MUHEDIKU MAAILM

LAISK TALVEHOMMIK

2012-01-25T12:07:00.004+02:00

Öö - 13,9C, hetkel -10,1C
Öösel on veidi tuisanud, praegu kerge lumesajuke.
Harakas on linnumaja pilbasteks lammutanud
Saavutus, eilseks tehtud kolm arvestatavat taimetellimust:)
Toas on soe.
Uudist pole.

KALLILE MIRJAMILE e. HILISELE

2012-01-23T11:31:00.003+02:00

NÜÜD UNUSTA AASTAD JA

MEELES PEA IKKA-

NAINE ON ALATI VÕRRATU PLIKA! KÕIK MEIE HEAD SOOVID, ILUSAD LILLED, VALLATUD KUTSIKATEMBUD, SUURED KINGIPAKID JA AUPAUGUD ULATAME SULLE SELLE ÜHE VÄIKESE ÕIE JA KAHEHÄÄLSE LAULUKESEGA

TARDUNUD VESI

2012-01-19T13:31:00.006+02:00

Vesi on minu jaoks kõige müstilisem aine looduses, milleta ei tärka, kasva ega õitse ükski elusolend. Substants, kellest sünnib elu, kihab ise elust ning on võimeline tundmatuseni muutma oma olekuid.
Veidi edasi arendades ühe hea sõbra öeldut, võib väita, et kuitahes huvitavalt on kujundatud aed ja kuitahes põnevad taimed seal kasvavad, pole selles emotsioonide tekitajana võrdset veele ja mitte ükski veeta rajatud aed pole kunagi täiuslik.
Need vee talvemängude fotod tegi mõni päev tagasi Mati Rang. Luba nende postitamiseks on mul olemas.

Eile alanud kerge lumesadu jätkub täna hoopis tihedamana ja hommikune nõrk tuul muutub aja edenedes üha enam sarnaseks korralikult tuisule. T püsib kangekaelselt -5C juures.

TALVERÕÕMUD

2012-01-18T16:36:00.005+02:00

Meile on lõpuks ometi talv jõudnud, lund sadas kogu päeva ja kraadiklaas näitas enamvähem kogu päeva -5C.
Tehnika teeb elu lihtsamaks küll, eriti kui kätes hakkab jõudu nappima ja seljad on elu hellaks muutnud. Kui eelmistel talvedel oli enne õueminekut arupidamist üksjagu, et kas võtta täna labidas või mitte, kas minna lund rookima või mitte, siis selle luuaga võiks mu teinepool vist küll kogu päeva mängida:).

Algul ühtpidi, siis teistpidi ja veerand tunniga on asi korras.

Sügisel koristas see Stihli värgindus ka lehed samamoodi kokku.

TALVE KESKPAIK

2012-01-14T21:51:00.006+02:00

Täna öösel murtakse siis talve selgroog ja pool sellest olevat seljataga. No ma ei tea, meil pole ta ju veel alanudki, mis seal ikka nii väga murda. Aga samas tuleks vist tõsiselt võtta ka säärast hoiatust, et ega tali taeva jää. Ja tänane ilm kaldus pigem selle viimase tarkusetera poole. Olgu nüüd talvega, kuidas on, ilmselt on ikkagi vähemalt pool lund taevas ja külmad samuti oma aega passimas, aga kevadeni on tänasest vaid 66 päeva ja et ta tuleb, on küll väga kindel.

Tavaliselt on mul selleks ajaks ammu selge, mida ma kevade ja suvega peale hakkan, aga tänavu pole mul ühtki projekti välja mõeldud. Lausa ahastama ajab, mitte ühtki tarka ideejusu pole kuskilt tulemas kah. Ma ei tea, kas on selles süüdi need unised ilmad või on mu endaga midagi lahti. Ma ei ole küll eladeski mingit plaani paberile joonistanud, aga kukla taga peaks ikka mingi varu tarkust ja teadmist olema, kuidas edasi minna.

No tegelikult kripeldab pisut üks suht väike koht. Kes teab, siis see on see koht tee ääres, kus meil külaliste autod pargivad. Praegu on ta täidetud kruusaga, mis pigem meenutab küll liiva ja kui seal käia, eriti vihmaga, siis enamasti puhta jalaga majani või autoni me külalised ei jõua.
Oli kolm võimalust
1) laoks äkki kiviparketi ja siis kutsuks Tsiili praktikale, ikkagi õppinud inimene ja las ta siis loodib seal. Siis ohkasin omaette, et tal seal enda mõisaski nii palju tegemist, et see jääb küll ära. Aga proovi sa viimasel ajal unistada, kõik kipub täide minema. Tuleb välja, et tal käivadki mõtted just seda rada, noh, et praktikale ja puha:D Mõisakivi ja igasugu klombitud kivi mulle ei meeldi, sillutistellis oleks ilus küll, aga ei haaku kuidagi meie edasise aiaga. Nii, et see variant langeb ära.
2) tooks siia korraliku koorma killustikku või purustatud maakivi ja väristaks ta siis selle pehme liiva sisse. Mõttel oleks ju jumet, aga sellisel pinnasel nüüd kontsakingaga küll ei käi. Hästi järele mõeldes - ega üks arukas inimene selliste jalanõudega maale aeda nüüd küll ei tuleks, aga inimesed on nii erinevad või mõtlematud, olen neid siin küll rohkem kui korra kui koturnidel turnimas näinud. Sellega seoses meenub üks ammune lugu, kus külas olles nägime, kuidas aia perenaine kamandas suurest bussist väljaastunud naistel sellised tikk-kontsad jalast ja lubas neid oma aeda vaid paljajalu. Ma olin algul kõrval seistes üsna jahmunud, aga siis mõtlesin, et see oligi tal ainuvõimalik käitumine. Kui see suur seltskond "daamesid" oma jalavarjudega oleks üle ta imetlusväärse muru, millist ma tänaseks pole enam mitte kuskil näinud, üle käinud, poleks sellest enam midagi järele jäänud. Aga sobiks meile selline lahendus küll s.t. killustik:)
3) jätaks kõik nii nagu on.:D
Ja ma ei teagi, millise neist kahest viimasest variandist ma valin.
Ja veel on vaja külvata muru sinna, kuhu sai eelmisel aastal see tiigiaugu savi maha pandud. Sügisel ei saanud seda teha, sest põuaga oli ta kivikõvaks kuivanud, nii, et kevadel teeme ära. Aga see pole ju mingi projekt, lihtsalt ühe vana tegevuse lõpetamine. Hunnikute likvideerimine pole ka enam päevakorral, pikk sügis laskis enamuse neist likvideerida ja olemasolev mullahunik läheb rajatava muru pinnase parandamiseks.

Ja nii ma mõtlesingi välja, et tänavuse suveprojekti koondnimetuseks saab "Liblikaprojekt". See on siis säärane tegevus, et lendleks lillelt lillele (mis naljaks vaatepilt näha mind õhus hõljumas), vaataks neid ja nuusutaks nende lõhna, katsuks üle kõik lehed, okkad, võrsed ja käbid, jalutaks aias ringi ja uuriks lähemalt ja pikalt, mis siin ikkagi viimastel aastatel toimunud on ja siis sõidaks üle tüki aja mööda maad ringi ja uudistaks, kuidas teised inimesed elavad ja projekteerivad ja planeerivad. Eks ma siis veidi kadestaks neid vist küll ja võibolla poleks ma järgmiseks aastaks siis nii mõttelaisk. Isegi uusi katalooge uute taimesortidega ei viitsi väga vaadata. Vaatan küll, aga ilma tõelise elevuseta. Tõeline talveuni, eks teda ju veel ongi pool ees ja aega ärkamiseks piisavalt.

VENE MUINASJUTU KODUMAISE VERSIOONI JÄRG

2012-01-10T14:27:00.004+02:00

Jätkan leitud aedade ja aednikega. Alustaksin kodukohast. Tartu ja tema lähiümbruses on mitmed teada-tuntud aiandid ja nende lingid leiab netist igaüks üles. Repsu talu link on üleval eelmise aasta lõpu ühes postituses. Pärapõrgus asuva Järvselja PK on aiapidajad samuti ammugi üles leidnud ja ka Kambja valla Metsa talu pole sugugi tundmatu. Aga, et neil nüüd ka e-pood on, siis see väärib küll nimetamist. Ja kui Thela murakaist ei hooli, siis äkki sobiksid nende asenduseks jõhvikad, mis koju kätte tuuakse. Kui Sind see ka ei tõmba, siis ehk leiad nüüd ainest selle lubatud teatmiku või voldiku kokkupanekuks:)
Miskipärast tõmbab mind ikka sinna Viljandi mnt poole:) Teadagi, mulgid ju rikas rahvas, äkki saaks ise ka sellest osa. Eilsest kolmikust kirjutades jäi ülekohtuselt tähelepanuta puittaimedele spetsialiseerunud Põhjatamme PK.
Kui juba nii kaugele on tuldud, peaks vaatama, mismoodi pärnakad toimetavad. Ka siit leiab ühe kolmiku, põhiliselt püsikutele pühendunud Neeva aed ja erilise taimevalikuga Lepiku-Mardi talu ning puittaimedega tuntust kogunud Saare-Tõrvaaugu talu. Käinud-näinud pole, aga nimekirjades on üht-teist huvitavat küllaga.
Nüüd peaks vist põhja poole liikuma. Kõigepealt Raplamaa kaks, kust ei tohiks küll peatumata mööda kihutada. Alati midagi üllatavat pakkuv Haideaed ja sõnajalgade austajatele Enno talu ahvatlused.
Tln ja tema ümbrus on tihedalt puukoole täis pikitud ja need suured mind praegu ei huvitagi. Hoopis põnevamad on sellised pisikesed nagu Helga Ettevõtmised Harjumaal. Perenaist kohtasin "Võhma Juurikal" ja tema taimi tasub igatseda küll. Kui nüüd lõuna poole tagasi liikuda, jäävad teele Sadevälja ja tema naabruses asuvad veel kaks aiandustalu, üks neist, Kivistikkudele kuuluv, võiks huvi pakkuda elulõngasõpradele, ja veel veidi edasi Tln-Trt mnt ääres asuv Elise Aed.
Virumaad on vaesevõitu, vaid Lääne- Virumaal leidsin ravimtaimede ja ökohuvilistele Karepa ürdiaia, nemad pakuvad oma kaupa ka mujal ja midagi on vist võimalik ka tellida.
Ka lõunaosariigid ei hiilga aiandustalude valikuga. Põlvamaalt Karulaane ja Kanepi aiandid, Valgamaal Rebase talu, aga Ahti Tiirmaa peab ise blogi ja kõik andmed on seal saadaval. Võrumaal tutvustab end ainukesena Roheline Aed.
M arvan, et olen nüüd need head soovid kuhjapeaga täitnud. Kindlasti on midagi eelnevalt juba mul üles pandud, aga siin on nad vähemalt enamvähem kõik koos. Kui ma miskit põnevat leian, eks siis hõikan jälle:)

PS Saabunud imfo kohaselt näeb sel nädalal laupäeval TV-s saates "Sõida maale" Nõrga talu tegemisi, nii tore!

TSIILI SOOVIL, MINU ......?:)

2012-01-09T12:36:00.005+02:00

Kui üks inimene soovib sulle kõigest südamest palju õnne ja sinna juurde ka veel muud head, siis see lihtsalt peab täide minema ja mõned, mis siis, et veidi isekavõitu soovid tuleks mul endal vist edasiste kordaminekute tarvis täita:)
No ega ma nüüd mingeid erilisi ponnistusi ka tegema ei hakka, aega on selleks ju terve aasta. Aga mis imelik asi:) Pidin aasta lõpus tegema pikki arvutitunde ja kui sest ära tüdinesin, uurisin, mida kuskil põnevat näidatakse. Äkki meenus mulle eelmisel aastal südame võitnud korea kikkaputk. Mõtlesin, et uurin veidi ta hingeelu ja seda, kas siis tõesti siin Eestimaal teda mitte keegi müügiks ei kasvata. Ja mis juhtus? Juhtus see, et komistasin ühele aiale ja seal sees perenaisele ja tema kasvatatud ääretult kvaliteetsetele taimedele. Ma ei uskunud oma silmi kui nägin alati rõõmsameelse, sõbraliku ja heasoovliku Anu kodulehekülge
Teisele aiale, selles energilisele perenaisele ja tema üsnagi rikkalikule taimevalikult sattusin tegelikult Facebookis ja see aadress on ilmselt paljudel juba olemas, aga kes veel ei tea, siis Nõrga talu asub siin
Mõlemad kodulehed on väga värsked ja vajavad veel seadistamist ja ilmselt kevadel ka nimekirjade pikendamist, aga neil tasub kindlasti silm peal hoida.
Tegelikult tundsin ma neid tublisid perenaisi ja taimi juba mõned aastad. Aedadega on pisut keerulisem lugu, sõidan sinna juba 3 aastat, aga vat pärale ei jõua kohe mitte kuidagi. Tahtmine on muidugi rohkem kui suur, sest nende noorikute lähinaabruses elab ja on loonud imeilusa aia meie ammune sõber Mati. Niisugune põnev kolmik siis 10 km raadiuses ühes Viljandimaa vallas.

Kui ma juba avastasin, siis veel üks kodu, mis tegeleb taimekasvatusega. Kahjuks siin ei tea ma midagi ei pererahvast ega aiast, aga ilmselt on siin peidus üksikeksemplaridena ka midagi sellist, mis müüginimekirja päriselt ei mahu
Ja kui juba jutt on Jõgevamaast, siis tean ka seda perenaist, tema aeda ja taimi, kelle hulgast võib nii mõnegi harulduse leida.
Valgeanso talu vist eriti tutvustamist ei vaja, aga kes veel ei tea, siis ka siia tasub lähitulevikus kiigata.
No kui lisada veel Luual asuvad mitmed puukoolid, siis Jõgevamaa tiiru lõpetades auto ilmselt enam juhti ei mahuta:)

Leidsin veel ühe huvitava pakkumise just Thela ja Tsiili jaoks, kes saavad endale lubada väljavalitute eelist, sooaia ehitamist. Firmast ja omanikest ei tea ma miskit.

Ja kui ma eelmisel aastal tegin kogu maakerale tiiru peale, siis tänavu pakun lähemalt võimaluse just liiliasõpradele. Läti sorte on alati mõttekas tahta, nad on sündinud siinsamas lähedal ja kohanenud meie ilmastikuga, seega meil kasvatamiseks alati paremad kui nii mõnedki maailmakuulsad soojade regioonide aretised.

Ja ma ei tea, kas on see Tsiili või mu enda või juhuse või miski seletamatu nähtuse tahe, aga ka need kaks uue paljutõotava blogi omanikku, Milda ja Tiia, ilmutasid end just minu blogi kommentaariumis:)

Selleks korraks ilmselt piisab. Selge on aga see, et tõsised soovid täituvad. Varem või hiljem, aga enamasti ikka kiiremini kui me arvame. Isegi see, et ka meile on täna öösel jõudnud talv. Lund umbes 10 cm ja varahommikul kohe päris tõsised külmakraadid -2C. :D

DEIALE!

2012-01-06T11:43:00.005+02:00

Sa oled sellise huvitava päeva lapsuke, seega sobivad Sulle ka kõik minu soovid uueks aastaks, aga ma mõtlen, et need jagatud üksi ei lähe kohe mitte. Üks hea inimene peab ikka saama ka oma isiklikud õnnitlused ja seepärast siin üks pisike DeiAERI

SOOVIME SUL ÕNNE, EDU,

IGA TÖÖ SUL VÕTKU VEDU,

RAHA TULGU NAGU RABA,
ELU OLGU MUREST VABA!

PALJU, PALJU ÕNNE JA SUURED KALLISTUSED MEIE MÕLEMA POOLT!

HEAD UUT AASTAT!

2012-01-01T01:19:00.002+02:00

Soovin kõigile rohenäppudele, aalujaile- aiahoolikuile, teistele headele inimestele ja iseendale:)
et kõigil präänikuil oleksid all juured ja kommidel peal õienupud, et koogid oleksid okslised okkalised ja tordid lopsakalt lehelised.
Loomulikult soovin kõigile hulgaliselt vapustavaid taimeleide ja -rallisid, sisukaid kohtumisi, huvitavaid üritusi, sadu sõpru-talgulisi.
Veel soovin julgust unistamiseks, et kuklatagused oleksid täis pööraselt põnevaid ideid. Et näppudel oleksid mootorid blogistamiseks ja pildistamiseks ja jätkuks head tahet kogemuste, rõõmude, kordaminekute ja taimede jagamiseks
Siis soovin ma, et kardulased kasvaksid suureks kui kapsad ja kapsad võtaksid kõrvitsalt mõõtu, et ikka kõigile jaguks tööd ja lauale leiba
Aga kõige enam soovin, et kogu kiiruse ja rahmeldamise juures oleks tahtmist laiskadeks hommikuteks ja õdusateks õhtuteks, et võetaks aega iseenda ja üksteise tarvis, aega vaatamiseks, märkamiseks ja nautimiseks, et ei mõeldaks töödele, mis tegemata, vaid rõõmustataks iga mõtestatud sammukese üle, mis astutud ja mis viib meid lähemale oma lennukate unistuste teostumisele.
ÕNNE JA TERVIST AASTAKS 2012!

MEHINE KOLMIK

2011-12-29T11:21:00.011+02:00

Neist poisslastest on tänaseks küll palju kõiksugusemat infot olnud, aga mul on tunne, et kahe aasta pärast peab ikka päris hoolega pingutama meenutamaks, et mis aasta see ikkagi oli kui detsembris purustati kõik soojarekordid ja üksteisele järgnesid palju pahandust tekitanud tsüklonid ja seepärast tuleb nad ka endale kirja panna.

Jõululaupäeva 24.12 hommik üllatas tugeva jäitesajuga, mis kleepus akendele nii, et paar tundi polnud võimalik näha, mis õues toimus. Keskpäeval aga hakkas paistma päike, t +2,9C, tuulevaikus, lõunapoolsed katused tilkusid, harakapaar askeldas ja kädistas hoolega justkui pesapunumise ajal. Tunne oli täpselt kui märtsi lõpus. Aga trepist kaugemale me minna ei saanud, sest kogu aed, teed ja trepid olid nagu klaasiga kaetud. Õhtul hakkas sadama kerget lund.

25.12 oli samuti päikseline, õue minek veel eluohtlikum kui eelmisel päeval, sest nüüd oli aia vallutanud kiilasjää kaetud kerge lumekihiga. Hommikune tuuletus asendus juba lõunast üksikute tugevamate tuulepuhangutega. Hilisõhtuks jõudis ta siis pärale, see Patrick. Möllas terve öö ja veel järgmisegi päeva 26.12. Mehel jagus jõudu katuste pillutamiseks, puude murdmiseks, autode külili paiskamiseks. Pool maad mattus pimedusse ja mõned kohad on seda veel tänagi. 26.12 sooja meil +8,2C, mis õnneks sulatas jää ja kogu lumekirme. Millal Patrick lahkus ja Quirin saabus, täpselt ei teagi, sest need kaks minnes ja tulles vahet ei pidanud ega tegudelt üksteisest oma jõu ja tempude poolest eriti ei erinenudki. Ma mõtlen, et kui meil lääneküljel poleks neid tihedaid hekke ja puuderindeid, oleksid viimase aja rajud meid juba tükk aega tagasi kogu elamisega Peipsisse lennutanud.

Aga eilne päev 28.12 oli harjumatult vaikne, rajudest räsitud puittaimed said tuulevaikuses hinge tõmmata, sooja +3,6C, päike kuivatas veidi maapinda.

Täna öösel jõudis siia trio viimane- Robert. Tema on käitumiselt küll tunduvalt leebem kui neil eelmistel, aga ta on ka hoopis nutusem. Hommikust peale sajab paduvihma, tuul selline harjumuspäraselt tavaline 7,2 m/s, haruharvad tuuleiilid 15,3m/s, t+3,1C, aga selles niiskuses ja tuules tundub ta hoopis madalam olema.
Meil õnneks püsis kogu selle aja elekter.

Tänavune esimene talvekuu jääb siis meelde sellise pimeda, vihmase, sooja ja tormisena

Maarjamaa detsember on lumega kitsi,

härmaeit kusagil kaugel heegeldab pitsi,

külmapoiss, kes muidu ju ammugi mürgeldab

laante ja niitude linasid tärgeldab
hoopiski tormi eest peitunud:)

HEAD VANA-AASTA LÕPPU!

HÄID PÜHI!

2011-12-23T19:05:00.003+02:00

ILUSAT, HELGET JA HELDET PÜHADEAEGA

KÕIGILE LÄHEDASTELE, SÕPRADELE, KODUDELE JA AEDADELE!

TERE,TALV!

2011-12-22T18:41:00.005+02:00

Olen juba kunagi varem öelnud, et mu meelest on aastaajad kalendri selgeks saanud:) Tänane vaatepilt ei luba mingitmoodi kahelda, et päral on talv. Esialgu küll arglikult piiludes, aga temperatuurid püsisid kogu päeva -2C ringis ja ka vinge sügistuul oli kuskile peitu pugenud.

Kahjuks küll ei püsi selline valge päris aasta lõpuni, vahepeal püüab sügis endast jälle märku anda, kuid ega tal pikalt enam asu pole. Kui ka aasta algus veel soojapoolne on, siis jaanuari viimane kolmandik peaks päris krõbedat ilma pakkuma. /nii arvan ainult mina:D/, aga üks mis kindel, et kohe-kohe hakkab päev pikenema, sest ka päike on oma pesast välja pugemas

ENNE PÖÖRIPÄEVA

2011-12-20T09:30:00.006+02:00

Esimesed kaks sügiskuud olid sel aastal imekaunid. Lubasid nautida mõnusat soojust, valgust ja päikest, ilusat värvilist aeda ning aitasid kaasa kõigi istutatud ja ümberistutatud taimede juurdumisele. Vaid vihmakest oleks võinud rohkem olla, sest vähemalt Lõuna-Eestis langes veekogude veetase pidurdamatult ja ka kaevude seisud oli üsnagi nukrad.

Aga see viimane keeras kõik pea peale. Novembri viimasest dekaadist alates valitsev masendav pimedus on äärmiselt kurnav ja väsitav. Pole ju normaalne, et lõuna paiku soovid inimestele valitsevas hämaruses head õhtut. Temperatuurid on hilissügise tarvis olnud kuni tänaseni korralikes plussides, isegi korralikku öökülma on olnud vaid loetud korrad, kõik veekogud on jäävabad. See võiks isegi nii olla kui taevast ei tuleks pidevalt alla mingit sodi küll padu-, küll uduvihma, sekka lörtsi ja jäitena. Ja sellest justkui veel ei piisaks. Sügistormiga oleme me siinses kliimas ilmselt harjunud, aga et see kestab permanentselt kuu aega, kus üks hull tsüklon ajab vahetpidamata teist taga ning marutuulte kiirus on lakkamatult vaiksema ööpäeva 9 m/s kuni tõelise marupäevani 26 m/s ja keskmiselt on rajuiilide tugevus olnud 15-19 m/s, on küll liiast.
Ilmselt kannatasime meie suvise, eriti aga sügisese kuivuse käes suhteliselt rohkem kui teised piirkonnad. Meil lompe ja päris lirtsuvaid kohti aias pole, ainult katmata istutusala on väga porine.

Me võime ju õhata, et ah kui tore, et on soe ja kui palju värve veel aias on ja et ei pea rookima meetrisügavust lund, aga tõsistel aednikel on hetkel küll peas vaid muremõtted ja õues toimuv kui üks tõsine õudusunenägu.
Ma ei taha endale ette kujutada, mismoodi praegu tunnevad end taimed. See peaks olema midagi niisugust, et sügavalt heas unes sooja teki all magajale kallatakse äkki kaela suur sahmakas jäist vett ja enne kui madrats kuivada jõuab, tuleb järgmine vannitäis veel külmemat ja siis tuleks teda veel igatkanti tuuseldada ja niimoodi väntsutada kuni ei jäägi muud üle kui lõdisedes ärgata.
Ja nii ongi juba päris heas tärkamishoos enamus kevadisi sibullilli ja nende kasvatajaile tunnen ma küll kaasa. Nii mõnegi kikkapuu ja kuslapuu liigid püüavad hakata lehtima, osade puittaimede pungad on paisunud ohtlikult suureks. Paljudel püsikutel, aediiristel näiteks, moodustuvad õiepungade algmed ju juba augustis ja ilmade jahenedes peaks nende areng peatuma. Praeguse soojaga aga arenevad nad ilmselt edasi ja külmade saabudes nad tõenäoliselt hukkuvad, mis tähendab, et järgmisel suvel erilist õitsemist loota pole, hea kui sordid ise suudaksid selles märjas ja külmas mullas alles jääda.

Meist ei olene praegu midagi. Appi Aiale ei saa kuidagi minna, sellele katust peale ei ehita ja mingeid ilma jahutusmasinaid pole ka leiutatud, tuultekeelajaid samuti mitte. Ka muretsemine ei aita, see hakkaks lihtsalt tervisele. On nagu on. Jääb vaid loota, et ehk homme saabuv talv suudab veel midagi päästa ja parandada kui ilmad aegamööda jahenevad, aga kui pakane saabub suure mürtsuga....:( Praegu tundub, et ilmad peaksid veel mõned nädalad kahjuks soojapoolsed püsima. Eks me kevadel näe kui palju on vaja aia ennistamiseks rahakotti tuulutada. Seniks tuleb aga unistada sellest, et järgmise sügise viimane kolmandik on parem kui tänavune ja mõelda sellele, et varsti hakkab päike pesast välja tulema, päevad on peatselt pikemad ja kevad suure sammu meile lähemale astunud.

PALUN ORHIDEEABI

2011-12-18T14:40:00.006+02:00

Kuukingad on mul juba vanad sõbrad ja ma oskan nendega toimetada nii, et nad õitsevad mul mitmeid aastaid. Tavaliselt korjan ma neil ära need jubedad tokid, mulle meeldib rohkem kui nende õievarred lähevad sinna, kuhu nad ise tahavad, aga seda taime ei tahtnud ma praegu õitsemise ajal segada, sest need orgid olid tal surutud potist läbi ja tõenäoliselt teeksin ma talle praegu lihtsalt haiget.
Tean ma ka dendroobiumi ja vandat, aga ilmselt minu oskamatuse tõttu pole nad järgmistel aastatel õitsenud, lihtsalt vegeteerivad mul:(
Veel tunnen ära tsümbiidiumi ja veenuskinga, õnneks nendega mul küll mingeid kogemusi pole:D Aga eile astus meile rõõmsalt naeratades sisse selline tegelane. Olen nüüd pool päeva surfanud, külastanud orhideelehti, blogisid ja foorumeid, aga mida ma ei leia, on ta õige nimi. Pakendil oli väga targasti kirjutatud orhideemix:D, viidatud netiaadress on aga mõeldud hulgiostjaile ja sisenemiseks on vaja sisse logida, mis mul küll mitte mingit moodi ei õnnestunud.
Netist leiab küll väga häid kasvatamise õpetusi, aga kõikjal räägitakse, et need ja need ja veel need vajavad... ja siis, et need ja need ja need vajavad aga hoopis...., Aga nende tarkade tekstide juures fotosid pole:D Tean kindlasti, et nägin sarnaseid TBA orhideenäitusel, aga seal ma lihtsalt imetlesin neid kõiki ega pidanud oluliseks nende nimesid meeles pidada, ei pidanud ma orhideesid ju kunagi kasvatama hakkama:D
Kas võiks ta olla ontsiidium? Ma tõesti ei tea. Õisi on tal palju, need on üsna pisikesed, no mitte rohkem kui 5 cm dm, pikliksüstjad lehed hoopiski mitte säärased vahajad ja läikivad kui kuukingadel, vaid päris õhukesed ja matid. Kas see vahakorra puudumine tähendab, et ta ei vaja niipalju õhuniiskust kui kuuking?

