Wednesday, July 29, 2015

VÄRVID, LÕHNAD, MAITSED

Mulle meeldib, et aed õitseb lainetena. Mitte, et värvid oleksid mulle vastumeelsed, vaid seepärast, et hetkeline värvivaikus laseb veidi meeltel puhata.
 Suur õitsemine pole sugugi veel lõppenud. Paljudes aedades tekitavad praegu sigri-migri pildi siilkübarad, keda meie aias peale liigi pole. Pole parata, nad pole minu jaoks nii ihaldusväärsed.  Meie aeda maalivad praegu liiliad, päevaliiliad, floksid ja võimsad kõrgekasvulised püsikud. Pole värvi, mis hetkel poleks aias esindatud


Päevaliiliaid, eriti enda omi, olen palju näidanud. Tänaseks stiilinäiteks on dr. Tambergi sordid. Pole nii kräsulised või ämblike moodi veidrikud kui uued sordid, aga see-eest on nad väga puhaste värvidega.
`Berlin Lemon Grape`


`Britz Melon`
 
See osa aiast, mis suve esimesel poolel näeb välja kui mustlase seelik, muutub peale jaanipäeva tundmatuseni. Kogu üle aia levib lavendlite karge lõhnapilv


Veel õitsevad mõned ebajasmiinid
Gordoni ebajasmiin


Meil täiesti talvekindel hiline õitse siidaskleepias on suur liblikate ja mesilastemagnet

Mustade õitega taimi ei kohta sageli. Möödunud aastal vallutas aiad kannike `Molly Sanderson`, aga kõrge musta upsujuure vastu ta ikkagi ei saa. Tegelikult pole nad ju kumbki päris mustad. Lihtsalt tumesinist või punast värvipigmenti on rakkudesśe nii tihedalt koondunud, et silmale tunduvad nad mustadena.


Ülikõrgetest seab end õitsema südajas makleia, kelle sinakad lehed sobivad hästi tumedate lehtedega kobarpeade sortidega

Lurslilled (mis kole nimi) ja vaigulilled on klass omaette. Vaatavad kogu aiale ülalt alla. Tunnetavad enda väärtust. Kobarpead ootavad veel veidi.

Sinist ja valget peab aias, vähemalt meie omas, palju olema.
Kõige puhtam ja ilusam on alati, olgu siis varakevadel, suvel või sügise hakul, emajuurte sinine.


Ja longus metsvitsa ei väsi ma igal ajal ja igas asendis imetlemast

Flokside lapsepõlvelõhnad


Imeliselt lõhnav `Martin Frobisher`.

Aga mulle meeldib ka see, kui aias on palju rohelist, kus sees üksikud värvilaigud


Käes on koriluse aeg. Meie ogoroodina näeb välja kui mets. Õigesti valitud kooslused on eemal hoidnud kõiksugu kahjurid ja haigused. On jagunud nii söögiks kui tallele panekuks ja lõppu veel sellelt pisikeselt pinnalt ei näe. Kasvuhoone on tomateid täis, aga värvumisega on veidi nirud lood.

Väga ilus roheline, mahlane ja maitsev. Teised kapsad, v.a. brokkoli ja lillkapsad, on juba unustatud, aga ega neid palju ju mahtunudki.

Suvikõrvitsa ilus sügavkollane. Jahe suvi aga viljade valmimist pole tagant kiirustanud


Viimased maasikad olid veidi hapuka olemisega, aga nemad siin pildil on veel magusad, lõhnavad ja ilusad pealekauba. Mustsõstrad on samuti täis, juba on korjatud esimesed pangetäied.

Lõhnu ja värve jagub tuppagi. Kuidas maitsetega on saab varsti teada.
Eile istutasime mõned puud. Ühe unelmate kuuse ja teise, keda poleks osanud tahtagi, mõned põõsad ka. Ja täna sajab juba hommikust peale. Head kastmise vihma. Nädal tagasi ilmusid esimesed puravikud, aga nii kuivad. Nii kuivad. Ehk siis nüüd...


Monday, July 27, 2015

TABURETIKUD

Projekte on meil olnud igasuguseid, toas ja õues. Aga üks vindus juba nii pikka aega, et häbi on numbrit öelda. Alati oli midagi olulisemat ja kiiremat, mis selle projekti aina edasi, kuskile "edaspidi",  lükkas. Talviti oleks ju aega olnud, aga toas ei hakka ometi puitu lihvima, kesse siis selle peene tolmu pärast ära suudab koristada.
Meid on ausalt teeninud 4 taburetti palju-palju aastaid. Ei nad logise ega lengerda, head tugevad, toekad ja stabiilsed. Aga kuni neljapäevani olid nad hirmus väsinud moega. Kui Rahmeldaja talvel alustas oma puidutaiestega, ütlesin järjekordselt, et meil on lisaks lauajuppidele ka ootel taburetid, aga see jutt siis jutuks jäigi.
Sellised nad olid, see üks oli neist kõige vähem kulunum.

