tähelepanu oma kummalise käitumisega. Parkis end nii nagu tahaks külla tulla. Lugu muutus aga kummaliseks siis, kui autost keegi ei väljunud. Vaatasin siis veid terasemalt, roolis naisterahvas vaatab ikka vilksti üle õla, keerab end ruttu tagasi, kohendab juukseid ja keerab selja, veidi aja pärast jälle kiire pilt minu poole. Mulle hakkas asi nalja tegema, kas ei juleta seepärast ajalehte ära võtta, et pererahvale tuleks tere öelda või tahetakse meie heki äärde end öömajale seada. Imelikud inimesed. Kõrvale  ma enam  ei vaadanud, et näis, kaua ta seal vastu peab. Lõpuks tehti ukse lahti, vaatasin küll, et äkki on...aga Muhedikupapa ütles, et ooooh, pole võimalik.
 Aga väravast astusid siis tõepoolest sisse Iirisekasvataja, Lendav Anni ja Sinilinnuke.  Roosid näpus, kandikud käes ja konn kaenlas :D
Ossssinajeerumjeerumküll! Teised nii ilusad ja meie nii porised, porised, porised. Minul polnud veel suurt häda, aga.. :D Otse loomulikult jäid kõik labidad, potsikud, kannud, käärid ja muud tööriistad sinnapaika nagu nad käest kukkusid.
 Ja siis hakkas neid iga natukese aja tagant riburada tulema. Said ühed autouksed kinni ja rahvas väravast sisse, kui juba teised autouksed paukusid. Ma olin tõesti sõnatu ja suurest üllatusest lausa oimetu, sest kohale jõudsid lõunakate ka need Aalujad, kellel pikad tööpäevad või logistikaga raskusi. Ei jõudnud veel kõigiga emmeldagi, kui kribinal-krabinal oli kaetud laud ja hulk kingitusi oma ajutise peatuspaiga leidnud.
 Mul on tunne, et ma pole veel praegusekski päriselt toibunud.
Meile korraldati nii ilus ja vägev üllatuspidu, mida ma ka unes ei osanud ette näha.

Ja ega kogu aeg laua taga istutud ja naerdud, vaadati üle aed nii üksikult kui hulgakesi. Ja nagu alati, tegeldi ka väikese taimevahetusega. Lõbus oli kogu seltskonnal ja lapsed said samuti end tühjaks joostud. Aga meie jutud veel otsa ei saanud, tuleb peatselt uuesti kuskil kokku saada :)
Õhtu lõppes sedasi
Täna siis imetlesin saabumise järjekorras seda, mida nii soojade sõnade, käte ja silmadega üle anti.
Meie rohelise konna lapsuke Lonni on nii laia naeratusega, et mul endal vajus ka suu vist kõrvuni kui talle otsa vaatasin. Tema hakkab meil elama soo servas, siis me saame igal hommikul üksteist tervitada.


Järgmisena saime endile sellise uhke unikaalse asja, mida küll mitte kuidagi mitte keegi ühe päevaga valmis ei meisterda. Ma olen kohe väga-väga liigutatud. Noh, kui kinkijad kord jälle meie maile jõuavad, siis jäävad nad vast ka talle valitud kohaga rahule.

Aednikust inimesed on ikka tõeliselt suure kiiksuga. Tarvitseb neile vaid anda üks peotäis rohelisi tutsukesi, kui nad on valmis suurest rõõmust kiljuma. Aga siin on rohkem kui üks tuts, sest ülemise roheluse all on peidus veel teinegi.

Ega siis see pole ju veel kõik. Üks pisike kotike


mahutas endas sellise tõeliselt suure-suure üllatuse. Harilik valgepöök `Foliis Argenteomarginata Pendula`. Mine või lolliks, kõik su unistused ära ka arvatakse :D Silitatud on teda nüüd nii.ja naapidi, aga koha valik ei kujune vist kõige kergemaks, selline iludus peab ikka vaates olema. Aga kui palju neid vaatekohti siis ikka on ja viimase aja puud ongi kõik erilist tähelepanu nõudvad olendid.