Ja jalamil on tal säärane imelik ümar moodustis, õievars lähtub kuskilt kõrvalt hoopis teisest kohast. Mis otstarve sellel asjandusel on? Kas ta korjab sinna vett ja toitaineid nagu kaktus? Kas see, et ta on krimpsus, viitab kastmisvajadusele? Kas ma pean tal peale õitsemist õievarre maha lõikama või mitte? No kohe mitte midagi ei tea, seega ei oska niikaua kuni ma ei tea, kes ta on, temaga ka ümber käia:( Äkki keegi oskab aidata. Kaarnalill ehk kindlasti ja Sinu tarkusele ma loodangi.

Ma oleksin pealkirjaks äärepealt kirjutanud " Palun orhideenõu". Ju oleks see viidanud sellele kui suures segaduses ma praegu olen ja mõelnud, et vajan mitte nõuannet, vaid anumat:D

AITÄH!

2011-12-13T21:12:00.004+02:00

Suur aitäh kõigile, kes avalikumalt, kes privaatsemalt, kes mõlematpidi, mulle täna nii palju õnnesoove ja häid sõnu läkitasid. Kuumast kohvist, shokolaadist, lillesülemitest (virtuaalsed on elusatega ju samaväärsed:)), erinevast südamlikust muusikast, karvastest loomakestest, nutikatest ideedest ja muust heast tulvas mu tuppa nii palju soojust, et ma ei pidanud isegi kütma:), aga see-eest telefoni laadisin ma täna kolm korda. Õnneks on muud kanalid paremini vastu pidanud.
Kuigi ma ei taha eelistada üht õnnitlust teisele, pean ma siiski eraldi tänama Hilist, kes kogu oma paketiga oskas minus mingi väga erilise tunde tekitada. Kahju ainult, et ma seda niiviisi endale hamsterdada ei saa nagu see Sul õnnestus:). Thela sinist orhideed vaadates ja kohe teksti mitte lugedes mõtlesin aga, et ossaaa, on ta alles öö otsa vaeva näinud, et võõbata üks lill mulle meelepäraseks:D Aga pole viga, jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Ja ausõna, kõik muud värvi lilled, oksad, käbid ja lehed meeldivad mulle ka.
Eks ma püüan ikka nende öeldud sõnade, millest nii mõnedki panid mu kõrvad õhetama, vääriline olla ja ma väga loodan, et suudan ka mõned egoistlikud soovid täita:D
Meil sadas täna lund, ilusat ja valget. Niikaugele kui ma tagasi mäletan, pole mul olnud ühtki pärist musta sünnipäeva. Kui mitte rohkem, siis mingi kirme on seda lumekest ikka olnud.
Et ma nüüd teie kõigi ees väga suureks võlglaseks ei jää, siis igale üks pisike õieke ja ilusat advendiaja jätku!

AKEN

2011-12-11T20:41:00.005+02:00

Kuigi ka täna on tuul veel üsna tugev, on tormipäevad selleks korraks ikkagi läbi. Kuni järgmise korrani, sest kuskilt olevat juba uus tsüklon lähemale hiilimas.:( Lund meil märkimisväärselt ei sadanud, see ollus, mis alla tuli, oli pigem lörts ja jäide. Temperatuurid täna vahemikus +2C kuni +5C sulatasid maapinna koledalt lapiliseks. Tunne on aprilline, selline, kui sulavad viimsed lumeriismed ja kogu aed tundub räpasevõitu. Ma eelistaksin neile tormidele sügavaid lumehangesid, miskipärast teevad need ägedad tuuleiilid mind tigedaks.
Ainukesed kohad, mis ses hallis päevas ilusat on, on akendest avanevad vaated, need on igas suunas isesugused.

Ma olen küll mõelnud, et ülemäära ma endale toalilli ei muretse, piisab paarist suurest ja väga rohelisest ning õitsvad mind eriti ei huvitagi. Ühe tumesinise vanda ma siiski tõin ise ühelt näituselt koju, aga miskipärast vat just tema ei suvatsegi vähemalt sel aastal õitsema minna.
Tänane seis on aga säärane, et mu väga-väga rohelised, on veel suht pisikesed, see-eest õitsevad 2 flamingolille, 11 kuukinga, 1 dendroobium (millega ma ilmselt ei oska midagi peale hakata, sest ühel eelneval aastal oskasin ma ühe imeilusa eksemplari ära tappa), 5 erinevat värvi jõulukaktust ja kõige tipuks ka ratsuritäht:D. Temast kui võimalikust lillest oma kodus ma isegi ei mõelnud, sest ta käitub ta ju pärast õitsemist oma kolletuvate lehtedega täpselt kui tulbid. Aga et ta nüüd oma ilusate õitega olemas on ja et tal vähegi valgem oleks, panin ta ise kõigi oma tõekspidamiste vastaselt aknalauale. Ma ei pea vist ütlema, et kogu selle valiku eest on mõne aasta jooksul hoolitsenud teised inimesed ehk head sõbrad:) Vastu valgust on muidugi kehv pildistada, aga mulle meeldib see, mida ma ta selja taga näen:)

Igas koledas tormis on ka midagi helget. Reedel sain ühelt armsalt päkapikult postikana kaudu suure ja ilusa üllatuse osaliseks. Aitäh!

ARMSALE THELALE

2011-12-07T08:07:00.004+02:00

ehk

VAPRALE AMBURINEIULE

ehk

ROOSIAIA KUNINGANNALE

üks soe pisike laulujorin kõrgmägedest

.......:)

2011-11-30T11:30:00.001+02:00

TORMIST JA VÄRVIST

2011-11-28T13:58:00.006+02:00

See. et aiatööd ja - külastused. ühesõnaga hooaeg lõppenud on, ei tähenda muidugi, et üks aiainimene ei käiks oma aias ja taimede juures ja ei teaks, mis seal sünnib.
Ma pole näinud ehtsat polaarööd, aga kogu eelmise nädala oli tunne, et nüüd on ta siis ka meile saabunud nii nagu seda teevad vihmad või tuuled:)
Puittaimed on raagus, külmades tuultes lõdisevad mõned üksikud õied, aga õnneks aed nii hall ja pime kui päevad, siiski pole. Lisaks erivärvilistele okaspuudele annavad aiale jumet juurde ka erinevad oksad ja varred ja neid on meil piisavalt.
Me ei lõika sügisel kunagi maha sahhalini konnatatart, sest kuni lumeni meenutab ta üht suurt hõõguvat lõket, olgu valgus milline tahes. Laupäeva hommikul paistis paar tundi päikest, see oli niiske ja halli nädala kõige suurem üllatus. Loomulikult ei lasknud madalad pilved tal kuigi kaua ilutseda ja üsna pea oli kohal nüüd juba tavaline päevade hämarolek.
Paar aastat on piisavalt pikk aeg, et jõuaks ära unustada, milline on tõeline paduvihm. Pühapäev aitas seda meenutada, mida edasi, seda tihedamaks ja ägedamaks. Selliseid valinguid, kus mõnesse kohta tekivad isegi lombid, oleks vaja olnud augustis või septembris, aga kahjuks sääraseid asju pole võimalik tellida. Praegused külmad vihmad võivad nii mõnelegi taimeperekonnale päris pahasti mõjuda. Ma usun küll, et nii mitmedki sibullillled tunnevad end üpris halvasti, õnneks on aediirised end siianu päris korralikult ülal pidanud.

Üsnagi metsikud tuuleiilid ja korralikud tormid on meil aga hoopiski tavalisemad nähtused kui vihm. Kätte harjunud tegevused- varuks paar kannu vett, taskulambid, küünlad, laetud telefonid. Aga peale selle kui ma mõni aeg tagasi enam vastu ei pidanud ja hääle ikka väga kõvaks ja kurjaks tegin ning seejärel paar kuud igasugu ametnikega kirju vahetasime, mille tulemusena meie külas viimased traadid vahetati kaablite vastu, on meil õnneks elekter päris püsiv nähtus. Peale eilse rajuse tormiõhtu ja eriti -öö, võib ju tänase päevaga, mis sest, et tuul veel üsna tugev on, päris rahul olla. Isegi päike on praeguseks jälle välja tulnud.

Piisapüüdja.

Nüüdsed pikad õhtud ja viimased masendavalt pimedad päevad lubavad aga teha kõike seda, milleks tavaliselt aega ei jätku. Olen arvuti taga veetnud päris palju aega ja leidnud ühtteist, mis võiks ka teistele aiasõpradele huvi pakkuda. Peamine põhjus nende linkide ülesriputamiseks on aga see, et ma pean üsna kiiresti välja otsima mõne usaldusväärse arvutihaigla. Ilmselt tolmupuhastus, aga tõenäoliselt on mu sõbrake osanud endasse korjata ka muud sodi, millele ma nimegi anda ei oska ja ma ei taha kaotada neid lehekülgi, millele ma olen vaid pilgu jõudnud peale visata.

Üks päris hea artiklite, aga ka erinevate galeriide kogu, millest parimad on suur hulk erinevate kujundusideede fotosid. Lauad, prussid, tellised, üsnagi ootamatud taimekooslused jms.

Sellega pole meil tegelikult eriti palju peale hakata, aga nii suurejoonelist parki ja aeda on ikka päris huvitav vaadata. Ja võibolla saab nii mõnigi aed esitatust kasvõi pisikest nõksu kasutada.

Ideid vanade materjalide nutikaks taaskasutamiseks siin .

Jällegi üks kujundusideede varaait, artiklid, fotod, videod.

Tegevust ja põnevaid leidusid igale maitsele pikaks ajaks.

Avastasin ka ühe päris Tartu külje all asuva aiandustalu, kelle olemasolust mul aimugi polnud ja kust ma kevadel kindlasti tahaksin läbi sõita.

PANEME LUKKU

2011-11-14T10:13:00.004+02:00

Aeg on selleks korraks pikk aiahooaeg lõpetada. Käes on hilissügis. Eile varahommikul sadas meil -0,9 kraadiga veidi lund, mis jäi lõunani viirgudena maapinnale koos härmatisega. Aed vajub tasapisi talveunne olles enne seadnud kõik valmis uueks ärkamiseks. Nagu kõik muu elav, vajab ka tema puhkust. Teeb ta seda ju vaid kord aastas, küll veidi pikemalt kui meie seda vajame.

Kevad oli nagu alati ilus ja oodatud, kuid sel aastal oli enamikel aiandajail peale ränka talve kahjusid hinnates ja kadusid kokku lugedes põhjust ka ahastamiseks. Aga ega üks õige aednik sellest ei õpi:) Üsna pea tarib ta tühikute täitmiseks asemele uued pirtsaktaimed olles ise õnnelik kui väike laps, kes on ülemiselt riiulilt kätte saanud talle keelatud vidina.

Suvi -pillav ja helde, palju soojust, päikest ja värve, mis endasse talletatutena aitavad üle elada praeguse lühikese päeva. Hulk esmakordselt nähtud uusi sorte, suur kogus uusi taimi, palju armsaid üritusi ja aiasõpru, viimased neist külastasid meid tavatult hilja 22.oktoobril, mõned reisid, uued kogemused ja tähelepanekud.

Päikeseline, pikk, parajalt niiske ja soe sügis aitas ellu äratada ja kosutas kevadel kännuni lõigatud põõsaid, andis elujõudu teistele puittaimedele ja püsikutele, kes suvekuumuses edeneda ei suutnud. Praegused viimased üksikud õied ja küpsed värvilaigud on kui leebe meenutus olnust ja sellest, mis ootamas. Pikk hooaeg laskis teoks teha kavandatu ja isegi veidi rohkem.

Kätte on jõudnud aeg iseendale - kokkuvõteteks, selginemiseks ja settimiseks, õppimiseks olgu siis koolis, raamatu või fotode taga, mõtlemiseks ja unistamiseks. Pirukateks ja pannkookideks, laiskadeks hommikuteks vähemalt puhkepäevadel, homsesse vaatamiseks.

Poolteise kuu pärast hakkab päev jälle pikemaks minema ja päike kõrgemalt käima. Paari kuu pärast tekib aedniku hinge ebamäärane igatsus. Sügelevate sõrmede rahustuseks näpib ta värvilisi seemnepakke ja kaevub uutesse kataloogidesse, uurib ja puurib tundmatute hingeelu ega saa enne rahu kui järjekordsed tellimused teel. Uued külvid ja uued projektid, mõni alustab, mõni jätkab. Uued aia-ja taimereisid, ootused ja ideed.

Uue põneva kevadeni polegi nii väga palju:).

Täna paistab päike, hommikusest +3C on saanud +8C, osa puid-põõsaid on ikka veel lehes.

TEINE LAINE

2011-11-11T13:18:00.006+02:00

Et kõik sügisesed ilmavõnked oleksid enam-vähem koos, siis meenutuseks - esimene külmanäpistus käis meie aiast üle 15.10.
Teine märguanne ees ootavast saabus üleeile, kolmapäeva hommikuks. Varahommikul kella 7 paiku oli maa kohati valge, t -0,8C, kuid ere päike taastas endise rohelise olukorra juba keskhommikuks ning kell 10 oli õues +4,6C. Kui päikese loojudes hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 22 paiku olid päral juba miinuskraadid -2,1C.
Eilne, neljapäeva 10.11 hommik oli aga juba kerge eelmäng talvistele vaatepiltidele. Õhutemperatuur -3.8C, absoluutne tuulevaikus ja ere päike panid kogu ümbruse sätendama. Külm oli aeda külastanud erinevalt. Lõuna, põhja-ja idakaar oleksid olnud kui paksus lumes, kuid osaliselt veel lehes puudel härmatis puudus. seevastu hekkidega piiratud läänekülg, kus mul kasvavad mõned suured hellikud, oli vaid kerge ehmatuse üle elanud.

Päike sulatas küll enamuse maapinna härmatisest, kuid õhtuni jäid idaküljele sellist põnevat vaatepilti pakkuvad valged varjud. T keskpäeval +3,4C

Hommikul aknast välja vaadates polnud ümbruskonnas, niikaugele kui silmapiir ulatus, näha ühtki korstent, kust poleks tulnud suitsu, vaatepilt oli üsna hämmastav ja kuidagi eriliselt soe:)Kuid selle asemel, et kenasti sirgelt üles pilvedeni tõusta, püüdsid kõik suitsud puudutada maad või puudelatvu ja nii nad roomasid mööda orgu kui pidevalt oma kuju muutvad lohemaod.

Ka eile õhtul hakkas temperatuur kiiresti langema ja kella 23 paiku oli ta juba - 4,3C. Täiskuu öö oli lummav ja täidetud täiesti ebamaise valguse ja vaikusega, mis peegeldus tagasi härmas maapinnalt, õhk oli täidetud sädelevate üles-alla liikuvate jääkristallidega.

Kella poole kolmeks /jajaa, mul on huvitavad raamatud lugeda/ oli lisandunud veel paar pügalat -4,9C ja ma lootsin, et hommikul öine muinasjutt kordub.

Aga tegu on mingi eriliselt müstilise nähtusega. Tänane päev tervitas meid täiesti rohelise ümbrusega. Külma, halla ja ka päikest eikuskil, sooja kella 8 ajal juba +4,4C. Olnut meenutab veel õhuke jääkirme veekogudel.

....NÄE, LANGETAVAD LEHTI....

2011-11-06T13:00:00.008+02:00

November tõi endaga kaasa lehesaju. Raagus on erinevad vahtrad, pärnad, haavad, pihlakad, tammed. Otse loomulikult ei mõtle ma viimastest neid, kelle omapäraks on kevadine lehtest loobumine. Mõned päevaga on kullasära pakkunud kased muutud peenemustrilisteks idamaisteks sulejoonistusteks. vaid arukase vorm `Fastigiata` keeldub jonnakalt lahtiriietumisest. Ilmselt teab ta, et ta kaunis sihvakas vorm ei paista suvel üldise roheluse taustal üldse välja.

Pajudega on nii ja naa. Osa raagus, osa lehes. Veel sätendab hõbedaselt hõbepaju (Salix alba) `Sericea`, kulda jätkub piisavalt hõbepajul `Gold` ja leinaremmelgal (Salix x sepulclaris). Lehes on ka pöögid, robiiniad, pisike äädikapuu. Sügislilled jätkavad õitsemist, kuid nemad siiski aias tooni ei anna

pilk liigub ikka kõrgemale. Korea kukerpuu (Berberis koreana) on ilusate nõtkete rippuvate okste, kuid ülipikkade asteldega suhteliselt tige põõsas. Ka hulk teisi kukerpuu liike ja vorme on endiselt värvis. Ülejäänud muud põõsaste liigid/sordid on lehtedest lagedad.

Kui suur hooaeg läbi hakkas saama, mõtlesin, et ah! pikk sügis ja nüüd võtame käest kinni ja jalutame ja vaatame, mis ümberringi sünnib ja õhkame ja imetleme....:) Aga võta näpust, mõnega on nii, et kui kevadel saab selle vedru üles keeratud, siis ei raatsi teda sügisel kuidagi maha käiata. Ja nii sai üks koht endale paari päevaga põranda. Ikka nii, et paks liivapadi alla ja nõndamoodi edasi. Eile sai sel aastal viimane muruseeme mulda. Mööbel pole pildistamise ajal paigas, ta ootab varju alla viimist.

No minu pärast polekski see nii vajalik olnud, mulle meeldis ta niisamagi. See on üks mu lemmikkohtadest kuhu saab peitu pugeda. Vahel päikese, vahel tuulte, mõnikord iseenda eest:) Ja kõiki taimetöid armastan ma just seal teha. Aga tuli välja, et just minu pärast see tehtigi. Varakevadel kui kogu lumigi polnud sulanud, läksin sinna istuma ja pingi tagumised jalad vajusid üleni pehmesse pinnasesse. Ega ma seal ise püsti saanud enam küll:D No ja ehitusmaterjalide jäägid oli ka vaja ära kasutada.

Kuidagi märkamatult sai alguse ka järgmise aasta projekt, väravatagune liivahunnik vähenes märgatavalt.

Tänane ilm on tõeliselt sügisene, t on küll 9, 7, kuid kõle tuul, mis tahab vägisi tormiks kiskuda, ei luba seda hästi uskuda.

Nägime lendamas kolme luikedeparve, peaks justkui hakkama jahedamaks minema. Novembri algus laseb küll oletada, et ka järgmise kuu algus peaks veel suhteliselt soe olema ja tõelist lund ei peaks veel umbes kuu tulema, väikesed ehmatused on muidugi lubatud. Ju lumi viibib ka seepärast, et mõni on end varustanud eelolevateks lahinguteks rasketehnikaga, meie valmisolek nr..., kohe ei teagi, milline see õige peaks olema, piirdub õhuluuaga:) Lehti oli temaga küll õuest väga kerge kokku tuulutada. Parki ja aiast kaugemal jätame lehed nii nagu nad on. Maa peab selle tagasi saama, mis ta taimehüvanguks jaganud on.

Ma pean oma lobisemist oluliselt piirama, avastasin, et käesolev on mul 500. postitus:( ):

ÕNNETU ARMASTUS:)

2011-11-02T16:05:00.004+02:00

Ma armastan leedreid, kohe väga. Aga kahjuks pole see tunne vastastikune. See on üks kummaline värk, tavaliselt on nii, et kõik mu ihaldusobjektid on leppinud isegi sellega kui nad polegi saanud endale seda kõige õigemat elupaika. Aga leedrid kirtsutavad iga asja peale vaid nina. Teoorias ma ju tean, kus ja kuidas neil kõige parem oleks, aga ei, panevad kuskile putku ja järgmiseks aastaks on nad kadunud. Küll olen ma neile pakkunud poolvarju, varju ja päikest, ei mitte miski ei sobi. Valinud erinevaid muldasid- liivsavi, saviliiva, viljakat musta- nad ainult vilistavad sellele. Otsinud neile nii veesooni kui nn paremaid kohti, ka ei kõlba.
Ja nii ma polegi endale suutnud kasvatada säärast ilusate lehtedega valgeõielist iludust nagu ta mõnes aias kasvab. Miks küll? Tänavu on siiski tekkinud mingi väike lootus, et lõpuks ometi sirutavad nad mulle käe. Üle talve jäi pidama musta leedri sort `Pulverulenta` ja üks hea sõbra kingitud praegusel hetkel veel nimetu liik/sort, sest ma ei suuda leida oma märkmetest tema kohta mingit teavet, aga ma saan ta siiski tuvastada.
Kõige kauem on mu aias olnud üks hoopis isemoodi põõsas, must leeder (Sambucus nigra) `Pyramidalis`. Kui ta mulle ulatati, oli ta paari cm pikkune just juurdunud taimehakatis, kes sügiseks kasvas vast 10cm pikkuseks. Kuigi teda soovitati talveks katta, ei teinud ma seda mitte, sest ta oli nii madal, et meie aias oleks tal ka kõige lumevaesemal talvel ikka valge tekk peal olnud ja kasvukoht meie aia kõige soojem ja kaitstum.
Kevadel polnud tast üpris kaua mingit märki ja ma jõudsin juba arvama hakata, et läheb nii nagu alati. Õnneks jätkub mul kannatust mitte sorkima hakata ja juuni algul tekkis talle üks lehepundar:) Ega ta sügiseks eriti palju kasvanud, lisas ehk 5 cm ja kogu lugu.
Ka eelmisel sügisel ma ei katnud teda ja õigesti tegin, ta oleks mõlemal aastal katte alla lihtsalt ära haudunud ja üleüldse on ta lihtsalt kohustatud endale tekitama külmageeni, et kunagi tulevikus juba kõrge põõsana vastu pidada. Nii on meil aastakümneteid aias nii mõnedki puud-põõsad, kes meil sugugi kasvama ei peaks. Oluline nende hellikute puhul on vaid see, et neid ei istutataks külmade, piitsutavate tuulte kätte.
Ka sel kevadel mõtles ta mõnd aega, kas jääda või minna, siis aga hakkas end aeglaselt välja sirutama ja kasvas 65cm kõrguseks. Praegu on tal veel lehed küljes ja esialgu ma ei tee temaga midagi. Arvan, et taimed on nii targad ise küll, et teada, mis neile kõige kasulikum on. Aga vaatamas ja vestlemas käin ma selle isevärki pulkpõõsaga küll iga päev. Ehk õnnestub ta siiski mul puittaimeks, mitte püsikuks kasvatada ja äkki leian ma lõpuks siiski ka kauaigatsetud vastuarmastuse:)

IMELINE OKTOOBER

2011-10-26T13:44:00.007+03:00

Mitte ma aru ei saa, miks pole imelisest oktoobrist loodud ühtki laulu kui kogu aed ja ümbrus on üks suur soe kuldne kallistus. Kui sellesse lisada veel veidi soliidsemat tüsedamat-toekamat rohelist ja tasakaalukat halli, võiks ju ometi midagi ilusat ümisemiseks luua. Ja kuigi on teada, et need täis-ja pooltoonid on vaid puittaimede sügisese elutegevuse keemilised protsessid, on kõik nii ilus, et lennata tahes säärased argised tarkused ei meenugi. Ma mõtlen, et igas aias, mis vähegi mahutab, võiks endale koha leida mõned lehised. Pole neile eriti vastast ei varakevadel ega sügisel.

Hoopis kirglisemaid sügisvärve pakuvad lisaks paljudele puittaimedele suvel nii tumerohelised kukerpuud

Palju nähtud ja näidatud silmipimestavalt ere `Green Carpet`

Hõõguv `Smaragd`

ja oivalise lehemustriga `Golden Ring`

Suvikutele ei teinud see üks külmaöö või- hommik midagi. Õitsevad säravad saialilled ja käokuld muutub aina lopsakamaks ja ilusamaks.

See veigela oleks justkui eile lehtinud

Kiviktaimlas valitseb veel täielik suvi. Hunnitu punanupp (Sanguisorba magnifica) lõpetab tavaliselt ikka augusti keskpaigas.

See, et õitsevad paljud erinevad astrid ja kukeharjad on aastaajale kohane. Aga.... ka kevad murrab täie rinnaga sisse:) Oktoobri lõpus on puhkenud metsülane (Anemone sylvestris)

ja aprillikuine lõokannus.

Ööd ja hommikud on olnud soojad, alla +5C pole ei õhu, ei maapinna temperatuurid langenud. Eile ja täna ulatusid päevased näidud vilus veidi üle +15C. Jajaa, meil on nüüd jälle korralik termomeeter:). No mis ime, et oktoobris kevad kordub, eile nägin kalpsamas paari konna ja suured sääseparved naudivad päikest, vihmaussid on ka veel päris pinna lähedal. Ma pole päris kindel, mida teeb järgmise kuu keskpaik, eks ikka veidike külma, aga tänane poolde päeva ulatuv udu ja kaste tõotavad küll, et novembri lõpp peaks veel pehme, kui mitte päris soe olema.

Oktoober on laisk kuu ega lase tormata. See on aasta üks nauditavamaid aegu, mida ei tohiks lihtsalt ringi joostes tähelepanuta jätta. Kõik need valguse- ja värvi- ja varjumängud lihtsalt sunnivad end pikalt vaatama.

Paari päeva eest postkastist võetud "Kodukirja" kaanel suurelt ilutsenud "november" aga teatas hämmastava selguse ja üllatusega, et vaatamata suve-ja kevadlilledele on aasta lõpp varsti-varsti kohal. Uskumatu lugu!

ISEHAKANUD LILLEKASVATAJALE!

2011-10-18T10:24:00.010+03:00

KÕIK KREEMID JA TORDID JA MAGUSAD MOOSID,
KÕIK ILUSAD SOOVID JA ROOSAD ROOSID,

TÄNA SULLE TAHAKSIN TUUA,

ET SINUGA KOOS KLAASIKEST SHAMPUST SAAKS JUUA!

ÕNNE!

ESIMENE ÖÖKÜLM

2011-10-15T10:47:00.005+03:00

Ja päris korralik. Maa oli valge üleni, mitte triibuti nagu see on olnud eelmistel aastatel ja valged olid ka kõik katused. Öine kuu valgustas tuba rohkem kui seda suutis sombuse päeva päike. Väikejärvede jääkate on umbes 5 cm paksune, suurel polnud kirmetki. Kas andsid sooja teda ümbritsevad suured kivid või säästis teda kerge lainetus, ei tea. Kõige madalamast temperatuurist aimu pole, sest pole me enam leidnud sellist termomeetrit, mis fikseeriks max ja min näidu, seega ei kõlba olemasolev mitte kuskile.
Praeguseks on hall päikeses sulanud, aga hetketemperatuur on veel ikkagi -1C, tuult peaaegu pole.
Eilsed arvukad haneparved lendasid väga madalalt. Üleeilne kõle tuul ja rahe üritasid ilmselgelt puud alasti saada, aga lehed on okste küljes veel kõvasti kinni ja maastiku üldpilt pole mitte üks raas muutunud, ümbrus on endiselt värvideküllane.

HETK ENNE VIHMA

2011-10-11T14:24:00.010+03:00

Hommikud on meil rohkem kui nädala sombused. Näib nagu tahaks madal tinahall taevas katsuda maad, aga ta ei saa seda mitte, sest sinna on laskunud päike. Täpselt selline tunne tekib nähes kogu seda kuldset ümbrust. Umbes keskhommikuks on see õige päike peletanud pilved ja paneb ümbruse särama kuni loojumiseni. Mina ei tea, kelle kohta need ilmateated, mis lubavad vihma ja tormi ja üleüldse mingit koledust, käivad, meie elaksime siiani nagu hoopis teises maailmas.

Täna hommikul võtsin nõuks pildistada viimaseid õisi, kaua ma ikka neidsamu ühesuguseid vaateid jäädvustan. Äkki sain selgest päikselisest taevast kaela sahmaka külma vett. Nii siis sajab:) 10 minutit vihma, 15 minutit vahet. Nüüd sätendavad kerges tuules liikuvad veepiiskades lehed eriti silmipimestalt. Must taevas vaheldub ereda päikesega. Seda valguse vaheldust ja liikumist võiksin ma lõpmatuseni vaadata, teha niikuinii midagi ei viitsi. Pole see väsimus, vaid sulaselge laiskus. Aga ümbrus on nii ilus, et seda lihtsalt peab nautima.