Teisi enam pildistada ei saanudki, sest Muhedikupapa oli alustanud kõige koledamate lihvimise ja pinna kruntimisega

Igasugu töövahendid ja värvid ootasid taburettide uuendamist samuti mitu head aastat


Ma isegi ei tea, miks ma neid värve nii palju muretsesin, sest mul oli kavas nad hoopiski salvrätitehnikas vormistada. Nii, nagu me korrastasime lastemööbli. Aga selliseid salvrätte, kus oleksid peal need motiivid, mis mulle oleksid väga meeldinud, polegi nii lihtne leida. Joonistada aga ma ei oska. Ja kui Lendav Anni oma abi pakkus, haarasin sellest rõõmuga kinni. Muide, enne veel, kui taburettideni jõudsime, said uue kuue ka õues vahel kasutusel olevad pikad lauad ja pingid, mis talgute ajal olid veel tõeliselt hirmsad. Ülal piltidel on nende uus välimus näha.
Krunditud puit enam ei räägi, seepärast tuleb teha enne värvimist mingi visand.

 Me leppisime kokku, et taburetid ise tulevad sinised, sest meil on siseruumides palju sinist. Säärased tumedad sinised ikka, aga poes värvide toonida laskmine on üks suur hookus-pookus ja see toon, millega enne on värvitud toolijalad, päriselt mu ettekujutusele ei vastanud. Natuke hele ja liiga kriiskav, aga uut värvi me ka ostma enam ei läinud.
Mis värk on? Mingid punased latakad! Roosid või? Ometi leppisime kokku, et tuleb palju kollast, oranži, aed-ja juurvilju, marju ja mõned põllulilled ka, kui vähegi sobib Aga ma ei sekkunud. Küllap kunstnik teab, mida ta teeb.

Õnnetuseks hakkas varsti vihma sadama ja õuest tuli ära kolida. Sinilinnust õpipoisile jagab meister enne pintsli kätteandmist juhiseid, Tema hooleks jäi taustade värvimine.


ja need punased latakad osutusid hoopis ristiku õienuttideks :), aga hetkel tekitab Anni  mingeid lendkalu

Siin on veel toorikud, s.t. taustadel on tumedama sinisega andmata sügavus ja mõned pintslitõmbed olid ka veel puudu. Aga me enam ei kannatanud, nii suur himu oli nad pildile saada. Selle tabureti kohta ütles Anni ise, et pingile oleks kui peotäis heinu visatud.
 Nii nüüd ongi. "Peotäis hainu"

Muhedikupapa soovis ilmtingimata ikkagi ka roose, see siis on tema "Rosaarium". Lendkalad moondusid hoopistükkis kellukateks

Sellele taburetile on nimepanek keerulisem, esialgu "Lõhnaravi"

aga see on väga huvitava ristpesiti istutusega "Ogoroodina"


Kõik neli vanast uueks saanud koos. Nad on korra  juba lakitudki.

Kahe-pooleselt ei saanud kuidagi pintslit käest, selline on meie õuel luusiv rebane. Edasi värvis ta veega teeraja kive. Ühe õhtuga kunsti kuipalju.

Mul on tõeliselt hea meel ja ma olen nii Lendavale kui Sinilinnule, ja ka oma kaasale lõpmata tänulik, et need väärt mööblitükid lõpuks uue elu said. Igapäevaselt nad meil kasutuses pole, aga nüüd tuleb neid küll kuidagi eksponeerima hakata. Rahmeldaja Ülo olevat öelnud, et tuleb teha 5x5 prussist laiem ja kõrgem raam serva, et näis, kes ja kuidas siis end istuma seab :) Ega esialgu vist tükk aega ei raatsi neid taieseid küll sihtotstarbeliselt kasutama hakata.

Friday, July 24, 2015

JÄRG ON KÄEST JA KÕIK ON SASSIS

Kummaline kuu see tänavune juuli. Meil pole vist ühelgi varasemal aastal kalender nii tihedalt täis kirjutatud olnud kui praegu. Seltsielu on viimasel kahel nädalal eriti intensiivne olnud. Ühtpidi on see hirmus tore, teistpidi on elu kuidagi väga pingeliseks muutunud.
Mõnel päeval jõuab  kohustusliku ülevaate ja pilditiiru korralikult ära teha.
Juba üle nädala õitseb eelmise aasta uustulnuk laialehine kalmia `Carousel`


Ka ebaenelas on kaua õitsenud. see kaunis vahupõõsas hakkab peagi lõpetama

Parukapuu õisi ma näitasin, aga minu arust on just ta äraõitsenud õisikud need, mis puu ilusaks teevad ja talle ka nime on andnud