Sellistel hetkedel, mis isegi heldima panevad, tajud eriti teravalt, mis on õnn. Sul võib ju olla palju asju, aga mitte miski ei kaalu üles hoolivaid lähedasi ja sõpru. Ja Aalujad oleks justkui ükshaaval kõige paremate inimeste hulgast välja nopitud. Tõelised väljavalitud. Tark, huvitav, sõbralik, armas ja täitsa segane seltskond:)
Aitäh!


Friday, June 24, 2016

JAANIRING- ÕIED, LÕHNAD, VÄRVID, MAITSED. PEAAEGU SÕNADETA

Eilne jaanilaupäev oli minu jaoks ideaalse ilmaga. Kerge tuuleke, veidi päikest ja veidi pilvi ja õhutemperatuur üle +22 ei tõusnudki. Tänane jaanipäev on täpselt samasugune, mõnusalt soe, hommikul tibas veidi, aga sellega seekord piirduski.
 Nagu meil tavaks, peab peremees jaanipäeva hommikul käima läbi aiapiirid, kõik nurgad ja nurgatagused.











Eelmise aasta soomlased. `Marie Bugnet`
`Maiden Blush`








Sumin kasvuhoones




Ootamatu ja põnev kingitus põhjarannikult. Aitäh Köögikatale


Sunday, June 19, 2016

TORMITUULED, TORMITUULED

Peale kolmepäevast paduvihma näis, et ilm hakkab paranema, aga laupäevane üllatus oli kõike muud kui meeldiv. Seda ei ennustanud ju keegi ettegi. Kõrgel mäelaama harjal on ilusad vaated, aga kui üle sügavates orgudes kasvavate puude latvade tuiskab ilma igasuguse pidamiseta üle su elamise raevukas tuul, pole selles enam midagi ilusat.
Varahommikuse padukaga kaasnenud tugev tuul muutus keskpäevaks korralikuks tormiks. Üksikute puhangute kiirus ulatus lõunas keskpäeval 23m/s ja elektrita oli selleks ajaks Lõuna-Eestis 21 000 majapidamist. Murdunud puid olevat olnud kõigil maanteedel ja ka linnades.
Meie puud ei saanud hetkekski võtta oma õiget asendit. Õnneks on nad veel nii noored, et painduda.




Õueminekuks isu polnud, seda vihinat ja mühinat oli toastki päris kole kuulata. Tuulele lisaks piitsutati aeg.ajalt külma, valusat, tihedat, peenikest vihma vastu aknaid.
Muhedikupapa käis siiski korra vaatamas, mis sünnib. Maas oli juba üks ploomipuu ja istutatud GG-l oli tuul suutnud ühe tugivaia maast välja kangutada. See puu sai ilmselt viimasel hetkel päästetud. Öösel oli kuskilt kuulda korralikku vihmaladinat ja ikka veel tuulemüha. Kuskilt kaugemalt kostus ka äikesekõminat.
Tänane vaatepilt aia lõunaosas Kahju, puud õitsesid rikkalikult ja olid viljadest rasked.


Nii õitsvad kui õitsemise lõpetanud või õitsemist veel mitte alustanud põõsastega on kõik korras. Imekombel pole neil isegi õied enamasti rikutud.

Püsikutest kannatasid pojengid.  Vett täis raskete õitega varsi on murdunud ja ka muidu pikali maas. Kergemaid õisi on tuul lihtsalt ribastanud.

 Ainult ühe paksukese kuusega kaitstud püsikuteaias seisab enamik jäikade vartega aediiriseid püsti, nõtkemate püsikutega on ka kõik korras, samuti siberlastega

Madalad on saanud lihtsalt korralikult kasta

ja hekkide kaisus olevad pole ilmselt arugi saanud, mis ümberringi toimus

Varjuaias on samuti kõik korras, tuul on küll räsinud puid ja peenemaid oksi on ka maas, aga päriselt ta sinna mürgeldama siiski ei pääsenud.
Ka täna puhus meil veel tugev tuul, mis nüüd õhtuks hakkab ilmselt vaibuma, päike paistab ja sooja on 17,7C