Meil jagub puittaimedele kõiksugusemaid värve, kukerpuud on punased, purpursed ja violetsed, kaselehise enela `Thor` ja jaapani enela `Macrophylla`põõsad on eriti õhtuvalguses nagu väikesed hõõguvoranzhid lõkked, üksikud vahtrad (meie maa lihtsalt pole nende kasvatamiseks eriti sobilik) näitavad samuti erinevaid punaseid toone. Punastes sügisehetes puid, rääkimata neist, kes sünnivadki värvilistena, on teisigi, päriselt edvistamiseks peavad nad vaid veidi kasvama. Kõige eredamalt piilub praegu rohelise vahelt kännasmustika põõsas (Vaccinium corymbosum)

Kahjuks ei jõudnud ma kõigi õiteni. Raitaster (Boltonia decurrens) on mu meelest üks võluvamaid hiliseid õitsejaid. Ta suvine puhmik on väga konkreetse ümara kujuga, eemalt vaadatuna meenutab ta hoopis mingi okaspuu vormipuud, õitsema hakates aga vajub veidi laiali. Päris täpset eestikeelset vastet tal pole, ju see liik pole meil eriti levinud.

Veel õitsevad üksikud floksid. Alustasid nad enneolematult vara, aga lõpetada ka ei raatsi. `Picasso`

Ka sinisest pole praegu aias puudus, aga selle nägemiseks tuleb veidi kummardada, sest emajuured on madalad taimed. Hoopis kummastav on aga praegu vaadata üle aia kõrguvat helesinist kukekannust. Paljud taimed, kes olid juba tükk aega tagasi maha lõigatud, on kasvatanud uued pealsed ja tikuvad õiepungi tegema. Ka paljudel puittaimedel pole kavatsust kasvu lõpetada.

Öökülma oleks kohe hädasti vaja. Taimed peavad mõistma, et aeg on end uinakule seada. Praeguste ilmadega, kus isegi öised temperatuurid pole langenud alla +10C, on nad ilmses segaduses.

Täna meenus mulle 2000 aasta sügis. Ka siis saabus esimene öökülm alles oktoobri lõpus, seejärel läks uuesti soojaks. Elamise korrastamisel leidsin ma ühe kotikese tulbisibulaid, need panin ma maha 5. detsembril ja samal päeval rohisin kogu aia. Lumi tuli sulale maale kuu keskel ja kogu talv oli pehme, lund oli umbes pool meetrit. Vaatama soojadele ilmadele oli taimede talvitumine kehvapoolne. Paljud padjandid ja sukulendid kannatasid üsna korralikult, mõnes aias olid ka kaod väga suured.
Eks paistab, mida tänavusel sügisel veel pakkuda on.

KÖÖGIKATALE!

2011-10-06T12:28:00.003+03:00

Et aasta Sul päikest

ja õnne tooks,

hulgaliselt sõpru, kes raskustes

tuge looks!Kõige ilusamad lilled,

kõige siiramad soovid,

kõige soojemad kallid
mägede maalt!

MAGUS ESMASPÄEV

2011-10-04T09:45:00.008+03:00

Kuiv, soe ja päikeseline nädal laskis aia enamvähem korda teha. Viimnegi umbrohulible on kõikjalt kadunud, õitsenud õievarred ja enamus vananevad puhmikud lõigutud ja põletatud. Aed on muutunud üsna hõredaks, aga mitte igavaks ega nukraks.
Üpris kõrgeks kasvanud rohi järjekordselt niidetud ja heki see külg, kuhu vahepeal hostade säästmiseks ei pääsenud, pöetud. Õhtuhämarus sundis tuppa.
Tulbid, nii palju või nii vähe kui meil neid ka pole, leidsid samuti oma koha. Kuigi me andsime neist suure osa ära, tuli neid ka juurde. Sibullilledega on minul alati probleeme, kevadel on nad muidugi hädavajalikud, aga, et nende lehed mitu kuud aeda risustavad, pole päris minu jaoks. Võib neid ju peita kõrgekasvuliste püsikute vahele, aga siis tuleb jälle hoolega valida, kes kellega sobib. Suvikuid ma püsikute vahel ei armasta. Nii, et häda nende tulpidega mul.
Aga jah, kuigi igal sügisel saab aed nii puhtaks ja korda, et pane või mitmekümnele näitusele korraga, ei mahu minu pähe, kes pagan tekitab lume alla sealt kevadel väljasulavaid lugematuid rämpsuhunnikuid. Ega siis see mahalõikumine pole ju selleks aastaks veel lõpetatud, enne talvitumisele jäämist tuleb aed veel mitu korda üle käia. Eile jõudsin esmaste hooaja kokkuvõteteni.
Aastast üldiselt: ilm ja temperatuurid olid üsna heitlikud. Kevadised kuumalained vaheldusid väga jahedate, isegi külmade perioodidega. Suvised põuad ei kestnud siiski nii pikalt kui eelmisel aastal, vaid vaheldusid mõne jahedama päevaga. Vett tuli parasjagu niipalju, et taimed, eriti uustulnukad hinges hoida, nende areng ja paljunemine aga algas alles augustis. Talvekahjud viisid nii mõnedki kadakad, lehtpõõsad ja teised okkalised taastusid siiski kenasti. Õitsemine oli pillav, aga jäi suhteliselt lühikeseks. Kevadised ilmatrikid sundisid korraga puhkema nii varased kui hilised perekonnad, viimaste liigid ja sordid. Taimedele oli see siiski keskmiselt kevapoolne aasta, suhteliselt palju esines igasugu haigusi ja ka kahjureid olid tavapärasest rohkem.
Aasta tegu: poolhävinud aia taastamise lõpetamine.
Aasta üritus: mõlemad Võhmad ja aalujate kokkutulek.
Aasta taim: pole võimalik määratleda, nii, et teised ei solvuks
Aasta leid: Taga talu. Perenaine, taimekollektsioonid, blogi.
Aasta uustulnuk: eilne vihmane päev laskis lõplikult korrastada taimenimekirjad. Uute number on suur, nii pikalt aiaga tegelenu jaoks pole 287 nimetust peaaegu mitte au-, vaid pigem häbiasi. Minu jaoks on numbrist hoopis olulisem selle taga peituv sisu ja mul on muidugi hea meel, et need perekonnad, mida kollektsioneerin, on täienenud uute liikide ja iga uue sordirühma esindajatega. Taimi endid on muidugi rohkem, sest neid, keda kasutan aiale välimuse andmiseks, muretsen grupikaupa. Lisandunu on leidnud endale ka koha, pottides on vaid 5 pisikest kosumist vajavat puud.
Aasta ämber: ilmselt sellesama `Golden Tuffeti` lugu, kellest ma äärepealt ilma oleksin jäänud.
Kokkuvõtteks: oli hooaeg kõigele vaatamata ilus, töine, sisukas, huvitav, taime-ja rahvarohke. Kahjuks ei realiseerunud plaan külastada Viljandi- ja Läänemaad ning põhjas asuvaid aedu. Öeldakse, et kes tahab, leiab võimaluse, kes mitte, vabanduse. No ma ei tea, tahtmine oli, võimalused oleksid ka olnud, vabandusi ei otsi, kuigi neid on ka piisavalt:)
Vihma oleks hädasti ja palju juurde vaja. Üleeile kuulsin, et umbes 30 km raadiuses on enamus kaevusid tühjad.

Eilse lõpetuseks keetsin suure potitäie maasikamoosi. Ole sa nii edumeelne ja kaasaegne vanaema kui tahes, võid sa ju netis surfata, kasutada MSN-i, Skype´i ja FB-i, blogistada, võtta osa igasugusematest üritustest, ringi rännata, tegeleda külaliste ja mõttekaaslastega, lugeda arutult ja aega raisates seda, mida varem pole jõudnud, kirja panna igasugu rumalaid ja tarku lauseid siia ja mujale, lastelastele pead sa pannkoogile ikka moosi panema:). Olgu see nii mittetervislik kui tahes, on see soov neile ilmselt geenidega kaasa antud.

VARASÜGIS

2011-10-02T11:25:00.013+03:00

Käes on oktoober, aga aed pakatab veel elurõõmust. Rohkesse värskesse rohelusse, iseendasse ja üksteisesse sulandunud küpsed erinevad värvitoonid paitavad silma ja hinge. Ma võin ju tüütuks muutuda, aga ma tõesti armastan, imetlen ja naudin praegust aega. Värv enam ei ründa, ta on pigem pisut äraolevalt endassevaatav, sügisene päikese embus on hellitav ja lohutav, kurdistav häältemelu on asendunud õrnade sosinatega. Pilved ja lõhnad, veel soojad ja vaiksed hommikud.... Ka pisike vihmasagar vaheldumisi särava päikesepaistega on asjakohane ja kosutav.
Oh, kui ma vaid oskaksin kirjeldada tänase aia meeleolu, olemist ja olemust, peaksin ma olema lüürik või vähemalt kirjanik. Aga ma pole seda ja kui oleksin, siis poleks see enam mina.
Et aga kogu seda ilu ja hingestatust jäädvustada, peaksin ma hakkama harjutama katustel kõndimist, korraga ei mahu miski pildile.
Rajatud aiaosad on täidlasemaks muutunud. Siin algselt koha leidnud kõrteudemed on kaaslasteks saanud mändide kääbuskasvulised sordid, kes ehk juba järgmisel aastal võivad nõjatuda erksavärvilistele kukeharjapatjadele kuni neist moodustub toon-toonis vaip. Kahju ainult, et aretamata on veel sügavsiniste õitega kukeharjasordid. Väike roheline on võimeline elustama üpris massiivseid kivimürakaid. Keel-raunjalg ehk põdrakeel (Asplenium scolopendrium syn. Phyllitis scolopendrium)

Eelmisel aastal renoveeritud ja suure perspektiivitundega rajatud hajaistutuspeenar on muutunud hämmastava kiirusega tiheasustusalaks. Erinevaid õisi on siin veel piisavalt, kuid põhielamuse annavad hoopis lillepuhmikute ja -padjandite värvunud lehed.

Kämmalrohu tänavust maist eksistentsi lõpetamas lehed lähemalt (Syneilesis x hybrida)

Helmikpööris `Prince` näitab alles päikese eest peitupugenuna end õigete värvitoonidega.

Erinevaid õisi nii põõsastel kui püsikuil jagub veel küllaga, ega neid jõuagi loetleda. Aga kätte on jõudnud ka kõrgemakasvuliste kukeharjade aeg. Nende sordid ja liigid erinevad nii lehtede kui õite värvustelt.
Valgel on erineval ajal täita erinev roll. Sügiseses aias on tal eriliselt puhas ja puhastav toime.
Roosakas kukehari (Sedum alboroseum syn. Hylotelephium erythrostictum syn. Sedum erytrhrostictum) võlub nii kirjude lehtede kui õrnroosade õitega, mis vananedes muutuvad valgeks

tema naabriks saanud sordi peaaegu puhasvalgeid lehti muudavad atraktiivsemaks vaid üksikud sinakasrohelised triibud ja erinevalt kaaslasest on ta õied sündimisest peale lumivalged. Kontrollimisel selgus kahjuks, et olin saanud selle sordi vale nimega ja praegu ma ei teagi, kellega täpselt tegu on:(

Esimestena langetavad meie aias lehti pihlakad ja ungari sirelid. Koehne pihlakas (Sorbus koehneana) on muutunud pärlipuuks.

Kõik teised lursslilled (on vast lillele alles nimi antud!) on ammugi õitsenud, vaid lihtlursslille (Cimicifuga simplex syn. Acteae simplex)`Brunette` pilvede poole siuglevad õievarred on osanud enda imetlemise hilisemaks seada.

Puhasvalge hiigelpüsiku sahhalini konnatatra (Fallopia sachalinensis) õiekaskaad paneb ise särades särama ka kogu ümbruse

Sügis lihtsalt on ilus, väga!

KORSTNAPÜHKIJA TEMBUD ehk SÜGISMAASTIKUD

2011-09-28T17:42:00.007+03:00

Kord aastas pean ma hirmust poolkangena vaatama Muhedikupapa katuseakrobaatikat. Vähe sellest, et korstnapühkimiseks oli üles vaja tarida igasugu kila-kola, oskas ta endaga kaasa sokutada ka fotoaparaadi.
Kuigi kõrgelt ülalt tundub aed päris pisike olevat, ei saa teda isegi katuseharjalt mitte kuidagi jäädvustada korraga, selleks on ilmselt vaja helikoperdajat (laste lapsepõlvemasina nimi):)
Üsna suvine on see lõunapoolne maastik ju veel ikka, sügist on vaid õige pisut aimata.

Ka põhjaküljes asuv sukulentide müür ei jää korraga fotole. Päris kahju, et kaktused ei paista üldsegi välja, see-eest koristamata hunnikud küll:)
Ida-ja läänekülje pildistamiseks oleks vaja katuseharjal kummalegi poole kõndida üle 10 m ja seda mu nõrgad närvid ei saa kohe kuidagi lubada:D

PÕNEVAD PÕÕSAD ja ÜHE PUUKESE LUGU

2011-09-26T17:28:00.015+03:00

Tänavune aasta on täitnud mitmed mu soovid, olen saanud nii mitmedki põõsad, keda olen kaua otsinud. Ja ihaldanud olen ma selliseid, kes õitsevad kas suve teisel poolel või sügisel.

Tänu Tsiilile leidis juba kevadel endale sobiliku koha musani abeelia (Abelia mosanensis) ja tegelikult juba eelmisel sügisel muretsetud, küll siiski kevadel õitsev abeelialehik (Abeliophyllum distichum). Ma tean küll, et nad võivad veidi külmahellad olla, aga neile on kasvukohad küll suure hoolega valitud. Sel aastal nad veel ei õitsenud.

Kevadel rõõmustasin nähes, et müügil on ka lepalehise kletra (Cletra alnifolia) erinevad sordid. Kui aga põõsastele järele läksin, selgus, et tegu on vähem kui 10 cm pikkuste vaevalt juurdunud pistokstega. Potistasin neid kaks korda ümber ja kui uus osa valmis sai, istutasin nad sinna. Minu suureks üllatuseks otsustasid nad kõik ka õitsema minna. Roosa-ja punaseõielised sordid näitasid vaid ühe õie, aga pisike kergelt toomingalõhnaline läikivate roheliste lehtede ja valgete õitega `Hummingbird`il õitsevad kõik oksad Tema õie muudavad õhulisteks pikad-pikad tolmukad

Tuleks üsna pikalt mõelda, enne kui meenuks mõni siniste õitega põõsas ja eriti selline, kes õitseks sügisel. Rohekashallide lehtede ja säravsiniste õitega sinine habeõis (Caryopteris clandonensis) `Heavenly Blue`

õisik lähemalt.

Kui ma sean sammud, õigemini palun autorattad keerata mõne puukooli poole, olen ma tavaliselt teinud eelneva korraliku kodutöö ja otsima lähen ma sinna tavaliselt ikka puid ja põõsaid, püsikud jõuavad minuni teisiti. Kuigi mul on pikad nimekirjad ja kindlad soovid, pole sugugi väga haruldased need juhused, kus ma hiljem avastan ka selliseid sõbrakesi, kes kuidagi ise on end mulle kaasa sokutanud ja kellega tuleb siis tükk aega mööda aeda joosta, et neile kohta leida. Viimasel ajal püüan ma end küll hoolega distsiplineerida ja püüan enne kojusõitu üle vaadata, et mind mingid suured üllatused ei ootaks.

Hiljaaegu käisin Järvseljal, et ära tuua aeglasekasvulised kääbusmännid ja veel mõned kaua ihaldatud puud. Kui seal müügiaias ringi kõndisin, märkasin üht huvitavat puukest. Käisin tast mitu korda mööda, aga siis seletasin talle raske südamega, et ta kohe mitte kuidagi ei sobi sellesse aiaossa, mida mul taimestada vaja on. Teist korda sattus ta mu silma alla Võhmas, laadalaupäeval. Vaatasin ja imetlesin, võtsin ta kätte, silitasin ja panin ta ohkega tagasi. No ei saa teda mitte kuidagi murusse istutada ja aias ma talle ka kohta ei näinud, ta on sellise olemisega, et vajab erilist eksponeerimist. Õhtul koju jõudes polnud mul küll aega tema peale mõelda, seda enam, et nii nagu meie seda tegime, ei oska mitte keegi teine kaugeid ja kauaoodatud külalisi vastu võtta:D

Aga pühapäeva hommikul vaevalt silmad avanult teadsin ma täpselt, kus selle puukese koht on. Ja kas siis nüüd peabki kohe sõitma hakkama? Õnneks on olemas telefonid ja minu veel suuremaks õnneks toimis logistika nii hästi, et esmaspäeval oli ta meil käes ja ka kohale istutatud. Ongi ikka nii, et kes meile tulla tahab, peab siia ka saama:)

Tahtsin teda kohe ka pildistada, aga küll segas vihm, küll ere päike. Kuidas ta täiskavanuna välja näeb, leiab siit

Thuja occidentalis `Golden Tuffet`, tegelikult on ta tunduvalt kollasem, ei saa aru, kuidas ta fotol nii roheline on. Loodetavasti annab ta mulle ka mitmekordse tagasilükkamise andeks, sest aias liikudes ei saa teda mitte märgata.

Õues on mitu päev suviselt soe ja ka aed on meil ikkagi veel valdavalt roheline. Võiksin neid pilte teha mistahes aiaosast, pilt oleks enamvähem samasugune.

Kui poleks rohelised kuued erinevate punaste vastu vahetanud kukerpuid ,

mõnda oranzhi laiku pihlakatel ja paari värvunud vahtrapuud, ei usukski, et sügis on käes. Vaatamata mitmetele ülelennanud haneparvele, arvan ma miskipärast, et vähemalt kuu peaks olema päris soojad ilmad.

SÜGIS

2011-09-23T15:50:00.002+03:00

Täna keskpäevast on ta siis ametlikult kohal. Ja tegelikult ka. Varahommik näitas küll üsna nukrat ja lootusetut nägu, põhjakaar oli süsimust, vastu maad surutud hallikarvane lõunataevas vett täis. Kuid ometi suutis üsna vali 8,1m/s puhuv edelatuul pilved laiali pühkida ja tänast päeva on siiani kullanud päike. Sügise saabudes tuul tugevnes ja pöördus läände. Soojakraade on 13, kuid tugeva tuule, iiliti on selle kiiruseks 9,7m/s, tõttu tundub õhk palju jahedam.
Lehtpuud, välja arvatud vahtrad, on valdavalt rohelised. Vaid ühel kasel on märgata üksikuid kollaseid litreid. Aia maalivad praegu põhiliselt erivärvilised põõsad. Aja kulg on muutunud loiumaks.
Eile kuulsin pikale rännule asunud hanesid. Kõrgel-kõrgel.

KÕIK TEED VIISID EILE VÕHMA

2011-09-18T18:22:00.004+03:00

ehk II "Võhma juurikas" ehk II Võhma taimelaat.
Võhma hakkab kujunema taimegurmaanide ja aiandajate hooaja lõpu meeliskogunemiskohaks.
Ma ei tea, on sel kohal mingi eriline aura või kujundavad selle sinna kokkukogunenud taimehuvilised, aga sellist sooja ühtekuuluvustunned pole ma kuskil mujal kogenud. Ehe rõõm sõpradest ja tuttavatest ja ihaldusväärsetest taimedest; ostmisest, müümisest, kinkimisest, vahetamisest ja ilusast ilmast tekitasid niisuguse fiilingu ja paueri, et veel täna tahaks lennata. Ühtmoodi tundvate ja mõtlevate inimeste rõõmsameelsusest ja heatahtlikkusest tekkinud emotsionaalne laeng tekitasid sellise sünergia, mida tegelikult pole võimalik kirjeldada. Fotokat ei olnud aega välja võtta ja ega see meeleolu, mis seal valitses, poleks niikuinii pildile jäänud.
Oli väga ilus päev ja justkui selle kinnituseks ilmus tagasiteel linna sissesõidul selle kohale vikerkaar:).

:)

2011-09-16T12:27:00.005+03:00

Meile on sõbrad toonud kingituseks igasugusemaid taimi- paljasjuurseid ja juurdunuid, lehelisi ja okkalisi, õitsvaid ja õiteta, sibulaid, risoome, mugulsibulaid ja pistoksi. Neid on olnud pottides, kotikestes, karpides ja kastides. Olen kingitusi istutanud, ümber potistanud, pikeerinud, maha pannud.
Täna hommikul ulatati mulle aga midagi hoopis erilist, selline kaunis pärlendav puuoks. Armas ja nutikas:) Aitäh!

KÜSIMUSED

2011-09-09T14:42:00.004+03:00

1. küsimus: misasi see on?

Vastus: see on meie valgete õitega öökuninganna vili e. kalebass e. india kurk e. pudelkõrvits. Pidada kasvama isegi 2 m pikkuseks ja teda võivat jupikaupa otsast lõigates toiduks tarbida:) Varred on küll kasvanud tal isegi veel pikemaks, looklevad mööda maad kui ussid, vilja pikkuseks on siiani olnud maksimaalselt 25 cm. Jupiti lõigata pole üritanud, ehk on veel aega. Koor on õhuke, aga see koorealune kiht nii kõva, et seda ei võta ükski hammas, nuga peab olema samuti üsna tugev. Kui ta seest ka ära puhastada ei jää sealt midagi erilist järgi. Maitselt jääb alla nii kurgile, kõrvitsale kui tsukiinile. Ma ei ole kunagi olnud karrihaisuse india köögi austaja:), kasvatada oli aga päris huvitav.

2. küsimus: milline aednik lõikab nüüd sügisel maha õitsvad aedhortensiad?

Vastus: Juhani Puukool. Kui ma seal käisin paari taime ostmas, jäi mul kripeldama `Brussels Lace`. Kohe me tagasi ei sõitnud ja kui nüüd mõne päeva eest otsustasime ta ikkagi koju tuua, vaatasid meile üle meetri kõrguste korralike põõsaste asemel paarkümne sentimeetrised enamasti lehtedeta köndid. Oleks siis veel, et tehakse korralik pungapealne kujunduslõikus, aga kasvama olid jäetud nii põõsa sisse kasvavad kui ristuvad oksad ja turritavad tüükad:( Nüüd ma ei teagi, kelle ma sealt ostsin ja millal neist äbarikest kord korralikud põõsad kasvavad. Leht on tal küll sinakam ja veidi lopsakam kui teistel sortidel. Sellist arutut tegevust õigustati totra väitega, et nad olevat ära õitsenud. No mina nägin põõsaste kõrval küll suurt kuhja õitsvaid oksi ja nägemise üle ma siiani veel ei kurda, mis siis, et prillid ees.

3.küsimus: kas meil hakkab tekkima uus istutusala?:D

Vastus: juba ongi vist midagi loomas:). No oli meil üks koht, kuhu oli hädasti vaja istutada 1 madalam lopsakas puu ja paar põõsast. Ja siis äkki tekkis sinna veel paar põõsast ja kui nüüd hästi mõelda, peaks sinna ümber istutama veel...O´ooo ja kui siis veel veidi mõelda:D No kui ta ka suureneb, siis katte alla ta läheb.

4.küsimus: kas minust hakatakse ikkagi tegema ka roosikasvatajat?

Vastus: tõenäoliselt ikkagi mitte:) kuigi eile sain ma selle aasta kõige meeldivama üllatuse osaliseks. Üks kevadine armas aiakülastaja oli meeles pidanud muu jutu sees lausutud sõnad, et mulle meeldivad kibuvitsad ja hiigelvanad pargiroosid ja nii nad astusidki meie väravast äkki rõõmsalt sisse. Ühe neist olevat hr.Joost ära määranud `Alfred Colomb`, teise nime veel ei tea. Kui nüüd veel need kamtshatka roosipuud ka siia jõuavad:D.

5.küsimus: päeviku viimase lehekülje seis?

Vastus: sõorade abiga täitub kohutava kiirusega, lisalehed tuleb kindlalt appi võtta:D Aga ilmad on istutamiseks ju ülisoodsad. Kogu see vesi, mis terve suve kuskil peidus oli, tuleb vist nüüd tagantjärele korraga ülepäeva alla. Ei mingit muret, täna istutame, homme kastetakse ja sooja on ka parasjagu. Pinnas on nii pehme, et labidas vajub kohe iseenesest maa sisse, ei mingit vaeva. Kõik taimed, kellest kevadel ei saanud aru, kas elavad või surevad, on kasvuhoo sisse saanud. Ja otse loomulikult ka umbrohi katmata alal, aga kitkumiseks on liiga märg.

6.küsimus: kes kooris minu kõrbeda kuldpruuni pikkpoisi, jättes meile järgi koiaukudega hallolluse?

Vastus: pidada olema täiesti arukas inimene:DDDD

OH, KOOLIAEG...

2011-08-31T12:07:00.003+03:00

Ma nats kadestan kõiki, kes homme oma varbad kooli poole seavad.
Siledat kooliteed, õnnelikku, edukat ja sisukat aastat koolijütsidele, olenemata vanusest ja õppetöö alguspäevast, kannatlikkust tarkust kulbiga pähekallajaile, olgu selleks siis õpetajad või vanemad. Palju päikest, veidi äikest ja et peale vihmasagarat näitaks end alati uuesti vikerkaar.

AAA BEEE, HAKKA PÄHE

2011-08-29T15:58:00.004+03:00

Meil ei ole lihtsalt Tsiil,

MEIL ON MAASTIKUEHITUSE TUDENG TSIIL !!!!

PALJU ÕNNE!!!!!

MIS TOIMUB?

2011-08-25T09:16:00.003+03:00

Linnuterror. Kõige ehtsam. Kümmekond pääsukesepaari üritab hakata akendele pesasid ehitama. Nüüd, augusti lõpus? Kas siis sel aastal ei tulegi talve? Sellist asja pole ma veel näinud. Ma ei taha, et nad mul kõik ära reostaksid. Üldiselt kardavad nad mul ruloo liikumist, eelmisel aastal avastasin. Täna pole tuult, kas ma peangi siis päev otsa seda siin liigutama hakkama? Või oleks targem väljaspoole akent liikuv kull meisterdada?

PURAVEKID

2011-08-24T19:14:00.002+03:00

Puravikud. Kuld, kivi, puna, tamme-kivi, kase. Korje algus eile, 23.08 umbes 18.30, viimase purgi sulgemine 23.57 :).

EI SAA ME LÄBI POTITA:)

2011-08-23T17:18:00.006+03:00

Üha enam ja enam hakkab mulle meeldima roheline aed, milles on nii palju värvi:), suursugusust, ajatust, salapära ja erinevaid emotsioone. Ma saan täitsa aru, miks vanasti lossi-ja mõisaaedade rajamist alustati puudest ja parkidest.

Ja just seepärast, et seda rohelist ikka rohkem oleks, oli meil juba ammu kavas täna käia imelises Järvselja Puukoolis tema veel imelisema perenaise juures.

Kuigi ma olin mitu aastat tulivihane ja mõtlesin, et ma enam elus ei osta midagi Plantexist, siis sel aastal otsustasin enne enda Mekasse sõitu ikkagi Juhani juurest läbi sõita. No ta on ju meist ka nii kaugel, et korra kolme aasta tagant võib seal ju käia küll.

Aga ma olin alles üllatunud. Seda kohta ei tundnud enam äragi. Taimed olid korralikult grupeeritud ja nägid superhead välja, kastetud, terved ja korrastatud. Kõikjal olid viidad nt. "kontpuud", "enelad", "okaspuud", "varjutaimed" jne, jne. Ei mingit ekslemist ega sopramist. Lähed ja võtad, mis vaja, eriti kui enne on kodutöö tehtud. Ja nende uus koduleht on ka ainult kiidusõnu väärt. Kuidas nüüd nende sortide nimede ja nägude kokkusobivusega on, eks seda näitab aeg, aga edasiminek on igastahes väga suur ja meeldiv.

Järvseljat polegi kiita vaja, ta on enda eest alati ise rääkinud ja oma olemisega end kiitnud.

Süda jäi rahu siis kui auto pilgeni rohelist täis sai:) ja 4 astilbet on ikka niru kooslus, õige grupp koosneb ikka vähemalt 5-st.
Vaatamata päev otsa kestnud paduvihmale oli see ilus reis:)

Mu kaustik, kuhu panen kirja aastas muretsetud taimed, keeras ette viimase lehe, ka sinna peaks veel mõne poti mahutama, naljakas on teda sedasi poolikuks jätta:D
August on suurepärane kuu, aasta kõige ilusama aja algus.