Aias tuleb muidugi käia igal päeval, aga mõnikord on nii, et endal pildistamiseks aega ei jää. Hea, kui seda teevad sõbrad. SS ja ML, kes tulid vaatama, milline on suure õitsemise lõpetanud aed, pidid pettuma. Õisi on ja tuleb veel üksjagu. ML-i leiud olid algul tõesti rohelisepoolsed


eelmise ja tänavuse aasta noored hostad on kenasti juurde võtnud


valge mänd `Tiny Cyrls` muutub iga aastaga aina kenamaks


kuigi rodgersiad juba õitsevad, poleks neil ka ilma lehtedeta ju midagi viga
selge, et vanad okkalised on rohelised,

aga siis hakkas ridamisi ka õisi tulema.
Veel õitsevad viimased pseudatad

Liiliate aeg on keskpaigas, hulk sordirühmi on alles alustamas, asiaadid aga lõpetamas. M.Rangi `Merle`

Päevaliiliate (jah, me kasvatame ka neid :) ), hiilgeaeg saabub ilmselt järgmisel nädalal

Need vähesed roosid, kes meil aias, õitsevad samuti. `Novalis` ei kuulu oma määrdunud värvi poolest mu lemmikute hulka, aga see huvitav värvus teeb ta päris põnevaks ja ilusaks sordiks. Kingitustaim Marguselt.

Õisi on veel igasuguseid ja värvidest puudust pole



Kõrreliste aeg on samuti käes

ja õitsvaid põõsaid jagub ka küllaga.
Esmaspäeval käisime Tsiilil külas. Noh, neid kivimänge peab igaüks ise oma silmaga nägema. Istusin seal vihmas ja meenutasin selle iluaia alguse koledust ja seda, kuidas mõtlesin, et reljeefi poolest on see suurte võimaluste aed. Nüüd on vaid mõni aasta möödas ja need võimalused on Tsiil kiht-kihilt lahti harutanud, kaevanud, välja puhastanud, teisaldanud, saaginud, juurinud, mida kõike veel. Ja taimestanud. Oskuslikult ja huvitavalt. Ime siis, et ta säras seal kui täiskuu või kümme päikest. Taimi tahtnuks veel kaua vaadata, aga ei saa vihmast tilkuvale perenaisele keset suve kopsupõletikku ka tekitada ja nii me siis suures padukas kodu poole liikusime. Pilte ei teinud, need on Tsiili enda näidata.
 Ja lõpuks ometi tõin ma koju tõin Tsiili juures hoitud ja hellitatud unistuste kahevärvilise kuuse (P.bicolor), hariliku kuuse ülipõneva vormi`Valentins` ja Aiasõbra ostuöölt juba talvel tellitud bensoelindera.
Teisipäev oli ilus ja päikseline, aga mina pidasin paremaks.....

ja nüüd ma mõtlen, et eelmise arvutiga kadusid kõik mu head retseptid, et kas ma paneks nad talvel siia blogisse tallele või leiaksin teise mooduse nende alalhoidmiseks.
Õhtuti käivad meil teistsuguse külalised, kellega me ise aias koos ringi ei kõnni
Nemad on nüüd alati paaris, aga oma 2 poega nad veel lennuharjutustele pole toonud

Ka sookured on veel kuskil poegadega kinni. nende jutuajamisi kuuleme hommikuti ja   veel hilisõhtulgi küll.
Aga see paharet muudkui songib maad. Nii ta tuleb

vaatab vahel ringi ja siis jälle tuustib

Kolmapäeval oli järjekordne vihmapäev ja me otsustasime kodunt jalga lasta. Seekord jõudsime üle tüki aja Rahmeldaja aeda. Ja mis meid seal tiigi ääres vastu võttis. Ega ma enne räägi, kui Rahmeldaja ise ükskord teda näitab. Kõige huvitavam, et pererahvas ise polnud märganudki, mis nad välja koorisid. Kivilaga on tõsist tööd tehtud ja ta on nüüd juba üsna tiheda taimestusega. Ega ma seekord mujal käinudki, see tihe, peenike, aga üdini läbileotav vihm polnud just kõige meeldivamate killast. Parem oli paigal püsida ja niisama juttu rääkida, seda on ka vahel vaja teha.
   Täna jäid pildile. Tegelikult peaks ütlema vist eile, sest postitus ilmub juba peale 24
Niimoodi puhkeb `Larissa`. Ilus ja õrn, väga roosilik

Mulle meeldib ka teleekia sasine õis
Tänavu näeme esmakordselt, kuidas hakkab õitsema meie aias 8 aastat kasvanud sile äädikapuu `Laciniata`

aga see araalia, mille õisik pidi kasvama vuhhhhh! mitme meetri pikkuseks on küll vähemalt sel aastal väga-väga tagasihoidlik

ženženn on nii salaja ära õitsenud, et me seda isegi ei märganud


Aga nüüd siis see kõige tähtsam. Täna, tegelikult siis 23.07. teostus lõpuks me 11 aastat vindunud taburetikute projekt. See on nii suur ja tähtis sündmus, et temast tuleb küll eraldi postitus.
Siis kui suured alles mõtlesid ja pidasid aru, vaatas väike inimene, kuidas alustada

ja üsna varsti oli kõige pisemal tegelasel käed ja laud tõsist tööd täis. Siin on valmimas mingid veealused

ja see on konn, ilmselt skafandris, aga nii öeldi:)