SAAGID SALVE

2011-08-20T17:32:00.004+03:00

Kevaditi ma vahel ikka imetlen, et kui usinad kõik meie nooremad aiandajad ikka on. Kui kirjutatakse, et külvatud on seda ja teist ja niipalju veel kolmandat ka, siis hakkab mõnikord piinlik, et endal natike seda ja õige pisut toda ja ehk vast piisabki.
Sügisel aga naeran endamisi, sest isegi see natike osutub paljuks ja kui ma ka nii virk oleksin kui kõik teised, siis poleks mul selle saagiga kuskile minna. Hea vähemalt, et tütar mustad sõstrad ära korjas, endale ja meile ka natike, maasikad ja kirsid said juba veidi varem tallele. Moose ma ei keeda, igasugu salateid ka mitte. Pole nõudlust.
Kui olime pidanud ootamatult 1,5 päeva ära olema, siis anti mulle kaasa pangetäis kurke, enda saak läks ju aia taha.
Aga enne kui neid hakkasin sisse tegema, istutasime maha 10 potikest. No seda oli nii väheke, et ei jõudnud alustadagi kui juba oligi lõpp käes. Ma ei tea, aga see lihtsalt juhtub nii, et mistahes suunast tulles koduteele ikka mõni selline inimene end seab, kes neid potikesi tekitab ja eks need siis kuidagi haakuvad meie külge. Aga millised delikatessid need ka on, muahhh!

No nii, pisikesed kurgikesed pisikestes purkides näevad ilusad välja küll.

Täna oli mu mees eriliselt hoolitsev. Ta vist arvas, et tänase paduvihmaga võib mul igavaks minna, tõmbas kummikostüümi selga ja hakkas kasvukast tomateid tooma, ikka pang ja veel pang ja siis paprikad takkaotsa. Hakkasin neid siis sügavasse lõikuma, mingid risoto, borshi, seljanka, pastakastmepõhjad peavad ikka endal võtta olema.
Aga kui järjekordne pang kööki ilmus, soovitasin mehel seenele minna:) Assaaa, no nii sõnakuulelikku kaasat kui mul annab ikka otsida. Ega ta seda kaks korda küll lasknud öelda, haaras tühjaks saanud pange ja kadus. Tagasi ilmus ta üleni särades. Olidki seened! No ma ka säraksin kui need kuldpuravikud ja lambatatikud keegi ära puhastaks ja valmis teeks.
Vahepeal oli küll tunne, et köögist oleks kui sõda üle käinud:), hea, et mul rohkem neid potsikuid pole, mida kapist välja kiskuda ja pesemiseks ära mäkerdada.
Nüüd võib jälle mõned päevad lulli lüüa. Järgmiste seenteni. Või pottideni:)

SUVEPROJEKT 2011 - asfalteerimine ehk projekti lõpp

2011-08-17T10:27:00.015+03:00

Just, just:) Nii ma kord lubasin ja nii ma ka tegin.
Tegelikult meeldivad mulle väga sellised kividega sillutatud ja müüridega ümbritsetud siseõued, kuhu on jäetud üksikud kohad mõnele taimele. Ma ehk suudaksin leppida paari lille, aga mitte paari põõsaga ja pealekauba ei sobikski meile mingi peen patio. Tuleb leppida rohelise aiaga, mis on mulle samuti meele järgi:)
08.08 (eelmise aasta tormi aastapäeva) varahommikul hakkas vihma sadama ja õhtul algas meil suur istutamispidu. Potid muudkui tühjenesid ja tühjenesid. Kohale said suve esimesel poolel nii veesilma kap.remondile jalgu jäänud potistatud kui juba kevadel ootele kokkutaritud taimed. Kelle istutasime, selle kohe ka katsime
Aga ......
14.06 ja 12.08. hilisõhtu.
Hea üldvaate saamiseks peaksin ma ronima kuuri katusele, et see võiks eluohtlikuks osutuda, on kindlam kahe jalaga maa peal seista. Kuigi sellele uuele osale on paigutatud üle 100 nimetuse taimi, tundub ta välimus veel üsna lage. Eks järgmisel aastal on püsikutel-põõsastel hoopis teine nägu ees.

Kuigi fotodel paistavad need detailid pisikesed, on siiski tegemist üsna suurte pindadega.

Vaade teiselt poolt

Kogu osa pildile ei mahtunud, aga tundub, et triiton on päris kenasti sobitunud varem olnu vahele

Uuelt osalt avanes nüüd ka kolmas vaade, mille olemasolust tänu siiani seal kasvanud kõrgetele püsikutele meil õieti aimugi polnud. Tee on hulga pikem, isegi S-kurv ei paista siia ära:)

Ka vana aiaosa kõige esimese veesilma ümbrus sai veidi noorema näo ja kogu ulatuses katte. Et suure tiigi ehitusel nappis kive, lubasin siit üles võtta kogu ääristuse. Kaetud osa ääristuse taastasime, küll veidi teisiti kui enne, aga ilma selleta poleks ka aeda katta saanud.

Kergkruusa alla on nüüd lõplikult ka tiigikile siiani veidi paistnud servad peidetud.

12. 08 lubas märgunud pinnas külvata uuele läbipääsule ka muru

Kogu seda mitmepäevast madinat jälgis vesirooside vahelt vanajärve peremees, kes vahetevahel tavatses lösutada suure hostapuhma all või pikutada veesilma kõige suuremal kivil. Nüüd ta lihtsalt ei pääsenud oma lemmikkohtadesse.

Nende olemasolu kõigis veesilmades tähendab aga puhast vett.

Vana aiaosa näeb nüüd välja selline. Teest vasemale jääv osa on praegu ääristamata ja ma ei tea, kas ta jääbki nii või ikkagi tulevad sinna nagu ennegi, maakivid. Siis küll juba hulga väiksemad kui seni. Eks ma talvel mõtisklen selle üle, niikuinii praegu kive pole.

12.08 õhtul sai korda ka aia häbinurk. Jajah, meil oli ka selline koht. Ta jäi käidavamatest radadest veidi kõrvale ja kui ükskord jalad sinna viisid, oli umbrohi seal rammusal maal tavaliselt kõrgem kui istutatud kultuursemad isendid. Nüüd tunneb end kindlalt paremini veel pisike, aga usin ´Deiaroos´ ja näha on, et ka `Anonyomus Aavikuensis` on ilmselt juurdunud.

Kibuvits on ilus või veelgi ilusam ka peale õitsemist.

Tegelikult vajab see koht veel pisut kergkruusa, aga õnnetuseks sai see otsa.

No ma ei tea, mis nüüd edasi. Veider on nii ärgata, et kuhugi pole kiiret. Hädasti oleks vaja veel mõnda potti, milleta ma kuidagi ei saa, aga, et mul on nii väga kindlad soovid ja meie kasvatajatel mulle vajalikku pole, siis ma praegu isegi ei tea, kust suunast otsima hakata:(

Ja veel mõtlen ma, mis siis, et olen oma vitsad kätte saanud, kui ikkagi prooviks katte all paari astilbesorti, äkki elavad järgmise põua üle.

Täna proovisime ära oma aia esimesed kaks väga maitsvat magushaput rohelist viinamarja `Severnõi Rannii`

SUVEPROJEKT 2011 - saagu sinu tahtmine

2011-08-16T11:45:00.006+03:00

Mulle meeldivad suured istutusalad.
Hulk väikesi, hajali pillutatud lillepeenraid pole päris minu jaoks, suures aias võivad nad mõnikord isegi meenutada kalmukünkaid. Muidugi on see maitseasi ja iga inimene teeb oma aeda nii nagu talle sobib.
Vahel on on aga mõnetine suure tükeldamine hädavajalik, minu puhul siis nii, et üldmuljeks jääks ikkagi suur istutusmassiiv.
Juba siis kui oli selge, kuidas need erinevad uued ja vanad püsikutealad ühendatud saavad ja algas pojengide ümberistutamine, juurdlesin ma selle üle, mismoodi saaks katta ka kasvõi väikese osa vanemast aiast. Veidi hiljem 16.07, siis kui olin kätte saanud oma suure üllatuse, ei mahtunud kõik aediirised olemasolevale pinnale ja ma olin sunnitud nad lubama osaliselt ka uuele alale s.t. suurenes rohitav pind, mis mulle sugugi meeltmööda polnud. Tähendab, ikkagi on vaja katta mingitmoodi veidi ka vana ala.
Katmiskõlbuliku taimevalikuga pole probleemi, aga mismoodi pinnakattelt üle minna rohitavale alale, oli küll segane.
Haa:)! mõnikord on meeste laiskusest või kiirustamisest ka kasu. Suures ümberistutamise tuhinas valis mees uude istutusalasse pääsemiseks endale ühe huvitava raja läbi lillede kuigi kümmekond meetrit eemale oli ju ometi just tehtud lausa mitmemeetrine läbipääs. Oleks siis veel üks kord, aga neid minekuid ja tulekuid järjest enam tallatud rada pidi oli ikka mitmeid. Vaatasin seda käimist ja olin endamisi päris kuri, sest ühe mullast jalgraja rohimine on üksjagu raske tegevus ja ega ta väga ilus välja ka ei näe, pealegi näitab üle lillede karglemine nende vastu üles suurimat lugupidamatust. Et see vanade pojengipuhmaste ülessangutamine just kerge tegevus polnud, hoidsin aga oma suu kinni.

Siis turgatas, et kui tahetakse rada, siis olgugi rada, ainult, et ta tuleb ka korralikult vormistada ja seega on siis lahendatud veel ühe aiaosa katmine.

29.07 vedasin rehaga ette tulevase tee asukoha.

Samal päeval istutasime ümber veel mõned suuremad ettejäävad taimed ja teiselt poole avanes vanemale osale uus vaade.
04.08 sai paika esimesed 30x30 kõnniteeplaadid, algas nende loodimine ja siis ka jälle aluskatte paigaldus. Plaate proovisime paigutada mitut moodi, aga nii sai ta kõige rahulikum, mugavam ja põhjendatum.

Tee iseenesest oli valmis mõned päevad varem, aga lõpliku väljanägemise sai ta 12.08 hilisõhtuks.

Teiselt poolt. Eks ta ole praegu veidi kalgi väljanägemisega, aga järgmisel aastal peaksid ta servadesse istutatud taimed üldmuljet pehmendama ja siis pole ta sellel kohal ka nii domineeriv.

SUVEPROJEKT 2011 ehk kivid, trepid ja teed

2011-08-15T12:15:00.012+03:00

Juuli teise poole kuumus ei lubanud meid oma töid nii jätkata nagu oleksime tahtnud, sest istutamine, eriti ümberistutamine oleks siis olnud selge hullumeelsus. Kui terved päevad olid maha lebotatud, siis õnneks veidi jahedamad õhtud lubasid ikka üht-teist teha.

Iga tee peab kuskile viima. Peale suure tiigi valmimise tekkisid meil aeda aga sellised rajad, mille lõppu jõudes tuli lihtsalt tagasi pöörata. See tundub aga kuidagi väga loomuvastasena, isegi lootusetust tekitavana. Kuna meie aias on vähe ühekõrguseid pindu, on mugavamaks edasiliikumiseks nii mõnessegi kohta vaja tekitada astmed. Ja siia põõsastikku sai peita piki tiigikallast kulgeva ringtee

mis jätkudes tuleb alla sellisest trepist. Kivid valisime nimelt sellised veidi lohklikud, need jätavad mulje iidvanadest astmetest. Ja nüüd saab seda veekogu vaadelda igast küljest, alt-ja ülalt. Selleks tööks kulus mehel 2 õhtut, valmisid nad 1.augustiks

Järvetaguselt teelt oli vaja mingitmoodi saada ka päris uuele osale, sest seal ootasid teeks saamist juba kohale asetatud kiviplaadid. Vaja oli veel üht treppi, sest üle müüride juba nii lihtsalt ei roni.

Kuna augusti alguses oli paar sombust päeva, istutasin loodava tee kõrvale mõned põõsad- kletrad, diervilla, ühe kääbuskasvulise sireli, poolvarjust istutasin päikese kätte ümber ka sügisel õitsvate kukeharjade sordid. Taimi küll kastsin iga päev, aga, et mullapind oli veel väga kuiv, siis katta seda osa veel ei saanud, sellega oleksin ma taimedele pigem halba kui head teinud.

Järve poolt vaadates valminud trepp näeb välja selline. Ega sest lähedalt eriti aru saagi, mismoodi ta seal asetseb ja kuidas müüriga seotud on:)

Et augusti teise nädala alguses sabistas veidike vihma, katsid mees ja noorem tütar täisistutatud koha enne kui pinnas oleks jälle kuivanud. Kasutasime ikka end väga hästi õigustanud ajalehti ja kergkruusa. Nüüd peale suuremaid sadusid kontrollisin, pinnas on katte all parajalt niiske ja taimede eluks väga sobilik.

08.augustist näeb triitoni kõrvalt veeni kulgev tee välja selline, veidi paistab tee lõppedes ka treppi. Nüüd on aiast likvideeritud kõik umbteed ja tupikud, aed on teekonnaks saanud.

PROJEKTIVÄLINE ehk nagu punane rätik härjale

2011-08-14T20:29:00.008+03:00

Hunnikud on ühed imelikud asjad. Kuigi peale nende mingiks otstarbeks tekitamise tuleks nad ära kasutada ehk ära kaotada, on neile hoopiski omane paljuneda ja suureneda ja end püsivalt sisse seada.
Kõige jubedam neist oli minu jaoks ükskõik mis ilmakaarest või aiaosast vaadatuna kord suurenev, kord veidi vähenev, aga mitte kunagi kaduv hunnik, mille kohta kõik teised seletasid, et see olevat äärmiselt vajalik lõkkeplats, aga minu arust oli ta meie õue kõige ehtsam peletis. Mida koledamaks ta minu jaoks muutus, seda rohkem ta end mu vaatevälja sättis ja seda rohkem ta mind ärritas.
Võiks ju olla päris heas vaated kui neid ei lõpetaks säärane asjandus

Isegi vanast aiaosast vaadates oskas ta mulle otsa vahtida:(

Hunniku kõrvale tekkinud labidas laseb oletada, et mu igapäevasest virinast on vist kasu olnud:)

Täna õhtuks on ta siis lõpuks kadunud:)

Et ta mitte kunagi ei mõtleks selle kohale tagasi tulla, istutasin sinna ruttu-ruttu ühed pisikesed vahtrad (A. micranthus), kes kohe ootasid säärast tuhahunniku aset. Jaapani mäenõlvadelt pärit lubjalembid ei kasva meil kindlasti suurteks puudeks, vaid jäävad tõenäoliselt keskmisekasvulisteks põõsasteks. Ma loodan, et nad meil ikka vastu peavad, sest olen neid mitu aastat karastanud ja kõikvõimalikul viisil väntsutanud.

Hoopis teine asi ju:)

Ma ei tea, kuidas teistel, aga meil tekib seda põletamist vajavat kraami iga veidi aja tagant ja üks säärane koht peab majapidamises loomulikult olema, nüüd valisime säärase, kus ta kedagi ei sega.

SUVEPROJEKT 2011 - ümarad numbrid

2011-08-13T11:10:00.004+03:00

Neljakümneni on pisut veel aega. Ühel ilusal päikeselisel oktoobripäeval 1971 kutsusid mu vanemad meid vastostetud talukohta vaatama. Kuupäeva, mil esmakordselt seisin keset õue ja takseerisin ümberringi valitsevat kaost, ma enam ei mäleta. Armastus esimesest silmapilgust see polnud, äratundmine saabus veidi hiljem, siis kui puude tagant mets ehk võsa ja varemete vahelt silmapiir paistma hakkas:)
Küllap tulevad siis nüüd heietused, et kuidas kõik oli ja kulges. Hoopiski mitte. Kuigi mäletan ma ju kõike, pole ma minevikku klammerduja. Mis olnud, see olnud, mis läinud, see läinud, mis tulnud, see tulnud.
Praegu on vaid veider mõelda, et mu ema-isa olid siis nooremad kui mina praegu ja mu vanim laps on täna 20 aastat vanem kui mina siis.
Seda küll, et peentest vitsakestest ja pisikestest nutsakutest on kasvanud juba päris suured puud.

Olgu nende arengutega nüüd kuidas oli, aga 2001.aasta 13. augustil hakkas ühe linna 6-sektsioonilise viiekordse kivikarbi eest vurama esimene mööblikoorem maa poole. Kohale jõudsime me umbes kella 15 paiku. Ja see polnud enam selline kevadine või sügisene edasi-tagasi reis nagu neid oli olnud aastakümneid, vaid ühesuunaline pärisekssõit.

Kuidas üks paik, mis on sama elus kui inimene oma hinguse ja soovidega, võib sinusse sööbida või sina teda või tema sind omaks võtta, on üks elu müsteeriumidest ja ega see juurdlemine ja puurimine, et miks ja milleks ja kust see vastastikune kiindumus, sind kuskile edasi vii. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad nagu ka veel paljud muud sündmused inimeste ja vist ka kohtade elus.

Kuigi seda ma nüüd küll ei planeerinud, isegi mõttesse ei tulnud, (talvel ju ei mäletanudki neid tähtpäevi), et me enda jaoks üsna oluliseks kuupäevaks peame oma suur-ja suveprojektid lõpetatud saama, läks see ometi just nii ja kogu kavandatu sai eile lõunaks teoks. Detaile selle tegevuse juures on palju ja need panen kirja valmimise järjekorras, et ikka endal ka meeles püsiks, edaspidi.

Tänaseks on restaureeritud, renoveeritud, ümber tehtud, suurendatud ja laiendatud aed hoopis teist nägu kui 40 või 10 aastat tagasi. Ja kuipalju ruutmeetreid pinnast või vett või katteid või kive või kuimitu meetrit müüre või teid või kõiksugusemaid hunnikuid selleks vaja oli, pole kõige olulisem, määrav pole ka see kui suur osa kõiges oli juhustel, kokkulangevustel, ettemääratusel või enda unistustel, otsustel, soovidel, võimalustel ja tegudel.

Oluline on tänane tulemus, see, et me paik ja meie elame üht elu ja oleme üht nägu ja et üleüldse tunnen ma end üle tüki aja pea igas aianurgas hästi..... kui mõned üksikud häirivad hunnikud välja arvata:D.

Üleeilsest "Maalehest" avastasin, et täna 13.08 on rahvusvaheline vasakukäeliste / s.t. eriti andekate:D/ inimeste päev. Nädsa, mis kõik veel teada saab:)

Täna aurab maa eilsest päev otsa kastnud paduvihmast nii, et ma lausa kuulen, kuidas taimejuured seal maa sees toimetavad ja õnnest ohkavad, kogu ümbrus on mattunud tihedasse piimjasse uttu ja puud raputavad endalt üleliigset vett maha.

TÄNASED ÕIED

2011-08-11T16:16:00.006+03:00

on sinised ja punased justkui tänane ilmgi. Eilne ilmateade lubas hoovihmasid, mis kohati on tugevad. Meie oleme siis täna kohati:) Sajab neljandat päeva ja eks see ole palsam nii aiale kui hingele, saju vaheaegadel paistab aga ere päike.
Ja vaatamata sajule või hoopis tänu ohtrale veele puhkes siis selle aasta viimane aediiris, kelle valge on nii tõeliselt valge ja sinine nii väga sinine ja kuldne rant väga-väga kuldne ja kõik muud värvid...`Downtownman´Eilne sadu uputas kõik vesiroosid üsna sügavale ja on üsna imekspandav kui ruttu need nupud uuesti veepinnale sibasid.
`Almost Black´. Ma ei tea, kas ta vananedes muutub mustemaks, aga juba praegu on ta imeline õis kõigist mu vesiroosidest tumedaim juba avanedes. Kummaline on see, et täid elutsevad mul ainult uues veekogus, vanad on neist puhtad. Ilmselt aitavad okapuudest taimebarjäärid teistest veesilmadest neid elukaid eemal hoida.

Järjekordne tugev hoog peletas meid tuppa ja pisut hakkab sadu meie töid segama, aga ehk ongi nüüd tempo veidi inimlikum.

VIHMANE ROOSA

2011-08-09T20:36:00.003+03:00

Esmaspäeval sadas 12 tundi jutti, pidas väikese vahe ja siis tilgutas veel mitu head hoogu. Oligi tõeliselt laisk päev, sest õues polnud midagi teha ja toas ei viitsinud midagi teha. Ja ei mingeid plaane ega Plaane praegu:).
Täna öösel sadu jätkus, keskhommik oli küll pilvine ja tuuline, aga kuiv. Ja mida siis üks oma taimepottidega hätta jäänud inimene teeb. Istutab:) Ei hakka praegu seletama, kuimitu hostat, bergeeniat, geraaniumi ja veel mõned pudinad oma koha leidis, aga see osa, mis katmisele kuulub, on nüüd täis istutatud ja mul on veel jäänud ainult 3 (loe kolm)!!! potti taimi. Need taimed jäävadki praegu sinna kosuma. Aga maa oli kenasti märg, kohe ei teagi, kui sügavalt, sest 1,5 labida sügavust oli küll märg. Ja nii kui kallutasin viimasest potist taime välja, hakkas uuesti kastma. Ikka kenasti ja ladinal. Kõige vanem veesilm on oma ära auranud 30cm tagasi saanud ja kui nii edasi läheb, hakkab ta ajama üle kallaste. Suuremate puude juurteni vesi ilmselt veel jõudnud pole, aga kõik muu tunneb end küll väga hästi.

Vahepeal jõudsin kiiruga pildistada uusi õisi.
Väga ilusate tumeroheliste lehtedega õievart veepinnast kõrgemal hoidev `Perry´s Magnificient`. ja `Social Graces´ jõudis vaatamata vihmale oma õie ikka lahti teha.

LAISK PÄEV

2011-08-08T10:25:00.008+03:00

Meil oli suveprojekti raames veel mitmed kivi- ja kerged mullatööd, mis nõudsid kuiva ilma, vaja ära lõpetada. Märguanne, et me peaksime end selle kuumaga veidi kiiremini liigutama, anti laupäeval kui saime pisike sabina vihma, mis küll ei kastnud, aga vähemalt laudlehe lehed aitas see natuke püsti ajada.
Eile õhtul peale kaheksa olime projekti ehituslikule osale pannud punkti, tegelikult on siin patt rääkida meiest, sest neid töid tegi enamasti mees üksi kui minu kerge kiibitsemine välja arvata. Mõne osa juures olid ka tütred asjamehed. Et see värk, mille valmis saime, lõplikult vormistada, on jäänud istutada veel mõned potid ja ümber istutada samuti paar juba suuremat taime. Aga, et oli ikkagi pühapäev ja kell ka üsna palju, ei hakanud enam seda tööd tegema.

Ja täna öösel ta siis tuli - teadaanne, et istutatamine on lubatud:)
Sadama hakkas juba öösel, vahepeal ladinal, vahepeal tagasihoidlikumalt, aga vahet ei pidanud. Hommikune tinahall taevas ja kerge tibamine lubas jätkuvalt lisa ja seda meile ka nüüd siis üsna heldelt antakse. Selline vihm võiks nüüd siia paigale kohe mitmeks päevaks jääda ja eks me siis nüüd hakkame ka istutama.

Aga täna on küll laisk päev, kohe midagi ei viitsi ega taha, kirjutada ka mitte. Päris niisama vahtida on ka naljakas ja ma vaatasin üle oma mitme nädala fotod.

Et kui juba vesi, siis olgugi vesi.
Südajas pontedeeria on kenasti talvitunud, kosunud ja tunneb end peale ümberasustamist väga hästi, õievarsi on tal tulemas päris mitmeid.
Kui ma kevadel vaatasin selle suurtiigi täitumist, arvasin, et küllap me jääme esimesel aastal veega hätta, et ei tea täpselt selle omadusi ja taimi vähe normaalseks vee-eluks vähe ja igasugu vajalikke mutukaid pole veel üldse. Veega pole mingeid probleeme, ta on puhas ja selge kui seal sees pole just parasjagu lobistatud, isegi suure kuumaga ei tekkinud vetikat, ilmselt see sügavus aitab vee hoida parasjagu jahedana.
Aga häda tuli hoopis sealt, kust ma kartagi ei osanud. Puu otsast. Jajah, vesiroositäi elab ploomidel, üldse luuviljalistel ja suure kuumaga ronib end vette vesiroosidele jahutama. Ühe ööga olid kõik veetaimed neid paksult täis. Mürki vees kasutada ei saa ja ta tuleb õitelt ja lehtedelt lihtsalt maha pesta. No oli see vast rõõm kui ma andsin mehele loa pea pool päeva vees liguneda. Samal ajal lisas ta vesiroosikastidesse ka briketiks pressitud osmokooti, sest vees ju veel seda hädavajalikku muda pole. Eriti vajalik oli see üsna suure söömaga lootosele, kes on teinud juba 7 lehte, aga nad ilmselt peaksid olema suuremad.

`Colorado` on ilusa kuju, värvuse ja täitumusega väga virk õitseja.

`White Sultan` sarnaneb pisut valgele vesiroosile, aga on ümaram

Need pole sakslased ja on pildistatud enne suurte kuumade saabumist. `Marliacea Rosea`

`Attraction´, sain ta sel kevadel.

Kilpjas järveõis võib soojades piirkondades kujutada endast veekogudes samasugust suurt ohtu nagu vesihüatsintki, sest oma invasiivsusega moodustavad nad tihedaid läbimatuid taimematte. Meil temaga probleeme pole, sest talv ja jahedamad temperatuurid distsiplineerivad teda.

Nagu muinasjutus:). Mu meelest pole tiik nendeta mingi veekogu

Iiristepidu jätkub vaatamata sellele, et käes on august.

`Air of Mystery`

`Sugar Bomb`

Veel on paar sorti avanemas kui vihm seda ikka teha laseb.

AEDIIRISED VEEL EI LÕPETA

2011-07-30T11:31:00.006+03:00

Päevaliiliate võim on otsakorral, õisi on tulemas veel üksjagu, aga üldiselr hakkab nende pidu otsa saama. Ka enamus flokse on lõpetanud või lõpetamas. Järg on kõrgekasvuliste ja hoopis sügiseste õitsejate käes.
Aga aediirised ei kavatsegi sel aastal lõpetada:). Kui ma kevadel murdsin uustulnukatel maha esimesed õievarred, oli see asjakohane, sest neil oli vaja juurduda, aga mitte siin eputada. Nüüdseks on nad kenasti kosunud, kasvatanud ka uued risoomihakatised ja kui nad end ikkagi niiväga näidata tahavad, siis olgu peale.
24.07 puhkes õrnhabras haldjaliku olemisega `Announcement´, kelle habe on tipust muutunud laiaks lusikjaks linnutiiva sarnaseks kõrgele lennata tahtvaks moodustiseks.

Eile puhkes 2 sorti. Veidi vallatu olemisega säravrõõmus `Social Graces´

ja sokolaadipulbriga ülepuistatud sidrunikreemjas karge peene luksusliku aroomiga `Fancy a Flutter`. Unistuste parfüüm!

Nagu fotodelt näha, oleme vihma saanud erinevatel kuupäevadel ja selle koguse üle normaalsel suvel oleks patt nuriseda. Aga tänavu on maa ikka kuiv ja kivikõva. Meie teame seda hästi, sest siinmail on alanud suuristutamise hooaeg.

PÕLLUVIRTSAHVT NII- JA NAAPIDI

2011-07-28T16:21:00.009+03:00

Tänavune põllumajandus on mulle pakkunud nii tavapärast kui üsna üllatavat.
Selles, et mul tomatikasvatus üldiselt õnnestub, pole midagi tavatut, üsna harjumuspärane asi. Nats õnnetu olin kui "Minaize" oskas õue viies mu sortimendi pisut segi paisata ja enne viljumist polnud mul aimugi, kus midagi kasvab. Tänavu on minu jaoks osutunud kõige maitsvamaks see kirju tomat (sorti pean vaatama seemnepakilt), ka juba eelmisel aastal proovitud sordid on head. Ainult pisike roheline, kuigi väga maitsev ´Nefritnaja` tekitab pisut võõristust. Ka paprikad peavad end normaalselt ülal.
Aga üllatav oli see, et kurgikasvatus äpardus sel aastal täielikult. Kui eelmisel aastal jätkus 4 taimest `Amazonkast´ isegi laialijagamiseks, siis tänavuselt neljalt taimelt saime vaid 10 kurki, mis olid kujult koledalt moondunud ja ka nende maitse polnud suurem asi. Esimest korda elus jälgisin tänavu neid tarku külvipäevi:D ja kogu mu lehemajandus läks totaalselt aia taha. Kõik, mis vähegi sai, ajas enne välja õievarre kui idulehe. Vähemalt tilli sain korralikult ja enam ma sääraseid eksperimente ei korralda. Kui ikka seda õiget tunnet pole, ei maksa seemneid näppida.
Aga see-eest üllatasid hoopis viinamarjad. Käisin vahetevahel vaatamas nende lehti, et kui õige prooviks sel aastal need dolmad ära, aga sinna veidi sissepoole vaadata oidu polnud. Ühel päeval näitas üks teadjam, et meie eelmisel aastal istutatud `Zilgal´ on õiepungad. Mõned päevad hiljem tekkis neid lehekaenaldesse päris mitmeid.

aga paar päeva tagasi avastasime veidi maapinnast kõrgemale peitunud kobara. Täitsa viinamarjad kohe. Ja täitsa arvestatav saak :), seda enam, et viinamari pidi kandma hakkama kolmandal aastal, meil alles teine ju neil siin elada. Kas ka need teised õitealgmed suudavad end kobarateks vormistada, on hiljem näha.

Aga kõige suurem üllatus ootas mind tünnimajanduse juures. Noh, selles majandamisviisis endas pole mu jaoks midagi üllatavat, viljelen sellist kasvatust ju mitmed head aastad.

Tänavu külvasin (kohe seemnest) keskmisse tünni kõrvitsasordi, kes ei kasvata vilju üle 1 kg, vasakusse mingi vietnami kurgi või tsukiini ja paremasse samuti tsukiini (kevadel saadetud üllatusseemned). Kui kaks tünni õitsesid juba ammu ja tekitasid ka viljad, siis parem kasvatas ainult hiigellatakaid lehti ja ta võrsed roomavad mööda maad mitme meetri kaugusele nagu mingid boamaod. Paari päeva eest üsna hilja õhtul vaatasin, et keegi on minuga vist halba nalja teinud ja sinna mingid kunstõied sokutanud.

aga kressiõisi meenutavad õied on ehtsad, puhkevad na umbes kella 19 paiku ja korraga on neid lahti 2 kuni 6. Viljaalgmetest aru ei saa, kas sinna üldse midagi tekkimas on või mis imeloomi see tsukiini kandma hakkab. Aga ilus on see meie öökuninganna :D

KERADEGA NÄLKJAS, KOLM A-d, VESIPEAGA SISALIK ehk TÖÖNÄDALA RINGVAADE

2011-07-22T22:48:00.006+03:00

Esmaspäev 21.07 - maha istutatud 55 aediirist, 12 sorti ajutiselt välja kaevatud ja potistatud monardasid. Töö käis nii. Mees kaevab augu, mina ulatan taime, mees istutab, mina kastan, panen kohale etiketi, mees kaevab augu...:). Sõbrad viisid ära osa pojengijääke. Õnneks olid nad kuulnud mu appikarjet ja tõid nende asemele mitu pakki ajalehti.

Teisipäev 19.07 - mees kattis veel ühe osa pojengimaast.
Eelmisel aastal hakkas ta harrastama topiaariat e. kujundpügamisekunsti. Kuigi hekk sai korda juba pühapäeval, siis need väljakasvanud haralisted ogalikud muutusid uuesti keradeks esmaspäeval. Nüüd roomab heki asemel aia poole ümarate tundlatega suur nälkjas. Õhtu oli ammuste heade sõprade päralt. Kuidagi juhtus nii, et korraga olid meie aias kolm A-d. Nende meeste sügavaid teadmisi olen aastaid imetlenud ja ka nende arvamusest pean ma väga. Seekord liiguvad mu kõrvad veel tänagi:)
Rääkisime aiast, taimedest, elust-olust, inimestest, kahest kehvast aastast, mis osutusid paljudele puudele-põõsastele hukatuslikuks. Kui mina halasin siin mõne kadaka pärast, kelle tuleroaks saatsin, siis ma ei kujuta ette, mida tunneb üks aednik kui ta peab põletama viis 2-m kõrgust haruldastest puudest-põõsastest lõket.
Kuigi enamus aedasid vaevleb veepuuduses, on ometigi ka sel aastal just vesi ehk paduvihm suutnud ühes aias korraldada veel suurema kaose kui möödunud ülipaksu lumega talved. Tuleb välja, et meil on veel siiani vägagi vedanud.
Üldiselt oli armas, sisukas ja lõbus õhtupoolik, seda enam, et kui meil enamasti uudistavad siin õuel naised, siis seekord olin mina üks ja ainus lilleke selle meestejõugu hulgas. Vaatamata sellele, et nad pidevalt ringi kapates mu tihtipeale maha jätsid, nautisin ma seda:D

Kuigi mõned inimesed võivad mõelda, et mis mul viga aeda teha, kui ma selliseid aiandusmaailma suurusi võin ammusteks sõpradeks pidada, aga vat, mingit nõu nad mulle mitte ilmaski ei anna. Vahel olen kuidagi ettevaatlikult ja vihjamisigi uurinud, et kuidas edasi, aga siis vaadatakse mulle ülitõsiselt otsa ja öeldakse, et seda tead sa ise kõige paremini. Ja ongi kogu lugu. Ja siis prae ja hau üksi omi suuri mõtteid. Mina küll nii kade pole.

Kolmapäev - 20.juuli. Hommik oli veel üsna normaalsete temperatuuridega ja taevast katsid üsna paksud pilved. Asusime haljastama oma triitonit. Et seda sammalt kividele ilmselt veel niipea ei kasva, toppisin osadesse praegudesse Sedum alba `Chloroticumi`. Kui need tutsakud veidi kasvavad, muutub ehk see kivimüür natuke elusamaks.

Kuna meil on ikkagi tegemist kaljujärvega, tuli ka haljastusele läheneda mitte eriti veepäraselt. Kaljupealne mullakiht on alati õhuke, kaljud on suhtelised kõrged moodustised ja sinna juba lopsakaid taimi, keda oleme harjunud vee ääres, kuskile kõrgele lehvima ei pane. Kivihaljastus on alati pigem selline askeetlik ja kidur.
Kui ma kevadel oleksin äärepealt selle hea inimese, kes mu terrassile äkki kõrrelised poetas, koos taimedega aiast välja saatnud ja ometigi viimasel hetkel oma sõnad suutsin alla neelata, oli asi selge. Triiton saab endale selga kõrred ja mõned aeglasekasvulised igerikud männid, keda mul hetkel veel ei ole, aga ma tegelen asjaga ja küll ma nad kuskilt ikka välja nuhkerdan.

Siin käis istutamine nii, et panin potid paika, takseerisin veidi, kohendasin natike, võtsin potid ära, panin kohale kepikesed, lõin taimed pottidest välja, pügasin veidi ja panin likku. Mees lükkas katte kõrvale, tegi ajalehtedesse lõiked. Mina andsin taimed kätte, mees istutas, kastis, paigaldas uuesti katte, mina panin etiketid, pügasin järgmise portjoni ja panin nad likku, mees eemaldas katte.... Ja nii istutasime me ära kokku 62 potti taimi. Selleks kulus koos kergete söögi-, sirutus- ja hingamispausidega terve päev. Ja temperatuur muudkui tõusis ja tõusis ja pilved muudkui hajusid ja hajusid, aga pooleli me oma tööd ei jätnud.

Kui nüüd me elukat siit tagantpoolt vaadata, siis on ta ju vesipeaga sisalik:D

Taimed veel eriti välja ei paista, aga järgmiseks sügiseks peaks ka siin mingi ilme tekkima. Vihma oleks vaja, et ta nüüd need pahupidi pööratud kivid uuesti puhtaks peseks.

teine suund

Neljapäev 21.07. Planeeritud oli triitonist vasakule jääv osa samuti põõsastada, aga kuumus enam õue ei lasknud. Lebotasime mõlemad toas. Hilisõhtul kastsime.

Reede 22.07 - töönädala viimane päev. Veel hullem kuumus kui eilne, isegi veel kell 10 õhtul on õues 29,8C, keskpäevane maksimum 34,9C. Mõlemad toas, õue ei ajaks meid keegi isegi piitsaga mitte. Kasta ei viitsinud, tegin kella 9 paiku need paar klõpsu, see oligi kogu päeva raske töö. Kuskil lähikonnas ilmselt siiski sadas, sest loojangu eel nägime vikerkaart.

Kõik me graafikud on vastu taevast lennanud, ilmselt ei saa me veel niipea väga lulli lööma hakata.

Kui nii edasi, hakkan ma hoopis lund igatsema.

PÄIKESEKULDSED

2011-07-19T13:24:00.007+03:00

Kõige üllatavam vaade avaneb minu jaoks vanast aiast uude tulles. Olin siin harjunud nägema ikka viljapõldu, hiljem ohakavälju ja mõned aastad nägin siin heinamaast tekitatud murumoodi asjandust. Tänavu aga piiluvad põõsaste vahelt helkiv vesi ja värvilised õied.
Ülemöödunud sügisel mürgitatud heinamaale istutatud ja möödunud suvel piirded ja katted saanud päevaliiliad näevad praegu välja sedaviisi. teiselt poolt

Olen päevaliiliaid pildistanud mitu aastat, sel suvel jäädvustan vaid mõned uustulnukad. Eelmisel sügisel saatis ammune hea tuttav Läti sordiaretaja Andris Krumins mulle mõned oma sordid, esimesena puhkes `Malviine´

Minu absoluutne lemmik, õrn ja armas ´Helena Seabird`

MASTERPLAN

2011-07-17T14:30:00.018+03:00

Igasugusel lennukatel ideedel ja grandioossetel plaanidel peab olema eesmärk. Ja kui seda pole, ei olegi tarvis unistada. Ja kui idee hakkab jumet võtma, tuleb koostada ka enam-vähem realistlik ajagraafik. Kui tööd hakkavad venima, muutun ma tigedaks:)

Kui ma siin talvel siis oma plaane haudusin, teadsin väga täpselt, et meil on vaja kuidagi ühendada vana ja uus ehk ülemine ja alumine aed (kõrguste vahed ja üksteise suhtes nihkes olevad istutusalad). Igasugune projekt peab olema ka pealkirjastatud ehk sisaldama endas eesmärki. Meie oma nimetuseks on "Kaks üheks", Kõlab päris uhkelt:)
Kui ma olin korralikult läbi mõelnud ja andnud endale vastused igasugu miks, milleks, kuidas jne küsimustele, mõelnud veidi oma eelistustele ja olemasolevatele eeldustele, võis hakata midagi aretama. Et kogu see värk ei kujuneks mingiks sihituks rabelemiseks ja rumaluste tegemiseks, jagasin tööde mahud ja ajad alaprojektideks.

I Suurjärv- see on juba 1,5 kuud valmis, kaevatud, vesi sees, kaldad ehitatud, servad korrastatud, taimestatud. Suure eesmärgi üks osa, erinevate aiaosade eestvaates näeme üht ja ühtset aeda, on teostunud.
Aga kui Aed on rajatud keset aeda, siis on tal ka teised vaated, mis peavad olema korras ja miskitmoodi loogiliselt kulgema.

II "Triiton"- alaprojekti nimetus kujunes iseenesest, sest selle Suurjärve tagaküljele oli lisaks olemasolevale tõusule tekitatud tänu traktoriga kohaleveetud suurtele kividele lisatõus ja jäänud ka üsna suur mullahunnik, mis meenutas sisaliku saba. Ära oli vaja kasutada ka kivid, mida kaldaehituseks pidevalt nappis ja mida ometigi jäi üle mitu head hunnikut.

Nonii, projekti ehituslik osa valmis 11. juuli õhtuks, kohale istutasime ka sinna mõeldud puu- lõhislehise sanglepa. Veel on vaja siia tekitada harjased ehk ära istutada madalad kõrrelised, aga sellega läheb veel mõned päevad aega. Egas kogu aeg saa projektidega tegelda, nende vahele peab mahtuma ka elementaarne muude aiaosade korrastus ja ometi ükskord ka elamise koristamine.
Paar vaadet elukale

III "Rada vabaks".

Juba paar aastat mõtlesime sellele, et uuesti on vaja tekitada läbipääs vanade ehitiste vahele. Kunagise korralikult plaadistatud teeraja oli aastatega hõivanud mikrobioota, kelle läbimõõt on ületamas 6 meetrit. Teda me loomulikult ei liiguta ega ka kärbi, las ta kasvab. Läbimurdeks oli vaja välja tõsta hunnik rohtseid püsikuid ja et nad ka ellu jääksid kuni uute istutuskohtade tekitamiseni, kõik nad potistada. Mõtled küll, et tegemist on pisikese lapikesega, aga keegi tarkpea ehk mina ise, oli siia osanud neid ikkagi hulgim istutada. Taimede väljatõstmine ja päästmine võttis mitu head päeva aega.

14.juuli õhtu - läbipääs on olemas. Istutusala vähenes umbes 20m2 võrra, vabanenult näitab ka kontpuu end täies hiilguses ja mikrobiootal on lähemaks paariks aastaks piisavalt ruumi kasvamiseks:) Korraldasime veidi ümber ka esimesest veesilmast paremale jäävat taimestust ja nüüd on ka seda osa võimalik katta.

Selline nägi aia tagakülg välja peale järve valmimise ja nii teda loomulikult jätta ei saanud. Peale piirjoone tekitamise, mis ühendas vana ja uut, läks see üksjagu suur lahmakas mürgi alla. Kuna päris selge on see, et mingit rohitavat istutusala ma enam ei tekita ja siiani on kasutusel olnud pinnakatted end õigustanud, tuleb siia istutada katmist taluvad ja vajavad püsikud, noh, ehk mõned põnevad põõsad kah.
Mulle meeldib kui kõiksugusemad taimed õitsevad lainetena ja peavad end aias korralikult üleval. Mul pole ühegi värvuse vastu midagi, aga ma ei talu sellist värvipõrgut, mis tänavu, kui kõik otsustas korraga õitsema minna, me aia vallutas. Mis liig, see liig. Ja süüdi olid selles pojengid - ilusad lilled küll, aga ilma igasuguste kommeteta. Just nende õitsemise ajal otsustasin, et pojengid tuleb pagendada. Ja et nad ka hästi katteid taluvad, oli teada, mismoodi edasi läheme. Väga sellega kiirustada ei saanud, sest üldiselt istutatakse pojenge ümber ikkagi tunduvalt hiljem, aga et nad tänavu juba juuni algul õitsema hakkasid, julgesin riskida.

Nii sündiski IV alaprojekt "Pojengid putku"

Kõik oleks ju ilus-kena olnud kui mu Isiklik Jõumees poleks õhust või mingeid muid kanaleid pidi osanud Hilisega kampa lüüa. Just enne pea 20-aasta vanuste hiilgepuhmikute väljasangutamist, otsustas ta endal ribisid lammutama hakata ja nüüd olid seisud ikka väga nutused. Aga on ikka nii, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem ja me saime endale VTA ehk Väga Tubli Abilise. Ka reedel küllatulnud sugulased rakendusid ilma pikemata tööle.
Kolmapäeva õhtupoolikul alustatud töö lõppes eile lõunaks ehk 16.juulil. Kõik pojengid on uues elupaigas ja rajataval osal osaliselt ka kate peal. See tegevus takerdus kahjuks üsna proosalisel põhjusel, ajalehed said otsa: (. Kahju, fotodelt ei paistagi välja kui palju neid sorte on ja kui hull see töö tegelikult oli.
Ja ilm! Isegi päike sai aru, et mul on tõsi taga ja otsustas nendeks päevadeks kaduda. Parajalt jahe ja sombune ning kõige tipuks sadas kõigil päevadel peale töö lõppu kas õhtul või kogu öö vaikselt vihma. Hommikuti aga lubati kuivalt jätkata. Aga ma oleksin ka tulikuumaga selle aktsiooni ette võtnud.

Ma usun, et ma leidsin neile suursugustele iludustele hoopis parema koha, pole nad enam nii hullusti teiste taimede vahele pressitud ja võivad siin kasvõi kankaani tantsida:) Kui nad ainult selle ümberistutamise aja pärast mulle järgmisel aastal kätte maksta ei otsusta.

Ja ka siitkandist on aiad lõpuks ometi ühendatud.

Üldiselt võib öelda, et Masterplan on realiseeritud. Jäänud on ainult sabad ja eks me liigu nüüd nii kuidas jõuame ja viitsime, paljasjuurseid enam pole, sest täna istutasime ära ka monardad.

Aga suures plaanis on lähipäevadel projektipaus, käib hekilõikus ja homme hakkame maha istutama 55 mulle saadetud aediirist. Palusin küll, et neid üle 10 ei saadetaks, aga mõnele ikka meeldib rõõmu rohkem kui kuhjaga valmistada:) Loomulikult on mul hea meel, aga....:DDD

Eesmärgid on peaaegu realiseerunud. Kaks ongi üheks saanud, aed suurenes ehk rohkem kui kolmandiku, aga rohitav ala väheneb oluliselt

Sügiseni on veel hulk aega. Kui juuli lõpuks kogu värgiga ühele poole saame, viskame jalad seinale ja hakkame lulli lööma. Unistama peab suurelt:D

NELI SUUREPÄRAST AEDA

2011-07-12T21:53:00.021+03:00

Hommikul oli küll selline tunne, et vihm ei luba meil kokkulepitud reisi teoks teha, aga, et olin lubanud selle ette võtta ja inimesi, kellele see lubatud sai, ei saanud alt vedada, istusime suure padukaga autosse. Ilm oli mõnusalt jahe ja vist kõik jumalad olid täna meie poolt, ka teel saime mitmed sabinad, aga kui olime aedades, siis lasti neis rahulikult ringi kõndida ja nautida loodut. Kummaline, et nii palju huvitavat on end peitnud igasugu soppidesse ja kõrvalteede äärde, ilma teejuhita poleks me neid isegi osanud kätte leida.

Pilte tegin palju, neid kõiki pole võimalik siia üles riputada, aga midagi siiski sellest meeldajäävast päevast.

I AED -ROHELINE PARADIIS. Omanik oli mulle tuttav, aga aias olin esmakordselt. Juba sissepääs oli sellesse aeda paljutõotav. Enamuse aiast moodustasid puud ja põõsad. Nautisin selles aias valitsevat rahu, kauneid istututusalasid ja kõiksugusemaid dendroloogilisi hõrgutisi. Loomulikult ei puudunud siin ka värvid, kuid need olid paigutatud väga läbimõeldult, üksikute üllatavate puhmikutena suure rohelise varjust piilumas. Ja kui hästi kasvavad siin leedrid, minu suured unistused, kes aga ei edene mul vaatamata igasugustele katsetele neid oma aeda pidama saada.

Harilik tamm `Crispa´- põnev ja imekaunis

Üks okkaline haruldus teise otsa ja nii terves aias

Kuigi nii mitmetel istutusaladel oli kasutatatud erinevaid multse, millest põnevaim oli varase kartuli koor, tegelikult epidermis, mis jättis üllatavalt hea mulje, oli enamus aiast siiski katmata, aga ääretult puhas ja korras. Tõeline ja suur elamus.

VÄIKE VAHEPALA

Pildistatud möödasõidul autoaknast. Pole just minu maitse, aga niimoodi puude all päris huvitav. Kiitma peab siin aga tegija nutikust, ära oli kasutatud satelliidipann ja vanad plekkkausid. Ikkagi kiitus isetegijaile.

II AED -SUURED SOOJAD VAATED

Aed, kus olin palju kordi olnud ja mis on mind alati oma arengu ja edasiminekuga suutnud üllatada. Palju erinevaid maitsekalt koostatud istutusalasid, mis ometi moodustavad ilusa terviku. Suur hästi eksponeeritud liigirikkus.

Tagaplaanil end juba näitav noor park, esiplaanil suur liiliate istutusala

Roosid ja okaspuud- ääretult võluv kooslus

Hästi avatud vaated, mis päädivad mingi põneva objektiga

Suures hektarises aias on palju istumis-ja aianautlemiskohti, mis pole aga pelgalt pingid, vaid armsad lehtlad, kus on mõnus olla nii kuumaga kui vihmase ilmaga

ja üks põnev elulõng, kes võiks ju endagi aias olla. Kahjuks ei teadnud perenaine ta nime.

III AED - VÄRVIRÕÕM

Ka selles aias olin ma olnud, aga siis domineerisid siin aediirised. Nüüd....:)

Aed algab juba aia tagant. Väga harmooniline praegu veel veidi pooleli olev istutusala, kus absoluutselt ei sega saepurumults.

Aeda sisenedes jäi aga hing kinni. Ma juba mõtlesin, et oleme midagi segi ajanud ja hoopis Inglismaale sattunud. Looduse poolt antud kallak, kus varem asusid iirised, oli nüüd hoopis liiliate ja väga paljude väga põnevate püsikute päralt. Sujuvad värvide üleminekud ühelt teisele meenutasid kaunist maali. Muidugi olid siin olemas ka aed-ja siberi iirised, aga neile oli nüüd määratud sugugi mitte kehvem elukoht.

Kõige enam üllatasid siin mitmed erinevad siilkübarate sordid.

IV NOOR AED

Nii mulle seda aeda iseloomustati, sest näinud ma teda polnud. Noorusest oli asi muidugi väga kaugel, sest uhked istutusalad olid ka siin juba välja kujunenud ja ehk kõige põnevamad püsikud kasvasidki just selles aias. Ja enamuse neist on perenaine ise seemnest üles kasvatanud. Vapustav. Üks putk jäi mulle igatahes väga-väga hinge peale.

Kahjuks ei tulnud selle aia üldvaated kuidagi välja, sest madalale vajunud päike vaatas otse objektiivi. Aga ma arvan, et selle puuduse korvab perenaise blogi, mille olemasolust mul samuti aimugi polnud http://tagatalulood.blogspot.com/

ja loomulikult oli ka selles aias palju huvitavaid puid-põõsaid

Muljed vajavad muidugi veel settimist, aga pikk ja ilus päev oli. Ilusad on meie aiad, neis kasvavad taimed ja aiapidajad, ilma kelle hooleta poleks midagi säärast olemas.

ILM

2011-07-11T21:33:00.002+03:00

Kell on 21.34 ja temperatuur püsib ikka veel 29.8C ja tuul ei viitsi ka end liigutada. Ma ei või küll väga kaevata, sest peale jaanipäeva oleme saanud vihma kahel korral päris korralikult, on palju enam kannatanud piirkondi, aga ma ei saa aru, kas see maa on nii kuum, et vesi aurab kohe ära või on ta nii kuiv, et paari tunni pärast on kogu vesi kadunud kuskile teisele poole maakera. Taimed on veel püsti ja näivad päris rohelised, aga midagi teha on lausa võimatu. Ma ei saa aru, mis paganama suved need on, kus õue saab alles südaöösel, kui siiski.
Ainult sellel sõbrakesel on ilmselt hea olla:)

KAUGE MAA JA MERE TAGANT

2011-07-09T16:02:00.002+03:00

jõudsid 26.04 oma uude koju austraallased, kuid meie kevad nende vastu külalislahkust, isegi kõige elementaarsemat viisakust, üles küll ei näidanud. Pigem vastupidi. Kuigi saabumise päev oli soe ja pisut vihmane, järgnes sellele paarinädalane külm. Ja mitte ainult öösel, kus temperatuur langes mitmel päeval tublisti alla 0C, vaid ka päeval ei tõusnud kraadiklaasi näit oluliselt. Lisaks külmale sadas mitmel päeval jäist vihma ja ka päris ehtsat lumelörtsi. Kuigi niisugust ilma me ei oodanud, olime me harjunud, et meie kevad võib igasugu ootamatusi pakkuda ja me istutasime uustulnukad kokku ühele peenraotsale. Eks see nad päästis, sest neid oli võimalik korralikult katta. Katteloor oli neil peal olenevalt ilmast küll ühe-küll kahekordselt nii päeval kui öösel ja päris suurte külmadega otsisin neile ööseks peale ka lisatekid.
Külmade möödudes tabas neid 2-nädalane kuumalaine. Juurdumata taimedele võivad sellised ilmamuutused üsna hukutavalt mõjuda. Vaatamata kastmisele nägid nad üsna nukrad ja vaevatud välja. Eks see oli ju ka loomulik, oma kodumaal algas neil ju sügis ja siin ootas neid midagi hoopis arusaamatut.
Juuni alguseks olid nad ellujäämiskursused siiski läbinud ja nad hakkasid ilmutama esimesi elumärke. Istutasime nad ümber oma kasvukohtadele. Paar sorti püüdis kohe hakata õievarsi püsti ajama, aga need murdsin ma ära. Olulisem kui kehva õiekese nägemine, oli nende kosumine ja eluspüsimine.
Aga üks sort oli üsna vaikselt tegutsenud ja täna puhkes `Enchanter`i (B.Blyth 2002) esimene õis. Sort on uuest põlvkonnast, kellest esimene oli `Decadense` s.t. alumiste perigoonilehtede ülemine ja alumine pind on eri värvi. Kokku on õisi tulemas 3, aga need peavad juba vaasis avanema. Kuigi aretaja ise kirjutas, et tänavused õied ei ole korralikult välja arenenud ja jäävad tunduvalt väiksemaks kui järgmistel aastatel, on ta ikkagi suurepärase välimusega. Ameeriklastel läks paremini. Nemad sääraseid vintsutusi ei pidanud läbima, saabusid nad ju kuu hiljem. Aga üks neist oskas mind küll üllatada. Tavaliselt siberlased põevad vähemalt aasta kui mitte kaks, enne kui end näitama hakkavad, aga üks kevadine ajas 05.07 välja õievarre, mis, tõsi küll, oli vaid 10cm kõrgune ja ometigi punnitas õit lahti teha. Seda ma siiski teha ei lasknud. Pildistasin poolavanenud õit ja lõikasin ta seejärel ära
`Magnum Bordeaux` tõotab tulevikus ilusat suurt väga ümarat pooltäidisõit ja efektset sillerdavat värvilaiku, aga paegu parem kosugu. Pildil näha olevad rohelised lehed on ta siin kasvatanud, see, veidi kollakas on tal saabumisest ja pimedas kastis olekust kannatada saanud, aga taimearenguks on iga roheline libleke vajalik ja nii pole ma seda ära lõiganud.

SEENTE INVASIOON

2011-07-07T17:04:00.007+03:00

Pean siis mina tõesti kõik halvad asjad siin maailmas ära nägema? Tõde on muidugi see, et kes taimedega ei tegele, sääraseid asju ka ei kohta.
Mõned aastad tagasi avastasin päevaliiliakärbse, uuema nimega päevaliilia-pahksääse, sel kevadel iiriserooste. Millised näevad välja seente kahjustused floksidel, roosidel, okaspuudel teab enamus aiandajaid.
Märkasin umbes nädal tagasi, et ühel päevaliilia hakkavad lehed tippudest kolletuma. Algul mõtlesin küll, et äkki on see kuivast, aga igaks juhuks käisin teda igal hommikul kontrollimas ja kuna see kolletumine kiiresti süvenes, oli selge, et mingi häda peab olemas kuskil juurte juures. Palusin mehel see `Chicago Sunrise` juba eile välja kaevata, aga me ei jõudnud sinnani. Täna oli see esimeseks tööks. Igasugu haiguskahtlasi taimi ei uuri me kunagi teiste taimede läheduses, vaid viime nad kuskile eemale neutraalsele pinnale.
Kahjustuse üldpilt on säärane, esmapilgul tundub kõik peale koledate lehtede korras olema. Lähemal uurimisel selgus, et üsna suur haiguskolle on siiski olemas.

veidi lähemalt on näha, et kolle on üsna sügav ja juured on kaetud paksult mustjasrohekate hallituskühmudega

juurekanna lõige

ja leht

Mis see siis on? Kuulsin lätlasi juba 1992.aastal rääkimast päevaliilia juurekanna mädanikust, aga näinud ei olnud ma seda kunagi. Ja mida hetkel vaja pole, selle vastu ju ka erilist huvi ei tunne. Nüüd uurisin siis veidi kirjandust ja kolasin internetis. Nii see ongi. Eristatakse 2-tüüpi päevaliilia juurekannamädanikku: märga ja kuiva. Esimest põhjustavad bakterid, teist mitmed erinevad seened. Antud juhul on ilmselt tegemist kuiva juurekannamädanikuga. Minu arvamust kinnitavad nii kuiv kahjustuskolle ja ka lehtedele ilmunud tumedad laigud, mis on sarnased paljudele teiste taimede lehtede seenekahjustusega.

Kirjanduse andmeil hakkavad seened vohama kuumade ja kuivade perioodide vaheldumisel niiskete ja jahedatega. Täpselt nii see sel kevadel on mitmel korral olnud ja meie oleme saanud peale pikka kuumust ka piisavalt vihma. Tüüpiline seenhaiguste tekkimise ilm, mis tavaliselt aga paneb seened vohama suve teisel poolel kui ilmad muutuvad peale kuuma suve vihmaseks. Tänavune aasta on olnud teistsugune ja kõiksugu hädad alustavad varem. Ja eks need kaks lumerohket talve lubasid kõigil seentel seal paksus ja soojas talvituda ja siis rõõmsalt massiliselt taimede kallale asuda.

Ravi on mõlemal juhul ühesugune. Haigustunnuste ilmumisel tuleb puhmik kohe üles kaevata ja kui nakatunud pole kõik lehvikud, siis on võimalik sorti veel päästa. Nakatunud osad tuleb kiiresti põletada. Veel rohelised lehvikud tuleb asetada 12- tunniks tumelillasse kaaliumpermanganaadi vette, seejärel kuivatada, puuderdada kuiva fungitsiidiga ja istutada uuele kasvukohale.

Haigestunud taime pritsimisel mingit mõtet pole. Küll aga soovitatakse kevadel ja sügisel pritsida tärkavaid taimi ja hoolega mulda vaske sisaldavate seenevastaste peparaatidega.

Mina sain puhmikust 2 täiesti roheliste lehtedega äärmist lehvikut, need ligunevad praegu kaaliumpermanganaadi-küüslaugulahuses. Kuna mul kodus pole ühtki pulbrilist fungitsiidi, peitsin homme hommikul lõikepinnad briljantrohelisega (nii toimin ma tavaliselt aediirise lõikepindadega), kuivatan veidi ja istutan nad potti, hoian neid teistest sortidest eraldi ja vaatan, mis neist kevadeks saanud on.

Lugesin, et sellele tõvele on vastuvõtlikumad väga uued, igasugu imeviguritega kaunistatud sordid, sest need USA aretised kohanevad meie kliimavöötmes halvasti. Aga see minu sort on Marshil (USA) aretatud juba 1969.aastal, päris vana ju teine. Meie aias on ta alates 2006.aasta sügisest, on igal aastal õitsenud rikkalikult ja jõuliselt paljunenud. Kui me istutasime päevaliiliaid ringi , jäi 2 sorti aeda, tema on üks neist. Seega pole ta saanud ka mehhaanilisi kahjustusi.

Kui edasi mõelda, siis tuleb mõelda naabritele ja siin see kurja juur ilmselt ka pesitseb.

Ma alustasin juba eelmisel aastal ristisõda tulpide vastu, sest nad ei sobi paljudele teistele perekondadele, eelkõige aediiristele naabriteks. Kõik, kes tulpe kasvatavad, on näinud millise paksu hallitusega on mõnikord sibulad kaetud. Aga meie aiast leian ma pea igal kevadel mingeid üllatusi ja ikka on 2 suurt puhmikut moodustava sordi vahele ilmunud 10-12 sibulat mingit uut tulbisorti. On nad ilusad küll, aga mitte seal, kuhu nad parema koha puudumisel mulle üllatuseks sokutati. Ja selle päevaliilia kõrval kahel pool kasvasid just tulbid! Juba eelmisel aastal sai hulk tulbisorte mujale viidud ja tänavu on nad kõik aiast välja saanud kui nüüd mõni üksik sibul pole kuskile maha jäänud. Eks neile kümnetele sortidele pean ma sügisel leidma koha, kus nad kevadel võivad ilutseda teistele taimedele kahju tegemata. Kui püsikuid on võimalik hankida väga kindlatest aianditest, kus mullad ja taimed on kontrollitud või on saadetud taimedel kaasas fütosanitaarsertifikaadid või taimepassid, siis minu arust on tulpide päritolu küll äärmiselt kahtlane. Hollandis pakendatud, aga kasvatuskohad mööda maailma laiali ja millised haigused või kahjurid sealt kaasa tulevad, ei tea küll keegi.

Tavaliselt mu siseetunne ei peta mind. Ja ma loodan, et sel aastal ma enam mingite avastustega tegelema ei pea.

EI SAA MITTE VAIKI OLLA...:)

2011-07-06T12:47:00.004+03:00

Ma mõtlesin küll, et pean kuuajalise blogipuhkuse, aias on tegemist nii palju, et enam pole aega magadagi ja midagi võib siis ju tahaplaanile jääda. Aga kus sa saad, päike lõõskab otse lagipähe ja projektid lendavad kõik vastu taevast. Aga mitte see pole peamine, et siia arvuti juurde tulla. Hoopis olulisem on, et veidi varem paar üksikut õit avanud vapilill maadjas viigikaktus (O.compressa) otsustas täna avada kaheksa õit korraga. See sündmus on nüüd küll jäädvustamist ja kirjutamist väärt. 23 punga ootab veel järjekorras:) Portree ikka kah

Veidi varasem ja intensiivsema värvusega liik Opuntia engelmanni var.dissecta on täna avanud kolmanda õie ja õnneks mahtusid nad ka korraga pildile.

JUULI ALGAS TÄNA:)

2011-07-04T16:16:00.006+03:00

Ei pole mul midagi sassis.
Selle kevade suurprojekt õnnestus teostada plaanikohaselt ja mai lõpuks oli ta valmis taimi vastu võtma, need said veidi soojenenud tiiki 7.juuniks, nii nagu plaanitud.
Edasi läks enamvähem kõik untsu, sest meie kavadesse sekkus otsustavalt kuumus. Aga oli siis meil kaks nädalat ka kuninglikku elu. Täpselt kui paradiisis. Hommikukohv ja siesta. Mingil hetkel tüütas see ära, üritad nina välja pista, aga seejärel lööd ukse kiiresti kinni ja pead veel pikema siesta. Ja nii kohe mitu korda päevas. Öö hakul julged siis korraks välja minna, vaatad üle, kes ja kus õitseb ja ongi magamamineku aeg käes:)
Vahepeal sai küll keskmine veesilm korda, sellega läks lihtsalt.Auku polnud, vaja oli vaid veidike kallast kohendada.
Mingil õhtul sai üle võõbatud ka aiamööbel. Terrassitoole on samuti vaja värvida, korraga lihtsalt kõike ei saanud, poleks olnud end kuhugi toetada.

15.juunil saabus vihm, kauaoodatu ja igatsetu, eelmine oli meil olnud 1.06. Kahenädalane vahe polekski nii pikk olnud kui temperatuurid oleksid olnud normaalsemad. Aga ta tuli ja vähemalt mingi osa sellest, mis oli kavandatud, sai tehtud. Muidugi, paljasjuursed uustulnukad istutasime küll kohe saabudes maha, aga hulk potte ootas. Nüüd said endale kasvukoha 9 suuremat puud, keda sai juba parki viia ja 5 põõsast leidis endale samuti elukoha.
Oma maise teekonnaga pidid aga hüvasti jätma 5 kadakat.

Aga Masterplan takerdus, sest nüüd kippus jälle vihm tegutsemist segama. Ega ma pahanda, saime teda tõesti kahe nädala jooksul piisavalt, aga teda võiks veelgi rohkem olla.

Juunisse oli kindlalt planeeritud kõige esimese veesilma kapitaalremont, see sai teoks küll, aga miskipärast oli reedel juba esimene juuli. No kus see kõlbab, et mingi kuuvahetus poolitab nädala, eriti selle lõpus ja et graafikust mahajäämust ju peaaegu polnud, siis võib selle üksjagu suuremahulise töö ikkagi juuni aruandesse sokutada.
Laupäev ei lähe kohe üleüldse arvesse, siis polnud me koduski.
Ja eile s.o. siis pühapäeval, ametlikult 3.07 tegime ära ka viimase juunisse planeeritud töö-neid laialiolevaid kivihunnikuid, mida kõiki polnud mõtet pildistada, sellisel kujul enam ei eksisteeri. Nad on nüüd kenasti omal kohal. Tugevamad iseloomud mõjutavad ikka nõrgemaid ja kui me võõrustajad olid oma kivid paika saanud, miks nad meil siis vedelema peavad. Nii ei saa ju millegagi edasi minna, aga nüüd on kõik see, mis vaja oli, kenasti jälle järje peal. Ja kuna pühapäev on ametlikult puhkepäev, siis võib ka selle töö rahumeeli veel juunisse suruda.
Kui olime oma plaani I etapi ilusti teoks teinud, hakkas sadama ja ikka väga korralikult. Linnas olla juba päeval kallanud, aga meie kolmetunnine algas veidi enne kuut.
Küll on ikka hea kui aias on veesilm, mille taseme järgi võib hinnata sadanud vee kogust Mõnel päeval on tegemist millimeetritega, vahetevahel paistavad sentimeetrid, aga eilset vihma võib mõõta detsimeetrites:) Kui hakkas juba hämarduma ja langesid veel viimased piisad, nägin äkki hullavaid lapsi:) Vanemad neil päris maja juurde tulla ei julge, aga noored on ju rumalad ega oska miskit karta. Pildistasin läbi vihmamärja akna, ust avada ei julenud, see klõps oleks nad minema ehmatanud. Aga nad ei püsinud ju paigal, (kolmas ongi eemale lipanud) ja seepärast on tegu rohkem peitepildi kui korraliku fotoga.

Täna varahommikul õnnestus mul mere ääres ärgata, paar korda aastas seda ikka juhtub:)

Ja just tänasest saame alustada ja alustasimegi kevadise suurprojekti jätkuprojektiga ja me oleme esialgu jälle kenasti graafikus:), sest üks korralik kuu peab ikka ju esmapäevaga algama.

KAUNIS PÄEV ehk AALUJATE III KOKKUTULEK

2011-07-03T07:30:00.010+03:00

Eile, 02. juulil 2011. Päike kõrvetas. Kuum päev tõotas tulla. Aga kihk minna ja vaadata, mis imetegusid Mirjam on korda suutnud saata, ei seganud minusugust seekord autosse ronimast. Selle tunnikese kannatab ju ikka välja.
Kõigepealt Aed. Oma silm on kuningas. Sa võid ju lugeda ja vaadata pilte, aga tegelikkus on ikkagi midagi muud, ilusam ja huvitavam.. Ma tahtsin tõesti näha seda põnevat aia kohal hõljuvat vett ja kõike muud virisemist väärivat, aga seda polnudki. Nägin hoopis kenasti oma pesasse sobitunud või sobitatud suurt rikkaliku taimestusega veesilma, parajalt pisikest/suurt turbaaeda, enamvähem lõpetatud haljastusega maitsekaid kaldaid. Ja muidugi kive- ääristusena, nutika purskkaevuks moondunud veekraaniga ja lihtsalt niisama pilgupüüdjana. Väike aed oli saanud tänu headele ideedele ja nende teostusele hoopis suuremaks. Kivid, mis mõnes aias kolisevad, mürisevad ja ärritavad, pakuvad siin istutusalade eraldajaina, istutusnõudena ja muidu eksponaatidena hoopis kindlust, turvalisust ja suurt rahu.Aiaringid. Suuremate või väiksemate gruppidena või hoopis üksi kõndijatena. Kas inspiratsiooniks, nõupidamiseks, avastamiseks või lihtsalt imetlemiseks.

Rohevahetus ja privaatsed haruldustega potikesed. Käpuli, põlvili, upakile- põnev värk.

Perenaise kaunist käsitööst püüdsid kõik endale mingi killukese jäädvustada

Workshop- potsikud, traat, kummikindad, liiv, turvas, tsement, õli ja vesi. Ühesõnaga kunsttuff.

Kokkusaamis-ja äratundmisrõõm. Vanad sõbrad ja uued tuttavad. Lobisemist, nalja ja naeru, kõiksugusemat tegevust nii maal kui veel jätkus pikaks ja ometi nii lühikeseks jäänud päevast. Mõned kiirelt pillatud ja pikemat uurimist nõudvad teadmised- ega ma vesiliku vastu varem erilist huvi ei tundnud, aga nüüd see ju tekitati:)

Tegevust ja sebimist jätkus nii suurtele kui väikestele, viimastel polnud mahti tulla joomagi, rääkimata söömisest.

Hõrgutisest lookas laud ei saanud samuti kedagi ükskõikseks jätta ning naelutas meid üsna pikaks enda külge.
Mitmekümnekordne aitäh Mirjami perele. Nemad olid meile kauni päeva ettevalmistamisel ja valmistamisel kõik ametis alates kookidest, mida ei paku ükski kohvik ega hinnatud kondiitrid ning lõpetades parimate tippkokkade saavutusi ületavatest muude suupistetega. Aitäh Traadilõikajale, Lastehoidjale ja Vesiatraktsioonide korraldajaile, Kokkadele, Kondiitrile, Lihademeistrile, Ooberdajaile.
Kõige suurem kalli Mirjamile.

Oli kaunis päev. Kuum, aga parajalt jahutava tuule ja kõrvetava päikese eest varju pakkuva räästaaluse ja sooja seltskonnaga. Aitäh kokkutulnuile, taimetoojaile ja -jagajatele.

Tagasi sõites saime kinni vihma sabast. Seda oli tulnud meie ees umbes 3 kilomeetrit ja vasakul olid näha tumedad pilved ning tihedad vihmajoomed. Kodus ootas meid aga peale keeva katelt meenutavat autot harjumatu jahedus. Ju seda vihma, mis viimastel päevadel valitsenud tapvat kuumust oli oluliselt alandanud, oli kuskil lähikonnas tulnud, meil seekord mitte.

VESI TIIKI JA KAKTUSED

2011-07-01T21:18:00.013+03:00

Ammu, ammu- ikka üle 20 aasta tagasi ehitasime esimese veesilma. Oli see tehtud hoole ja armastusega, aga samas ka väga oskamatult ja valesti, mingeid teadmisi selliseks tööks ju polnud:) Aga pidas ta siiani vastu ja ega ta siis kõige kehvem ka välja näinud:)
Eelmisel suvel märkasime, et vesi seal sees enam seista ei taha. Päris suurt leket ka nagu ei olnud, aga vesi siiski kahanes. Oli seal siis nüüd auk või suure kuuma süü, aga asi õige polnud. Kevadel oli selge, et kile on katki. Paar korda pumpasime sinna vett juurde, et aru saada, kus see häda asub. Vesi langes üsna kiiresti peaaegu põhjani ja näha oli, et tegemist pole mitte ühe auguga, vaid kogu kile on üks suur räbal.
Terve juuni meil temaga aega tegeleda polnud, iirised, külalised, kuumus. Kes siis laisklemiseks põhjust ei leia.
Aga seda remonti enam kuskile edasi lükata ka polnud, niikuinii oli see vaja ära teha ja muid töid enne ette võtta ei saa kui siia on kaldakivid kohale pandud, sest kogu ülejääk läheb ühte teise, väga vajalikku kohta. Enne uue kile panekut kaevasime välja ja ma potistasin igavese hunniku taimi, kes oleks sellele kapitaalremondile jalgu jäädes hirmsasti kannatanud. Mees juuris sealt kaldalt välja ka kaks talvenahka läinud põõsast. See oli küll väga ränk töö, aga ma võitsin hulga ruumi uutele ja huvitavatele:)
Pildil on näha, et tookord vooderdasime me selle pisikese veesilma (veepind umbes 20m2 ja sügavus 50 kuni 70 cm) üleni tellistega. Ju need mingist ehitusest meil jälle üle jäid ja mujale polnud neid lihtsalt panna. Ja servakivid olid ka lihtsalt üks suur anekdoot. On ikka pealuu, kes nii väikese tiigikese ääristab sääraste lahmakatega. Kuigi tookord tundus see meile ilmselt väga ilus.
Selline oli siis seis selle veesilmaga veel eile. Selle tapva kuumusega ei tikkunud me kumbki õue. Õnneks käis meilt õhtul üle korralik äike, mis kuuldavasti oli Põlvamaal teinud väga korralikult pahandust, koos vahutava vihmaseinaga, mis veidi puhastas õhku ja laskis täna juba hingatagi.

Suuremaid taimi me välja kangutama ei hakanud, need said kõik sedasi turvatud

Hommik oli veel päikseline ja väga kuum, aga lõuna ajal hakkas kogunema pilvi ja tõusis tuul. Paras hetk veidigi toimetada ja mine sa tea, äkki saabki....

Ja õhtul kella seitsmeks oli see meie esimene, tänu isiklikule mehele ja appi tulnud isiklikule jõumehele, uuesti valmis. Looditud, kile õigesti paigaldatud (mõnes kohas on veel vaja teha kerged peitmistööd), serv korras.

Suurest heameelest ei olnud mul aega isegi ümbrust enne pildistamist lõplikult koristada.

Isegi kaugelt vaadates on näha, et tegemist on veega, mitte mingi jubeda auguga. Selle eest premeerisime endid korraliku veesõja, grill-liha ja hea shampusega, sest vähemalt selleks aastaks on meie järvistu korras.
Ja ka homme 2.07 võime südamerahuga endale kena puhkepäeva lubada, eks pärast seda tuleb hakata taimi tagasi istutama, aga siis juba veidi teisiti ja järjekorras ootavad ohkama võtvad tööd, mis eelkõige sõltuvad sellest, mida taevas parasjagu lubab ette võtta.

Kaktused aina õilmitsevad, lausa kümblevad selles kuumuses.

Opuntia basilares `Berlin`. Sellel sordil on tõesti veidi lühemad ja hõredamad okkad:)

NAGU MEHHIKOS

2011-06-30T16:30:00.003+03:00

Kuuma +30,9C. Õhk ei liigu. Kaktused õitsevad.
Opuntia phaeacantha x`Comanchica`

Agaav koduneb õues:)

SÜNDMUS!!!

2011-06-29T20:41:00.006+03:00

Maailm on elamiseks üks põnev paik. Eks muidugi igaüks teab, millisel eluetapil mis kõige huvitavam ja avastamisväärsem oli, aga mul on tunne, et mida edasi, seda huvitavamaks läheb. No see ei üllata aiapidajaid juba enam mõnda aega, et meil on võimalik avamaal kasvatada kaktusi, aga ikkagi on põnev vaadata, mismoodi nad arenevad ja kohanevad ja üha enam õisi teevad.
Opuntia engelmanni var.dissecta O.x `Smithwick´ on nüüd meilt rännanud mitmesse aeda. Kahju, et ta kõiki oma suuri kahvatukollaseid õisi korraga lahti ei tee. Oma õienupu (vasemal õite ees) keerab ta ka hoopis teisiti lahti kui tavaliselt oleme püsikutel nägema harjunud.

Kämpferi iiris näeb välja selline, meil õitseb ta kenasti juba üle paarikümne aasta. Nende sordid meil kahjuks avamaale ei sobi.

Aga tänane päev, 29.06 on eriliselt tähelepanuväärne. Hr. Muhedik nägi varahommikul Eestis esimesena pseudata õit. Eks ta ole selle au ka ära teeninud kuna viimased aastad on tema tööde osa siin aias mõõtmatult suurem kui mul. Pseudata on kahe geneetiliselt täiesti sobimatu iirise, kämpferi iirise ja kollase võhumõõga hübriid ning esmakordselt maailmas õnnestus neid peale mitmekümneaastast tööd omavahel ristata jaapani teadlasel dr. Shimizul ning oma rühmanimetuse on ta saanud ladinakeelsete liigiepiteetide liitmisel - I. pseudacorus + I. ensata.

`Ryugan` on esimesena avanenud sordi nimi. Kevadine pikk kuumalaine vegetatsiooniperioodi alguses ei lasknud neil (nagu ka siberlastel ja teistel liikidevahelistel ristanditel) korralikult välja kasvada ja nii ongi ta lehtede kõrguseks vaevalt 20cm ning ka õievars ise 25cm, ka õie läbimõõt on kirjeldustest tunduvalt väiksem, olles laialisirutatult 12,5 cm, aga ta õitseb siiski:).

Teised sordid sel aastal ei õitse, aga nad on kõik alles ja esimese aasta järgi võin öelda, et nad arenevad paremini päikesepaistel. Poolvarjus on nad pisemad ja lehtede arv puhmikus samuti väiksem.

Kui dr.Shimizu nägi oma lapsukeste esimesi õisi, ristis ta need ka rahvakeelseks kasutamiseks "Shadow Eyes" iiristeks. Siin on näha, et sellel sordil on efektsete ripsmetega silma ümber lauvärv pisut laiali valgunud.

Kolmandana õnnestus seda pisikest imet näha Turkestanikal:)

PALMISAAGA ehk KÄIGE MU SÕNU, MITTE TEGUSID MÖÖDA

2011-06-28T11:49:00.009+03:00

Kõik asjad, mis ette võtad, ei õnnestu. Mitte kellelgi. Igal inimesel juhtub äpardusi, eriti siis kui ta üldse midagi ette ei mõtle.
Sain mina eelmisel kevadel mai algul Wagneri karuspalmi ja me istutasime ta kohe välja. Kannatas ta välja kuu keskpaiga üsna pika külmalaine, mitmed kerged lumesajud, paduvihmad ja rahe. Hilisemas kuumuses ta muidugi mõnules, sügiseks oli puuke kasvatanud 11 uut lehte. Üldiselt soovitatakse meie kliimas teda talvel hoida ühtlaselt jahedas ruumis. Meil polnud seda kavaski, sest polegi olemas meil säärast +5C ruumi.
Algusest peale oli üsna selge, et ta peab talve õues üle elama. Kui elab. Mitmed sõbrad kahtlesid selles sügavalt, üks soovitas kohe ära visata, teinelubas mulle isegi suure preemia kui mul esimese inimesena õnnestub ta meie oludes väljas talvitada. Tuhka mul sest preemiast, aga lubasin küll, et kui välja läheb, panen plastmasslehed külge ja ma tahan teada, kes sest ikka nii väga aru saab:) Enne püsivate külmade tulekut kuhjasin talle tüve ümber veidi kergkruusa, sidusin ta jäigad lehed veidi kokkupoole ja nagu kevadel, ei puutunud ma teda enam enne -10C saabumist. Oma kodumaal kannatab ta välja ka -27C

Seejärel sai võrgule peale talvekangas ja igaks juhuks niiskuse kaitseks mullikile, mille jätsime küll pealt ja veidi ka alt lahti, et igihaljas puu ikka ka hingata saaks. Ja siis tuli see lumi. Palmi peal oli teda üle 1,5m. Mõtlesin mitmel korral, et peaks ta lahti kaevama ja kile ära koristama, aga siis tuli pikalt alla -30 külma ja ma otsustasin teda mitte puutuda.

Nii kui lumi vähegi sulama hakkas, see oli aprilli esimestel päevadel, korjasime kogu selle kaadervärgi kokku ja selle alt vaatas meile vastu säärane tuustakas:(((

Ootasime juuni keskpaigani. Kui mingit elumärki kuskilt ikkagi tulemas polnud, oli aeg ta välja kaevata. Avastasime, et ta juured olid täiesti elusad.
See suur preemialubaja ütles küll, et ma oleksin võinud need lehed rohelise aerosooliga üle lasta:D, aga ega see puud ikkagi enam ära päästnud poleks.

Ohhh, oleks ikkagi pidanud muretsema endale 3 puud ja need üksteise kõrvale istutama, aga talveks erinevalt katma-jätma. Selle ühe oleks siis samamoodi katnud (ega ma ette ju ei teadnud, et selline lumekuhil taevast alla tuleb), teisele oleks võrgu peale pannud ainult talvekanga ja kolmandaga poleks mitte midagi teinud. Kolm seepärast, et kõik eksperimendid korraldatakse alati samades tingimustes. Aga ega ma jonni ei jäta. Kui ma ta/nad nüüd endale toon, siis too talv ja ka suvi erinevad kindlasti mingite faktorite poolest tänavusest, lihtsalt tuleb uuesti proovida.

Põletasime ta jaanitules, aga ta oleks siiski võinud meil kenasti edasi elada. Ma ei oska ju tagantjärele öelda, et kas ta oleks olemas olnud kui ma oma talviseid häirekelli oleksin tõsiselt kuulanud. Päris selge on aga see, et ta ei külmunud, pigem haudus.
Teisi inimesi õpetan ma ikka mitte taimi üle hoolitsema, sest liigne armastus ei tee kunagi head. Nüüd siis sain ise sellega hakkama:((

See koht sai asemele korea vahtra. Mitmed uued liigid toodi meile mõni aasta tagasi katsetamiseks. Kuigi osa kaupmehi väidab, et nad on väga talvekindlad, pole see sugugi niisama lihtne, puu kodukohaks on Lõuna-Korea. Teistel, kes need puud prooviks said, on nad ammugi hukkunud. Meie omad olid 3 aastat potis üsna karmides tingimustes. Juua nad eriti ei saanud, väetamisest rääkimata. Talvel ei katnud, hoidsime neid püsti, mitte pikali, ka potte endid ei turvanud. Ka edaspidi ei kavatse ma neid katta. Kui ma neid juba niimoodi elama harjutasin, peavad nad samamoodi jätkama.

KUNINGLIK SININE

2011-06-27T08:40:00.004+03:00

Aediirisest korraliku portree saamine on üksjagu raske. Aga ma ei teadnudki seni, et kõige raskemad pildistamiseks on tumesinised siberi iirise sordid, nii, et neil lisaks õigele värvusele õrnusest, suursugusest ja hingest ka midagi alles jääks. Küll ma valisin erinevad kella-ja päevaaegu, aga no ei tule need tume-, mustjas-, tindi- ja öösinised ning nende nüansid täpselt nii nagu elusal lillel. Aga ma vähemalt püüdsin...:)

`Plissee` - värvus on enamvähem, aga siidisest läikest on vähe järgi jäänud. `Shall We Dance` ongi säärane veidi suitsjas

´Prussian Blue` ka enamvähem õige värvus, aga välja pole tulnud kontrast läikivate siidiste ülemiste ja sügavsametiste alumiste perigoonilehtede vahel

`Regency Belle` tegelikkuses on kontrast tumedamate alumiste ja heledamate ülemiste perigoonilehtede värvuste vahel suurem

`Teal Velvet´ on üsna õige, õied on alles avanemas

`Ruffled Round´ peab olema veel hoopis tumedam ja läikima

`Blaue Fülle´ enamvähem õige

`Just Because´ fotol pole ka viga

`Shirley Pope` on peaagu must, väga sametiste alumiste perigoonilehtedega sort.

Mitmed eelmise aasta ameeriklased näitasid samuti end, aga ainult selleks, et nad ära kontrollida. Väikeste taimede õied polnud korralikult välja arenenud ja nende pildistamisel enne äramurdmist polnud isegi mõtet.

Küll olen ma pahane selle peale, et mõned aastad tagasi meie müüjatelt ostetud sordid on enamasti osutunud valeks ja nende määramine on peaaegu võimatu, sest ei tea ju sedagi, kust ja keda otsida. Ma ei saa sellest hästi aru, võiks ju sordil ikka õige nimi juures olla, usun, et ka siis leiduks neile ostjaid, aga sedaviisi pettes peaksid ka need kõige viimased ostuhuvilised kaduma. On ju kümneid muid võimalusi endale õiged sordid saada.

SULED JA SARVED

2011-06-24T17:59:00.005+03:00

Jaanilaupäeva hommikul oli õhk veest paks, aga maapinnale ei jõudnud sellest midagi. Veidi hiljem hakkas paistma päike ja püsis õhtuni. Kella 19 paiku hakkas küll tuult tõstma, aga, et ta puhus iiliti ja oli väga õigest suunast, ei seganud ta ka jaanitule süütamist, kus leidsid oma väärika lõpu mitmed haiged kadakad, seenhaigustesse nakatunud ebaküpresside oksad, tugevates tuultes murdunud vana pärna suured oksad ja muud veel talvel murdunud pudi-padi, mida ei jõudnud maitules ära põletada. Aga kõige suurema üllatuse valmistas üks aediiris, kes viskas äkki välja õievarre ja avas jaanilaupäevaks mitu õit korraga.
Kõrgeid aediiriseid rühmitatakse õite värvuse järgi. Kõik iirisekasvatajad teavad, mida tähendab ühevärviline, kaheväviline ja -toonine, selged on terminid plicata ja luminata jne.
Umbes kümme aastat tagasi lisandus sellesse seltskonda ka mõiste- sarviirised. Need on sellised aediirised, kelle habe on pikenenud ja moodustab võrreldes aediirise tavapärase suhteliselt lühikese harjaselise habemega erinevaid kujundeid. Nii eristatakse sarve- ja lusikakujulist habet, aga on olemas ka selliseid, kus habeme tipus on kontrastne laik või kus habe on pikenenud ja tipus sulgjalt lõhestunud.
`Thornbird`. Kontrastne habe on veninud pikaks ja keerdub tipus sarvekujuliselt ülespidi

Kui ma pildistasin esimesi õitsejaid, siis liigutas tuul ´Mesmerizeri` õit. Pidin selle foto kustutama kui untsuläinu, aga nüüd avastasin, et tegelikult on ta päris hea sulgjalt lõhestunud habeme näitamiseks:)

Aga tänane jaanipäev on võrreldes eilsega küll niruvõitu. Sajab, kaks korda käis meist äike üle. Kõle ja tugev tuul. Temperatuurist ei tea miskit, rikkis termomeetrit ei aidanud ka korduv patareide vahetus, aga külm ja märg on. Vaatamata sellele, et kõik need, kes oleks pidanud alles täna õide puhkema, on juba lõpetanud või lõpetamas, on ikka ilus kah!

VÄLJA MÕTLESIN:)

2011-06-22T09:16:00.003+03:00

Kevad on selleks korraks siis otsa saanud. Mis siis, et ta pigem hilja kui vara saabus ja seejärel kesksuve meenutas. Läks ta pikalt ja häälekalt nuttes. Tunnine suvi pilutas silmi, naeratas korraks läbi pisarate, aga siis otsustas samuti märjalt jätkata. Ja mu meelest võikski ta sedasi edasi kesta, sest nüüd on mul Plaan:)
Nojah. Kui kevadine suurprojekt sai üsna kiiresti teostatud, siis edasine jäi vinduma. Minu puhul ongi tavaliselt nii, et kui asjad pole lõpuni selgeks mõeldud ja peas tiirlevad mingid hägused välgatused, siis ei edene midagi.
Selge on see, et korda tuleb teha Järve tagakallas ja kohe peale pidustusi teostada esimese veesilma kapitaalremont. Kuna 20 aastat vastu pidanud kile on nüüd lõpuks nii räbalaks muutunud, et vesi seisab seal vaid põhja peal, tuleb ta lihtsalt välja vahetada. See pole väga suur probleem, sest tema kuju ja suurus ei muutu, aga üles tuleb võtta ja veidi muuta ka kaldahaljastust. Pole ka eriti suur töö, selle päevakese peavad need taimed vastu küll kuskil põõsa all, et siis sinna tagasi ja teistsugust täiendust saada. Kaldale lisanduvad ootavad oma kohale saamist juba tükk aega pottides.
Raamatutes on kirjas küll kogu maailma tarkus, aga alati ei tasu ka neid uskuda. Kui kunagi lugesin, et täiskasvanud mikrobioota läbimõõt on 1,5m, siis teda istutades jätsimegi talle laiutamiseks 2-meetrise ringi. Et ta kasvades omandab hiigelmõõdud ja praegu hakkab see vajadus ületama 6m, ei osanud me mitte kuidagi ette näha. Aga mikrobioota::DDD Kuulsin hiljuti reklaami, et müügile on saabunud kadakas "Mikrobioota", seda hüüti korduvalt maha raadios ja lugesin sama teksti ka mingis paberväljaandes. On ikka pealuu, kes sellise asja suutis välja mõelda. Nii me siis harimegi oma noori aiandajaid:) Varsti hakkame müüma kuuski "Mänd".
Olgu nende eriti "tarkade" reklaamidega kuidas on, aga meie mikrobioota on enda alla matnud kõik, kes tema kõrvale said ja tundub, et ta liigub üsna tempokalt edasi. See tähendab, et talle tuleb ruumi teha ja sealt üles võtta ja ümber istutada hunnik naabreid. Ja uuesti rajada läbipääs tagakuuri juurde. See tähendab, et sealt otsast siis jääb vana aed veidi väiksemaks.
Jah, aga see-eest, et ühendada ikkagi vana ja uus, nad on praegu omavahel imelikult nihkes, peab istutusala laienema. Hea, oleks muidugi aediiristele lisamaad saada, aga, et ma ikkagi vist ei saa kuskilt endale kolme aednikku ja et keegi, ju ma ise see olin, kunagi lubas, et rohitavat maad enam aeda ei lisandu, ongi kõik toppama jäänud, mis siis, et uue piirjooned on täitsa olemas.
Kui ma suure õitsemise ajal vaatasin seda, mismoodi mu aed välja nägi, oli see kõike muud kui ilus. Oli küll häid kohti - hostapeenar on vana rahu ise, uuendatud kiviktaimla samuti puhas ja vaadeldav, päris uut osa on samuti juba hea vaadata, aga vana on nagu maieiteamis. Ma ei saanud tükk aega aru, mis mind kõige rohkem selle juures häirib, aga ma MÕTLESIN SELLE VÄLJA:)
Pojengid on ilusad lilled. Nad on suursugused, ühed kõige võimsamad ja lopsakamad püsikud, kes pakuvad pillavalt värvirõõmu ja suvesoojust. Aga teistpidi meenutavad nad mulle oma ülisuurte õite, edeva värvirohkuse, raskuse ja pealetükkivusega kergete elukommetega tüdrukuid, kes pühivad enda kõrvalt kõik tagasihoidlikuma ega salli enda kõrval mingit konkurentsi.
Mikrobioota kõrvale läbipääsu rajamiseks on neist kolm vaja niikuinii üles võtta...Haaa:) Ja üles tuleb võtta ja ümber istutada kõik eri toonides roosad ja punased sordid ja istutada nad uude kohta. Las nad seal siis eputada, sest sellisesse segaistutusse nagu meil, nad lihtsalt ei kõlba. Kui nad endast veidi eemale lükata, värve veidi grupeerida ja neil omaette lasta seal ilutseda, muutuvad nad veel ilusamaks ja mõjusamaks kui nad on ega sega teisi õitsejaid. Mingi värviteooria peaks ikka meie aias ka kehtima.
Ja kui nende vahel kevadel õitsevad tulbid, kelle kolletuvad lehed jäävad hiljem suurte pojengipuhmikute alla, muutub aia üldpilt samuti hoopis puhtamaks ja rahulikumaks. Mõned veel pottides elutsevad sügisesed õitsejad peaksid sinna samuti kenasti ära mahtuma. Ja kogu see juba maha märgitud piirjooned saanud uus ala läheb kergkruusa alla, mis tähendab, et haritav maa ikkagi ei suurene, hoopis väheneb.
Et meil on tänavu augusti keskpaigas pisike juubel - meie ümberasumisest maale saab 10 aastat, siis selleks ajaks ehk olen ma oma suure plaani realiseerida suutnud.
Ja aediirised saavad ümberistutamisest jäänud kohtadele samuti ruumi juurde:)

CHRYTOSA ja SIBTOSA

2011-06-20T19:55:00.011+03:00

Eesti juurtega saksa teadlane dr. Tomas Tamberg on saanud hakkama sellega, millest paljud sordiaretajad unistasid tulemusteta aastakümneid.
Kui seni kasutati meil nii tuntud siberi võhumõõga sortide saamiseks vaid kaht liiki: siberi võhumõõka (I.sibirica) ja mandzuuria iirist (I.sanguinea) ja ülejäänud 11 liiki olid jäänud aretustööst kõrvale, siis seda mitte sellepärast, et nad poleks seda väärt olnud, vaid seepärast, et mitte kuidagi ei suudetud ületada nende ristamisel geneetilisi barjääre s.t. siberi iiriste sektsiooni kuuluvatel liikidel on rakutuuma kromosoomide garnituur erinev.
Ma ei tea, milliseid võtteid, olid need keemilised või mehhaanilised, kasutas dr.T.Tamberg, aga tal on õnnestunud edukalt ristata omavahel mitmeid siberi iirise sektsiooni kuuluvaid täiesti erinevate omadustega liike. Saadud ristanditele andis ta ka üldnimetused ja neid uusi rühmi on tal päris mitmeid. Mul on neist praegu olemas vaid kaks.
Oma suurimaks saavutuseks peab ta kuldkirjalise iirise (I.chrytosa) ja harjasiirise (I.setosa) ristamisel saadud uut hübriidset rühma Chrytosa-hübriide. Suurest hulgast seemikutest valis ta välja 3. Nad ongi tähistatud vaid numbritega ja on nüüd algmaterjaliks edasises aretustöös uute sortide saamisel.
Ilmselt ei paku nad väga suurt iluaianduslikku huvi, sest nende õied on suhteliselt väikesed, aga minu aias on nad ühed põnevamad iirised. Neil kõigil on selgesti tuntav kuldkirjalisele iirisele iseloomulik laik, kuid erinevad nad perigoonilehtede pikkuse, laiuse ja hoiaku poolest.
Eelmisel aastal saadud väikesed taimed elasid suurepäraselt üle eelmise talve, ka ei mõjutanud nende kasvu kuidagi käesolev noorte taimede jaoks väga halb kevad, kus pikad külmaperioodid vaheldusid kuumalainetega ning vegetatsioonialguse temperatuurikõikumised olid väga suured. Chrytosad on jõulise kasvuga ja andsid juba esimesel kasvuaastal mitu õievart.
Nr.1- alumised perigoonilehed hoiduvad tugevalt kaardus Nr.2 - alumistel perigoonilehtedel on täies ulatuses huvitavad triibud

Nr.3 on kõige laiemate alumiste perigoonilehtedega

Hoopis teine lugu on Sibtosa-hübriididega, kus ristatud on siberi võhumõõk (I.sibirica) ja harjasiiris (I.setosa). Sellest ristlusest on T.Tamberg saanud juba esimesed sordid, kes on üsna sarnased senituntud siberi iirise sortidele, kuid nad on suuremad, jõulisemad, gofreeritumad ja väga hea paljunemisega. Iga õievars on hargnenud kandelaabrikujuliselt mu noortel eelmise aasta taimedel, vähemalt kolmeks, ning igal harul on nagu tavaliselt kaks õienuppu.

`Berlin Violetta`

`Sibtosa Wine`. Kui rahe jättis kõik suured taimed puutumata, siis kõige pisemad aias leidis ta üles ehk selle sibtosa sordi pungadele oli ta teinud tõsist kahju

´Sibtosa Ruffles`

Ja nii nad siis jõesuudmes kõik kõrvuti õitsevad. Ühe aastaga on pisikesest ühe lehviku taimest kasvanud päris suured puhmikud.

Dr. T.Tambergil on ka suur huvi päevaliiliate vastu ning ta tegeleb ka nende aretusega. Tema päevaliilia sortide õielehed on paksud, kerge gofreeringu ning ilusate puhaste peente üleminekutega värvitoonidega, õievarred tugevad ilusa uhke püstise hoiakuga ja vähemalt need kingituseks saadetud sordid olid küll väga varased. Mõlemad puhkesid juba 12.juunil, noorte taimedena on nad ilmselt ka kuuma tõttu tänaseks juba ära õitsenud.

`Spinne in Lachs`

`Britz Melon`

NOKK KINNI, SABA LAHTI...

2011-06-19T17:45:00.007+03:00

Olen kuulnud räägitavat, et kui sul kolmekümneselt pole mõistust peas, siis teda enam ei tulegi. Nii kauge aja taha hästi enam ei mäleta, aga praegu tundub mulle, et siis olin ma veel päris arukas inimene. See, et raugaeas see viimanegi, mis peas oli, ära kaob, olen näinud. Kuidagi kurb on mõelda, et meil see nii varakult kätte jõudis.
Siin on meie titeaed. Kui latvadest aru ei saa, siis potid ju täitsa paistavad. Kevadel oli ta palju tihedam, tänaseks oleme teda suutnud poole võrra vähendada. Need, kes ära ei mahtunud, on end rivistanud tihedalt kõrgpeenarde otsa. Ja ega see veel kõik pole, üks peenravahe on sääraseid isendeid kuivalt täis. Nimelt. Enne maasikaid kätte ei saa, kui potid istutatud.

Osa puid, kes toodi siia katsetamiseks, et mismoodi meie kliimas end näitavad, on kiiresti vaja ümber potistada, väljaistutamiseks on nad veel noored. Teise põõsa all on neid veel üksjagu.

Ja eilne saak on siis säärane:) Nooooh, polegi ju eriti palju. Kaks saadetud, viis toodud ja kaks enda hamsterdatud.

Öösel enne uinumist mõtlesin, et mulle oleks vaja kolme aednikku. Üht, kes rohiks, korjaks ära närtsinud õied ja varred, ühesõnaga puhastusteenindus. Teist, kes niidaks, saeks, noorendaks. harvendaks. Kolmas on kastmise (kui vihmaga rohkem pole vaja, siis kasvuhoone vajab ikka vett) ja mürgitamise tarvis. Neid jubedaid sitika, mardika, satika, tõugu ja ma ei tea, mis horde, on tänavu ikka päris jubedalt. No oleks ju tagasihoidlikult soovitud, eriti kui arvestada, et samasugustes aedades nagu meil, on aiatöölisi vähemalt kolm korda rohkem. Alles lugesin ühest itaalia aiast.

Siis oleks hädasti vaja kahte tursket jõumeest, need võivad olla ka ajutised, kes teeksid valmis mu triitoni saba, tõstaks kohale kivid ja veaks killustikku ja kaevaks üles ühe laiendamist vajava osa ja istutusaugud jne, jne.

Et see seltskond püsti püsiks, oleks väga vaja ka üht kokka-nõudepesijat. Mõni kuskilt veel keedab ja küpsetab aga mitte nii nagu meil praegu, et ma oma vaesele mehele pakun hommikusööki õhtueine ajaks ja lõuna asemel tuleb närida kuiva öösööki.

Ja siis kuluks ära veel üks majapidajanna. Talle jagaks siis pesemata ja pestud pesu ja ehk saaks ükskord ka niikaugele, et julgeks ise ka päise päeva ajal tuppa tulla, nii, et ei murraks jalgu tolmurullide taha.

Mulle jaguks ka veel küllaga. Siis on ju vaja organiseerida ja planeerida. Pildistada, kontrollida, sildistada., registreerida. Kirjutada igasugu vastused ja muud asjad, millest mõned ootavad juba... . Istutamise jätaks ikka ka endale:DDD

Täna on kõige hädalisemad ära istutatud, hommikusöök sai õigeks ajaks, lõuna küll veidi hilines, aga oli olemas, pesumasin töötas mitu tsüklit. Järjekordne vihm ajas siestale. Aga unistaks ikkagi, et väga oleks vaja kolme aednikku.....

LIBLIKAAEG

2011-06-17T13:28:00.010+03:00

Troopilisi liblikaid Eestis õues kasvatada ei saa, seega tuleb nad asendada ja selleks sobivad kõige paremini kõik suurde siberi iiriste gruppi kuuluvad siberi iiriste sordid ja igasugused uued liikidevahelised hübriidid.
Mu sinine jõgi ja selle värvilisem parem kallas hakkavad mingit jumet võtma ja juba aimub sellest ka midagi tulevat, aga praegu on tal veel selline põuaga kokkukuivanud ojasängi nägu. Eelmisel aastal saadud ja enda ümberistutatud ja lammutatud iirised pole oma õiget kõrgust saavutanud ja põevad veidi nii eelmise aasta pea kahekuist põuda, eks kasvu kängujäämises on vaatamata vihmutamisele oma osa ka tänavusel kuumal. Osa neist on vaid põlvekõrgused, mõned sordid veel madalamad, aga paljud neist näitavad ikkagi õisi. Et taimed kiiremini järgmiseks aastaks kosuksid, murran ma nad enamasti kohe peale pildistamise ja kontollimise maha.

`Cherry Lyn` muutus autori sõnade kohaselt lohaka teise r-i kirjutamise järel `Cheery Lyn´ks ja nii võib teda kataloogides kohata mõlematmoodi kirjutatuna. Õis pole veel päriselt avanenud, ta on tegelikult väga ilusa ümara kujuga, aga ma kartsin, et paduvihm muudab ta täiesti kõlbmatuks. `Pink Haze` sarnaneb õige pisut eelmisega, aga kõrvuti kasvades on nad ikka täiesti erinevad. Tema alumised perigoonilehed on kitsamad, graatsiliselt keerdunud. Ülemised selgelt valged, kõrgemad ja täidetumad ja gofreeritumad kui `Cherry Lyn`i heleda lavendlivärvi ülemised perigoonilehed

`Sailor´s Fancy´ - pilkupüüdev kahevärviline päris levinud sort annab jõele ilusa vahuse laineharja

kitsa hõbedase äärise ja efektse laigumustriga `Śilver Edge`

Üks minu hetkelemmikuid, eelmisel aastal Saksamaalt saadud tohutu suure õie ja õrna hõbedase läikega `Rauchblau`

Ja esimesed eelmise aasta ameeriklased:)

`Ranman`. Pildistamiseks väga keeruline sort. Tal asetsevad alumised perigoonilehed justkui kahekorruseliselt, neist kolmel on helevalge kollasemustrilise äärisega laik, kolmel, mis jäävad veidi kõrgemale, see laik puudud. Ülemised perigoonilehed jäävadki huvitavalt keerdunud nupuks. Õie läbimõõt on praegu noorel taimekesel 12-5 cm, ta on suur ja väljapaistev

´Rosy Bows` samuti pooltäidisõieline uhke välimusega sort, mis fotol eriti hästi välja ei tulnud. Alumiste perigoonilehtede sinihõbedane laik ja sireliroosad ülemised gofreeritud perigoonilehed moodustavad suurepärase koosluse ja sunnivad end üsna pikalt imetlema.

Ja need uued on nii suurte ja graatsiliste õitega, et ei taha hästi pildile ära mahtuda. Ilmselt ka ikka õrnemad, paremad ja huvitavamad kui liblikad:). Ma käitusin päris õigesti kui sinna jõe äärde endale pingi lasksin vedada.

KÕIGE LAISEMAD:)

2011-06-16T17:11:00.004+03:00

Aediiriseid puhkes vahepeal veel küllaga ja paar sorti on veel praegu avanemata, aga üldiselt on uued sordid kõik nähtud. Eile avanes veel 2 uustulnukat ja vanemad on eelmistel aastatel ju nähtud ja minu jaoks ka turvatud.

`Honeymoon Suite` ja läti sort `Ekselense`

Sel aastal elame me küll õnnistatud koha peal. Me oleme iga päev korralikult vihma saanud. Kui me eile istutasime, veendusime, et maa on märg rohkem kui labidalehe sügavuselt. Hommikul ärgates tilkusid räästad sadanud vihmast ja tänagi on teda tulnud kolm korralikku hoogu. Ja ma arvan, et ka sellest on veel vähe.

Muidugi, kui teised taimed nägid enda elushoidmisega maa peal vaeva, siis umbrohud passisid oma hetke kuskil maa sees valvelseisakus ja nüüd nad pressivad end sellise robinaga maa peale, et enam ei tea, kust rohima peab hakkama.

Aga kõigepealt me istutame. Ja ainult. Olgu selle heina ja umbrohuga, kuidas on. Meil on aias mingi lohemadu, kellel pea asemel on hoopis potid:) Istutad viis maha ja asemele kasvab neid kohe topelt. Kõige koledam on see, et mõnikord on need potid putku pannud ja maha poetanud hunniku paljasjuurseid taimi ja neid juba kuskile ootele ei säti.

JÄTKAME TAVAPÄRASELT

2011-06-15T17:12:00.014+03:00

Vaatamata eilsele äikese-ja rahetormile, igasugustele vahepaladele, muidujuttudele ja kuumusele, mis küpsetas õisi ja sundis neid kulutulena kõiki õitsema, aediirise siiski jätkavad oma paraadi ja muutuvad isegi ilusamaks, sest nüüd püsivad tänu jahedusele vartel kõik õied hoopis pikemat aega kui seni.

`Royal Crusader` ´Tracy Tyrene`

´Silver Shower`

´Lumarco´
´Back to Hooks`
`Ghost Train`
`Edith Wolford`
`Blue Suede Shoes`

Sadas meil tänagi paar tundi. Aga see oli selline vihm nagu keegi hea käsi oleks vihmutaja tööle pannud. Leebe ja soe, õrn ja hoolitsev. Hästi kastis. Hommikupoolikul käisin meist 10 km kaugusel ja nägin tuhkkuiva mulda. Täiesti uskumatu. Temperatuur täna meil L :DDD

TÄNASED SÜNDMUSED

2011-06-14T21:05:00.004+03:00

Ootasime külalisi. Aja parajakstegemiseks istusin laua taga, tõmbasin eilsed iirisefotod arvutisse, seejärel lõpetasin oma jutu iiriseroostest kui kuulsin üsna ähvardavat kõminat.
Kiiresti arvutisabad tagant, veel mõne õrnema atribuudi juhtmed seinast välja, aknad kinni ja siis ta algas. Oleme ju siin igasugu padukaid näinud, aga sellist vihmaseina annab mäletada, ei sentimeetritki nähtavust. Isegi välgud ei paistnud läbi vee. Kuulda oli vaid ühtlast tugevat mürinat, üksikuid kärgatusi ja korraks nagu läbi udu kumavaid valgusekiiri. Sellise ilmaga õue ei lähe, aknast ka midagi ei paista, istusime sööma. Ja siis käis korraga selline kärgatus, et me mõlemad hüppasime/viskusime püsti, ma kujutan ette, et niiviisi võib plahvatada aatomipomm. Mehe nina eest käis läbi ere, silmipimestav tulejutt ja kuskilt oli kuulda mingit kilinat või kolinat. Ometi kord suutis minusugust äikesenautlejat miski kohutada.
Vaatamata vihmale läks mees vaatama, kas meie metallkorsten on alles ja lülitas igaks juhuks välja maja peakaitsme /edapidi tuleb seda teha ilmselt ikka kohe äikese alguses/. Korsten oli alles, metallist lipuvarras kohal, puud terved. Kuhu ta pea kohal täpselt sisse lõi, ei teagi. Isegi see võimalus on olemas, et vette. Kui äike veidi rahunes, algas rahe. Õnneks kestis ta lühikest aega ja mitte väga suurte teradega, aga siiski hoopis suurematega kui eelmisel aastal külalistele korraldatud ilutulestiku ajal. Pärast seda möllu külalistega ringi kõndides esialgu mingeid erilisi taimekahjustusi näha polnud. Iirised olid vapralt püsti, hosta- ja vesiroosilehed esialgsel vaatlusel terved. Ka teised suurelehelised on korras. Eks need jäätükkidega pihta saanud kohad hakkavad hiljem paistma, aga seekord läks õnneks. Majapidamises funkavad samuti kõik masinad, välja arvatud meie väga täpne digitermomeeter. See on küll naljaks, pole ta ju elektrivõrguga ühendatud.

KURDAN ja VASTAN ja RÄÄGIN IIRISEROOSTEST

2011-06-14T11:32:00.006+03:00

Ma ei saa hästi aru, miks ma ei saa või lihtsalt ei oska mitmesse blogisse kommentaare üles saada. Tsiil, Rohenäpp, nüüd Aidi, kõik need blogid, millel kommentaarium avaneb teksti all, mitte eraldi lehena. Võibolla ma ei peagi oma nina igale poole toppima ja võiksingi veidi vähem lobiseda, aga esitatud küsimustele viisakas inimene ikkagi vastab. Ma vähemalt arvan endast seda olevat, aga mine Sa tea:)

Kõigepealt nimetutest aediiristest. Neid on üldiselt väga raske määrata. On selliseid sorte, kelle tunneb ilmeksimatult ära ja keda pole võimalik mitte kellegagi segi ajada. Aga palju on ka selliseid, kes erinevad üksteisest vaid mikrotunnuste poolest. Üldse on aediiriseid maailmas ju üle 10 000 sordi ja veel hulk selliseid, kus nimi on aretaja poolt antud seemikule ja nad registrites ei figureerigi. Kogu seda tohutut iiristehulka ju ma kõike näinud ka pole s.t. ei oskagi neid kellegagi võrrelda. Aidi, ma veel uurin Su fotosid ja püüan aidata, aga midagi tarka ma praegu küll nende kohta öelda ei oska. Ka mina sain Sunwalkist sorte, kelle nimi ja nägu mitte kuidagi kokku ei lähe ja ma olen selle firma peale väga tige. Saadud sordid on ilusad, aga......

Aga ma nägin ka Sinu fotodel üht aediiriste väga haruldast haigust - iiriseroostet ja selle tõrjega on vaja küll kiiresti tegutseda.
Esimesed signaalid selle tõve kohta saabusid mai algul Pärnumaalt. Kirjeldati teda sedasi, et lehetipud on hakanud kuivama ja ei midagi rohkemat. Nii napi info järgi ei osanud ma midagi arvata ja soovitasin vaid need lehvikud tagasi lõigata nagu seda tehakse sügisel. Aitas, ja haiguse levik peatus.
Paar nädalat tagasi helistas üks kogenud iirisekasvataja Harjumaalt ja ütles, et tema iiriseid on tabanud mingi tundmatu taud, paar ööpäevaga oli kogu istandus muutunud pruuniks ning palus samuti abi. Võrdles ta levikut liiliate ühe tuntuima seenhaigusega.
Paar päeva hiljem nägin kahjustust oma silmaga ühes aias. Lehvikud oli üleni kuni risoomini punakaspruunid, veidi laialivajunud, kahjustunud olid ka noored kasvupungad. Veidi sarnanes see haigupilt sügisel levivale laikhallitusele, aga erinevused olid siiski olemas.
Veel paar päeva hiljem leidsin ka endal 2 nakatunud sorti. Mõlemad roosad, aga need on teadagi ju iiristest kõige õrnemad. Kuigi ma üritan igasugu erakordseid nähtusi pildistada, jäi seekord see mul tegemata. Sellest on mul tuline kahju, aga Aidi blogis on haiged iirised näha.

Ma teadsin, et lisaks laikhallitusele on olemas veel paar seenhaigust, mis võivad iiristele kurja teha. Ja kuigi ma olen väga uudishimulik ja tahaksin rohkem näha ja teada, arvasin siiski, et ma neid õnnetusi enda eluajal meil ei kohta.
Üks neist on scorch, millega on hädas USA lõunaosariigid, haigus algab samuti lehtedest, aga hävitab lõpuks ka risoomi ja juured ja on seal bakteriaalse juuremädaniku kõrval üks tõsisemaid aediiriste kahjustajaid. Kuna meie ilmad on ka ju väga naljakaks muutunud, ei saa ka siinmail enam midagi välistada.

Teine võimalik haigus, mida algusest peale kahtlustasin ja mida kirjeldas juba aastakümneid tagasi prof.Rodionenko, on iiriserooste, mida põhjustab seen Piccinia iridis. Kuna teda esineb nii harva, pole teda võetud väga tõsiselt ja seepärast ei teata täpselt, millistel põhjustel ta vohama hakkab.
Haigus on levinud peamiselt spuria-grupi iiristel, vahel haigestuvad ka siberlased ja väga harva aediirised. Haigus avaldub just varakevadel ilmade soojendes ja oma jõu saavutab iiriste õitsemise alguseks. Kõigepealt ilmutab seen end õielehviku lehetippudes ja liigub kiiresti allapoole. Lehed ja õienupp muutuvad punakaspruuniks (mitte hallikaspruuniks), vajuvad laiali ja kuivavad, aga hoopis aeglasemalt kui laikhallituse puhul. Niisugust nakatanud iirist pole mõtet millegagi pritsida, sest vohama hakanud seent enam ei hävita ja ei lehed ega õievars pole ju võimelised taastuma. Risoom haigusest ei tabandu, katsudes on ta igast osast kõva ja korras.

Tõrje on tegelikult väga lihtne. Nakatunud lehvikud tuleb risoomi küljest lahti lõigata ja põletada ning lõikekoht risoomil tuleb peitsida briljantrohelisega. Hea oleks risoomi ümber vahetada ka mullakiht umbes 10 cm sügavuselt või segada mingi väävlipreparaadiga, et hävitada mullas pesitsevad ja seal talvituvad seene-eosed. Mul väävlit polnud, segasin mulda tuhka ja kuiva topaasi. Tuhk üldiselt ei tapa seent, kuid ebasoodsas aluselises keskkonnas ei suuda eosed pikka aega elada ja paljuneda ja peaksid ikkagi pikapeale hävima.
Kogu protseduur tuleks ette võtta kohe kui haigust märgatakse, sest nakkus levib ka ju uutele, alles kasvama hakkavatele järgmiste aastate lehelehvikutele ja kui neid enam ühtki alles ei jää, siis vaatamata sellele, et risoom ei nakatu, pole ta võimeline lõputult kasvatama uusi lehe- ja õiepungi ja seega on sort määratud hukkumisele. Kahju on muidugi, et iiris sel aastal ei õitse, aga õiepunga varane mahalõikamine soodustab paljunemist ja see on ka üks võte, millega laisku paljunejaid sunnitakse seda tegema. Ńii, et suurest hädast võib teinekord teistpidi ka kasu olla.

Ma ei ole kindel, aga arvan, et need kaks viimast lumerohket talve, kus maapind jäi külmumata, oli kõiksugusematel seentel seal soojas suurepärased tingimused elutsemiseks. On ju viimastel aastatel rohkesti aedades olnud lumiseent, enamikes aedades on tugevalt kahjustunud seenhaigustesse nakatunud kadakad ja ebaküpressid. Looduses meil ju roosteseent leidub paljudel muudel kultuuridel, nüüd leidsid nad siis üles aediirise. Ja väga tõsiselt tuleb üle vaadata ka teised aiataimed, kes on seenhaigustele vastuvõtlikud. Need pole iiristele kõige paremateks naabriteks ja peaks võimaluse korral istutama iiristest kaugemale.

EKSOOTIKA ALUSTAS

2011-06-13T21:16:00.007+03:00

Nüüd tuleks vist teha vähemalt 5 postitust päevas. Kohe ei tea, keda võtta, keda jätta. Järjekorras on nii aediirised kui päris uued, aga ka mõned vanemad siberlased. Lahti on juba päevaliiliad, rodu ammu pildistatud päris huvitavaid püsikuid ootab samuti jäädvustamist.
Ja nüüd siis tükkisid vahele kaktused:) Eelmisel aastal Sarastrolt ostetud igavesti pikkade ja õelate astelde, aga see-eest imelise õievärvusega Opuntia rhodanta. Eestikeelne vaste puudub. õis lähemalt. Värvus on tal täpselt selline nagu fotol

Tänavu saadud cylindropuntia `Pinky´ on ilmselt oma nime saanud noorte kasvude beebiroosa värvuse järgi. Ma loodan küll südamest, et ta ka meie talve vastu peab, on teine veidi õrnem kui muud liigid ja sordid, kellele talv küll miskit paha ei tee. Aga kui ei katseta, ei saagi teada.

Ühel varsti õide puhkeval liigil lugesin kokku 33 nuppu, kui need korraga avaneksid oleks see vast vaatepilt.

VÄIKE VAHEPALA

2011-06-13T12:29:00.006+03:00

Olgu kiidetud ilmajaam, kes päris õigesti lubas temperatuuri alanemist või hoopis need külmemad õhumassid, kust iganes nad ka ei tulnud ja kes ometi suutsid sest põrgupalavusest jagu saada ja veel tänan ma taevast katvaid pilvi, mis maale praegu nii vajalikku jahedust pakuvad. Lõpuks ometi ei tunne ma end ülekeedetud lillkapsana ja üle hulga aja nautisin ma terve pika hommikupooliku aias olemist ilma, et keegi mind kõrvetava piitsaga tuppa oleks peletanud. Silmapiir on juba veekalkvel ja aed ootab päästvat vihma, sest vihmutajad seda taevavett kuumaga kui õhuniiskus olematu on, asendada ei suuda.
Kogu eelmise nädala märksõnad oli kaks k-d. Kuumus ja külalised. Kuumus teadagi muutis ka külalised küpsetatud õunte sarnaseks, aga ju nad kõik ikkagi ellu jäid. Need, kes käisid nädala algupoole, nägid kindlasti rohkem. Nädala lõpuks oli aed päris pööraseks muutunud, ka taimed ei osanud enam kuidagi olla, osa õitses ära, osa puhkes tavatult vara, nii, et kõik üritasid näidata end korraga ja ausalt öeldes, polnud see enam sugugi ilus. Isegi üks floks oli osanud esimese õie avada. Kes meil siin järgmise nädala lõpuks alles on, ei oska ma ennustada, säärast õitepaabelit pole ma kaua näinud.
Kogu põllumajandus hakkab untsu minema. Kõik see, mis vähegi suutis, on osanud õitsema minna, lehti, kus vaja, pole enamasti ollagi, till on nagu...:D, tomatid hakkavad laest välja kasvama, aga ei suuda viljuda:(, ainult paprikal on hea olla.
Ma räägin alati kõigile, et taimede heaolu pärast võiks neid multshida. Ega see muidugi alati seda tähenda, et ma ka ise nii kaugele jõuan:) Aga kui see punalehine roos (R.rubrifolia) kasvas katteta, oli ta selline umbes põlvekõrgune puhmas, ilus muidugi ka siis. Üle-eelmisel aastal jõudis ta siis lõpuks katte alla ja nüüd pean ma teda küll aupaklikult alt üles vaatama, ülemiste õite nägemiseks on pea ikka korralikult vaja kuklasse ajada. Lootose leht on tänaseks selline. Kui ta jõudis veepinnale, oli ta pisike ja kuidagi imelikult kortsus. Järgmisel päeval oli ta end juba lahti rullinud ja laiali sirutanud. Leht on tunduvalt heledam kui vesiroosidel, vars kinnitub talle keskelt, mitte nii nagu vesiroosidel ja kasvab suuremaks lausa tundidega.

Aga.....:) Hurraaaa! Esimene uutest vesiroosidest `White Sultan` otsustas täna avada oma õie, virk selline:) Õis on muidugi veel pisike, eks ta ole ka ise lapsuke, 2 lehekestki teisel alles veepinnale jõudmas, aga peatselt on tal avanemas teinegi õis.

Vana olija `Marliacea Rosea` on end ammu korralikult sisse seadnud ja õisi on tal tulemas vist ... miljoneid:D. Selle mitmekordse ringitassimisega on tal veidi saanud räsida vanemad, äärmised lehed, aga uued kasvavad normaalsed ja ilusad. Ka konnakilbukad, vesikarikad ja kõik teised veetaimed on end hakanud päris koduselt tundma. Mõnd asukat on veidi näha pildi vasakus servas. Ei kujutanud see kaugelt saabunud hoopis teine vesi neile endast midagi halba.

Nüüd ehk saab jätkata planeeritud töödega, korrastada ripakil olev ja lõpuks maha istutada ka ammu pottides ootav. Eile õhtul said neist kõige hädalisemad maha, haigestunud iirised korrastatud ja ravitud (sellest edaspidi) ja muidugi kastetud, kastetud, kastetud...

ja täna jällegi hulgem iiriseid pildistatud:)

AINA PAREMAKS LÄHEB:)

2011-06-12T23:03:00.011+03:00

Palju iiriseid on ära õitsenud, umbes kolmandik sel aastal ei õitsegi. Aga kogu aasta värvirõõmuks piisab neistki, kes on järjest puhkenud ja veel puhkemas. Ja kõiki ma ikkagi üles riputada ei jõua.
`Tut´s Gold´ Suure uhke õiega `Dear Jean`

`Starship Enterprise`

´Mousquetaire`

´´Fashion Statement´

`Romantic Evening`

Hea küll, hea küll:) Eks mul õitseb ju muudki. Aga isegi imeilus, eriliselt lõhnav`Frühlingsduft` peab iiriste kõrval kahvatuma.

Ja lootose leht on juba paar päeva vee peal. Tal kulus vaid neli ! päeva, et kasvatada rohkem kui 1,5 meetrine vars. Olen katsunud teda pildistada erinevatel kellaaegadel, aga päike on nii valus, et vees tekivad vaid mingid arusaamatud peegeldused.

OH IIRISED, IKKA IIRISED

2011-06-11T22:20:00.011+03:00

`Douce Reverie` ´Foreign Legion`

Kuigi inimsilm võib mõnd õit näha mustana, on see pelgalt illusioon. Tegelikkuses pole see nii, sest looduses ei ole musta pigmenti. Õhtupäikeses tabab fotokasilm eriti hästi kas punase või sinise pigmendi kuhjumise ja seetõttu saamegi rääkida vaid tinglikult nn mustadest iiristest.

`Black Tie Affair`

´Superstition`

Ka valgel on palju toone

`Clear Morning Sky`- õis pole veel päriselt avanenud

Vana hea tshehhi sort `Irenka` ei jäta ühelgi aastal õitsemata.

`Ostrich Feather` Ei kujuta hästi ette, kust võttis see imetillukese risoomi ja lehvikuga uustulnuk jõu end näidata. Arvan, et ta õis on tulevikus hoopis efektsem

Kunagi ammu tellisin, siis oli selle firma nimi "Sunwalk", 10 sorti aediiriseid, kellest vaid 2 osutus õigeks. See, tegelikult väga ilus ja omapärase tugeva metalse helgiga sort ongi kahjuks siiani jäänud nimetuks. Ja see, et meie firmadest taimi muretsedes iial ei tea, kelle sa tegelikult saad, on üks põhjustest, miks ma enam siit ühtki iirist ei osta.

Maailmas pole ikkagi midagi ilusamat ega ülevamat kui sinised iirised:)

`Futuriste`

`World Premier`

`Ciel et Mer`

IIRISTEPIDU JÄTKUB

2011-06-10T13:38:00.011+03:00

`Lunar Frost´ `Tour de France`

´Larc Ascending`

`Alerte Rose´

`Vienna Walz`

`Megabucks`

`Mysterioux´

`Stormcenter´

`Rip City`

Eile varjus +32,1C, täna kogunesid hetkeks pilved, aga need kadusid poole tunniga, praegu +30,2C

Hommikul üritas end Suurjärvele part sisse seada:), aga peale paari sukeldumist otsustas siiski mu taimed rahule jätta.

HITTPARAAD 2011

2011-06-09T16:04:00.009+03:00

Olgu siis nii, et neile, kes aastaid aias õitsenud ka liiga ei tee. Aga selleks, et ette kujutada, kui võrratu võib aediiriste massiline õitsemine olla, kui palju on neis suursugusust, elegantsi, rõõmu ja soojust ja erinevaid värvitoone, püüdsin neist teha grupipilte. Kahju, et foto ei anna edasi seda sädelust, sillerdust ja lõhnu, mida nende õitsemine endas kätkeb.

`Flying Circus´ (IB)
´Delirium` IB

`Mesmerizer`. Üks tähelepanuväärsemaid sorte aediirise aretusloos.

Kuigi pikenenud habemega üksikuid sorte oli saadud juba mõned aastad varem, kujutas see Byersi 1990.a. loodud valge iludus endast tõelist läbimurret ja temale järgnes hulgaliselt pikenenud lusikakujulise, sulgja habemega sorte, kuid oma välimuse poolest ei suuda neist ükski teda ületada. Seetõttu ongi ta pälvinud absoluutselt kõik auhinnad, mida aediiristele pakutakse. HM93, AM96, J.CWister Medal 2000 ja lõpuks Dykes 2002.

`Afrodita`, vana sort, aga üldiselt ei jää välimuselt alla nii mõnelegi viimaste aastate aretistele.

`Poesie`

´Tabac Blond´

`Patina´

`Hello Darkness´, üks vanemaid nn musti sorte

Schreineri loodud sordid on kõik ajatud, 1968.a `Margarita´ õitseb igal aastal, vaatamata kuumale, külmale või vihmale, ühtemoodi rikkalikult

Hommikul rohkem ei jõudnud, kõrbekuumus sundis varjuma, eks õhtul tule uued fotod:)

GLAMUURSED

2011-06-08T21:09:00.004+03:00

IB (Intermediate Bearded) esimesed sordid puhkesid eelmise nädala lõpus ja nagu ikka oli neist esimene `Flying Circus`, siis ridamisi `Delirium`, Batik ja ´Lunar Frost`.

Esmakordselt õitsevad eelmisel aastal vahetusena saadud äärmiselt kummalise värvikombinatsiooniga `Furioso` ja ´Mallow Magic´. Kuigi mulle pruunid õied pole eriti südamelähedased on päikeses selle sordi värvimängud päris imelised. Ta muudab oma õievärvust iga veidi aja tagant nagu kameeleon. Ja kõige ootamatum nende mõlema sordi õitsemise juures on see, et need lehvikud olid imepisikesed, mõlemas vaid 3 lehte.

Samal ajal avanesid ka TB-d (Tall Bearded), täies õies on `Irenka`, ´Afrodita´, üle mitme aasta ärkas ´Immortality´, ´Stepping Out´, `Patina´.

Esmakordselt õitsevad ´Magical Encounter`

´Acoma´

ja ´Bel Azur´

Homme on avanemas kümneid sorte.

VETTE SÜNDINUD

2011-06-07T14:42:00.016+03:00

Kõik tellitud püsikud olid meil käes 31.maiks.
Ma teadsin, et vesiroose hakatakse väljastama 20.mai paiku kui ilmad on nende jaoks piisavalt soojenenud ja oletasin, et nad jõuavad siiakanti vast juuni esimesel poolel. Aga juba 1.kuupäeval avas postiljon järjekordselt värava järjekordse pakiga:)
Suur kast sisaldas järgmist suurt kasti. Vaatasin seda puulaastu ega saanud millestki aru, need taimed ju küll mingit kuiva materjali ei vaja. Kui avasin pealmise kasti, oli mu jahmatus hiigelsuur. Tihedast kilekotist vaatasid vastu märga ajalehepaberisse pakitud sarved

Ja teises kastis sisalduvas kilekotis märgade ajalehtede vahel elutses selline pundar. Et vesiroose saadetakse paljasjuursetena ja et need taimed on nii suured ja mõnel isegi värvunud õienupud küljes, ei osanud ma küll ei unistada ega oodata. Meil müüakse neid veetaimede idukesi ju mingites väikestes plastkonteinerites. Ja loomulikult oli seda puulaastu vaja juhuks, et kui kotid hakkavad lekkima, ei laguneks ümbriskastid laiali. Kõigepealt otsisime välja vannid ja seejärel jagasin vesiroosid sortide kaupa laiali, sest neile oli peale minu ka teisi tahtjaid

Milline näeb välja vesiroosirisoom, teab enamvähem iga aednik, kes veetaimedega tegelenud, aga lootose (on olemas mõned külmakindlad sordid) risoom on hoopis eriline ja ta soovitati asetada umbes nädalaks ümarasse nõusse sooja vette pimedasse ruumi. Risoom on täiesti jäik, ta ei lase end mingitki moodi painutada ja on väga habras. Tema katkimurdmine tähendaks taime tapmist. 5 päevaga olid talle tekkinud nii juurte, lehtede kui õiepunga algmed ja istutatud on ta praegu 1,5 m sügavusse vette. Talvitamiseks on istutusnõu (see pole pildil olev kausike) vaja vedada sügavamale.

Vesiroosid istutasime madalatesse aga laiadesse auklikesse kastidesse, sest vesirooside juured armastavad laiutada ja sügavusse nad eriti ei roni. Kui nad kosuvad, kasvab osa juuri niikuinii kastist välja ja üle selle, nii, et ega sel nõu suurusel muidugi erilist tähendust ei olegi. Et substraat kohe kastist välja ei pudene, vooderdasime nad ajalehtedega ( see on suurepärane universaalne materjal nii veelembeste kui veekartlike taimede saatmiseks, peenrakatte alla paigutamiseks ja nüüd siis ka kastide vooderdamiseks), sest nad lagunevad vees ju üsna ruttu ega takista taimejuurte arengut.

Siis täitsime kasti 3/4 ulatuses mättamullaga, millesse segasin magneesiumirikast (seda vesiroosid armastavad) osmokootväetist ja kõige peale läks peale umbes 1/4 savi. Küll on hea, et meil endil leidub nii erinevaid muldasid. Ja väetis seepärast, et tegu on ju uue veekoguga, kus pole veel viljakat muda ja kus taimed võiksid nälga jääda. Siis vesiroos ise ja kõige lõpuks graniitkillustik.
Tegelikult oleks hoopis targem istutada vesiroose ilma kastideta, aga see vajaks vähemalt osalistki järve tühjendamist, mida me endale lubada ei saa.

Vanemad ümberasustatud sordi on uue elupaiga omaks võtnud ja näitavad esimesi õisi. Ka uued sordid on mõne päevaga kasvatanud noored lehed. Eks neid kõiki peab paari kuu jooksul sügavamale seadma, aga praegu tundub neil küll hea olevat.

Meestele vist meeldib vette kukkuda. Minu oma tegi seda esimest korda töölt tulles täisriietes:D Ta olla tahtnud üht vesikarikat sügavamale panna ega arvestanud libeda ja längus kallakuga, mis sarnaneb laste liumäega. Oi neid röögatusi, kisa, kiljumist ja pladinat, mis siis järvest tuppa kostus. Aga üleüldse, selliseid hääli ei tohi teha ka kõige suurema ehmatuse peale, minusugune võib niiviisi veel infarkti saada. Aga milline õnnelik poisikesenägu võib mõnel mehel küll ette tulla:). Teisel korral oli see tegevus tal ilmselt juba harjumuseks muutunud:). Ja kuigi tegemist on üsna keskmise mehega, oli järv peale sellise atraktsiooni korrapealt nii sogane nagu seal oleksid elevandid püherdanud:)

Vesirooside paigaldamiseks oli igasugune suplus muidugi lubatud.
Siit veel üks samm vasakule ja vesi hakkaks üle pea ulatuma.

Tuulevaikusega säärast lainetust ei teki. Hetkel käib aga vesiroosikastide istutamine ja see solberdamine panebki vee liikuma.

Üldiselt on vesi muutunud läbipaistvaks, aga pinnal ulbib veel küll igasugu sodi. Mõned katkenud vesiroosivarred ja -lehed, võililleseemned ja veel mingid seletamatud pusad said küll välja korjatud, aga päris vee selginemiseni läheb aega. Vett on kuumaga üksjagu aurunud, aga lõplik veega täitmine on meil kavas alles kuu lõpus, praegu ei või niigi stressis taimedele külma vee lisamisega täiendavat shokki tekitada. Ümber on istutatud, mitmed korrad edasi-tagasi tassitud ja oma elukohta paigutatud 18 sorte vesiroose, üks lootos ja lugematu hulk kaldataimi.

Peegeldus on küll juba päris ilus. Jääb vaid oodata, millal taimed kasvavad ja veepinda katma hakkavad. Õnneks ei pea neid kastma:D

Väikejärv on peale puhastamist ja kerget remonti jälle elamiskõlblik.

Vanajärv on ka oma püsielanikud saanud, aga tema lõpliku korrastamisega läheb pisut aega, sest seal leidsime paar auku, mis on vaja teipida. Ja siis tuleb ka ta kallas uuesti korda teha. Mõnikord on nii, et ühe asja ehitamiseks on vaja teist veidi lammutada, ja nii saigi sealt osa kive (nende all just need augud pesitsesidki) uute kallaste jaoks ära võetud. Seal tuleb üsna korralikult tänu uutele põnevatele taimedele muuta ka kaldahaljastust.

Kõige roosilikumad roosid on ikkagi kibuvitsad:) `Ristinummi´ õitseb esmakordselt nii rikkalikult, hulk õitest raskeid oksi on kaardunud maani ja kogu põõsas meenutab üht suurt roosa kuhilat. Ta kõrval kasvav sõsar `Iitin Tilttu´ on samuti avanud esimesed õied. Ja mõlemad lõhnavad hullutavalt.

Ja kui +29,8 pole kuum, siis ma ei tea, milline see päris palavus veel olema peaks. Väga-väga oleks vihma vaja.

JUUNI ESIMENE NÄDAL

2011-06-06T12:14:00.005+03:00

Õied ja lõhnad, ööbikud, käod, kured, muud pisilinnud ja nende pojad. Erinevad hääledja häälitsused, suurest mõnust ähkivad ja ruigavad konnad. Päike ühegi pilvejusuta taevas kui tulikuum triikraud. Sääsed, vastikud väikesed õelad mustad mutukad ja nüüd ka parmud. Suvi.

Suvi, mis sunnib vaatamata igasugustele tegemata töödele pidama pikka keskpäevasiestat.

Juuni esimene nädal on olnud pilgeni täis kõiksugusemaid erinevaid sündmusi. Palju erinevat uut istutusmaterjali, hulk külalisi. Midagi on tehtud, midagi valmis saanud või saamas, aga ootamas.... ohhhh! Hädasti oleks vaja istutada ja veidi ka ümber istutada, aga selline kuumus ei luba sääraseid asju küll kuidagi ette võtta.

Kaktused ja siberlased on paigas ja kosuvad oma uues kodus kenasti. Roosid s.t. kibuvitsad eile mürgitatud. Üks ülikorralik inimene sai eile lõpuks maha istutatud igasugu viimased kapsad, avamaakurgid, kõrvitsad ja tsukiinid. Isegi hernes on nüüd külvatud:) ja oluliselt vähendatud kapsamaal vohavat mingi mullaga sisse toodud vesiheina.

See kuidas me tegeleme oma veetaimedega sarnaneb poegi vedava kassi toimetustele. Vanajärvest viidud sügavamat vett igatsevad vesiroosisordid Suurjärve teisele terrassile, kust nüüd on nad juba vaja allapoole tarida. Lootos ja uued vesiroosisordid istutatud ja samuti esialgses sügavuses.
Väikejärvest kolitud eile kõik veetaimed Vanajärve ja seejärel puhastatud 12 aasta jooksul tekkinud mudast. Veel õhtul hilja lasksime sinna vee sisse ja täna on vaja vaadata, kas tase püsib või on ikkagi tegemist auguga. See tähendab siis kilevahetust, mida ma küll planeerinud polnud. Kui vesi püsib, on vaja pisemad istutatud vesiroosid ja muu kraam sinna tagasi vedada ja siis lõplikult korrastada Vanajärv s.t. viimased äraviimist vajavad taimed viia Suurjärve. Hea, kui on olemas järvistu:DD.
Ja kunagi, ei tea, millisel ajal, oleks vaja ka Suurjärve tagakallas kujundada.

Õnneks on meil ka mitmeid kohti, mille rohimisega ei pea vaeva nägema. Hostad, päevaliiliad, sinine jõgi....Ühe liblekese väljatõmbamine kuskilt lubamatust kohast on lausa hingekosutav toiming:)
Peenar hakkab lapsekingadest välja kasvama. Kääbuskasvulised aediirised on tänaseks minevik, aga mai viimasel kuupäeval oli kollaste/kreemide osa selline. Tiarellid ja muu pudi-padi õitseb endistviisi.

Esimesed kõrgekasvulised aediirised on juba puhkenud, aga hetkel on veel tegemist juba nähtud sortidega. Ootan eelmisel aastal saadute õideminekut.
Eile saime esimese maasika. Täitsa õige maitsega:)

INIMESED, IIRISED JA HUNNIKUD

2011-06-01T08:37:00.004+03:00

Sel kevadel on meilt läbi käinud päris palju rahvast, aga eriliselt hea käsi või jalg oli Maikellukesel, nii nagu ta värava avas, nii see ka lahti jäi. Ega sest midagi, mulle meeldivad inimesed, eriti sellised kiiksukaga. Ja hea on kui nad tulevad hommikul kui veel ei viitsi midagi teha või lõuna paiku kui kas kuuma või külma pärast ei saa midagi teha või siis õhtul kui enam ei taha midagi teha.
Aga maikuuga on ikka veidi tehtud kah. Siberlased ja kõik paljasjuursed on leidnud oma koha ja kosuvad juba päris kenasti. Tasapisi oleme ka oma Suurjärve seadistanud, esimestena leidsid tee sinna vesikuused ja päris ükshaaval oleme lasknud uude vette vesikarikat ja konnakilbukat, et kui esimene taim ei kohandu, ootame järgmistega. Seni on õnneks läinud.
Eile sai likvideeritud pea puulatvadeni kõrgunud mäemassiiv. Vaatasime siin kuidas üks suur masinamürakas nagu teelusikaga silus puude aluseid ja ausõna, see väsitas nii hullusti, et me leidsime õhtul mõlemad, et niisugune tunne on nagu oleks ise need üle 70m3 labidaga laiali visanud:) Aga ega materjal raisata pole. Sellest oli ikka vaja veidi teise kohta üks hunnik tekitada, ma olen mitmel viimasel aastal neist ikka päris võlutud. Hunnikutest:)
Tulbid on õitsenud ja maha lõigatud, trilliume polnud aega pildistada:(, ja kuigi iga päev heitsin pilgu iiristele, jõudis ka neist osa ikkagi fotota jääda.
MDB-d lõpetavad sel nädalal, päris kahju kohe.
`Cocoa Pink` `Zero`

´Naktsarz´

´Hoodlum´

`Easter´

´Jazzamatazz´

´Captive Sun´

Ilmad on olnud terve maikuu väga imelikud. Eelmisel nädalal külmetasin kampsunitesse ja paksudesse joppidesse pakituna paaripäevase palavikuni välja, mitu päeva sadas päris korralikult, eilse päeva tipuks oli 27,2C varjus. Ja sellega pole ma üleüldse päri, et juuni esimene hommik alustas vilus 24,1C-ga. Kuigi siin on igasuguse ilmaga miskitmoodi sebitud, on mul päris hulga väga kiireid töid vaja ära teha.

TAIMESADU:)

2011-05-30T11:18:00.006+03:00

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul hakkavad peale selle kui uus aastanumber on ette keeranud kuskil peas helisema mingid kellukesed:). On üks ilus siberi iirise sort `Bells and Whistles´, no vot, umbes sedasi. Vilistab, helistab ja tuututab ja enne ei saa rahu kui mingi tellimus saab teele pandud.
Reedel 27.05 saabusid siis oodatud ja kutsutud mu jõe täienduseks ja laupäeval 28.05 sukulentidemüüri sisustamiseks igasugu põnevad uusasukad

Need pole mulle. Aga, et ma ei tea, millal nad täpselt omanikuni jõuavad, võib ta neid siin pildil imetleda:)

Egas nendega asi piirdu. Mul on veel mitu kastitäit taimi oma aega ootamas ja vahepeal lubasin endale tekitada veel ühe giganthosta `Empress Wu`, kelle tõi kätte üks armas külaline. Asi on selles, et iga liigutus aias toob kaasa rea kergeid ümberkorraldusi ja kui me sinnamaale jõuame, on ka istutusmaterjal olemas.

Aga pühapäeval 29.05 juhtus midagi hoopis kummalist. Ma tean küll, et selle järve taha on mul vaja nüüd tekitada üks kivikõrb, kuhu tuleb istutada sellise igerikuma loomuga taimi. No midagi sellist nagu jaapanlastel ja siis veelkord mingit moodi need väääääga erinevad osa ühendada. Aga peale selle intensiivse kivimüüriloomingu on mu pea kuidagi väga tühi ja ma isegi veel ei mõelnud, keda ja kuidas.

Hommikul helistati ja paluti luba külla tulla. Ega mul selle vastu midagi polnud, peale siberlaste istutamise oligi vaja veidi hinge tõmmata. Aga, et siis järsku mürtsatas terrassile 3 (kolm!) kasti erinevaid kõrrelisi...:DDDD Mu silmad olid küll suuremad kui mu nägu ja suu käis tõesti lahti -kinni nagu kuivale jäänud kalal:) Esimese hooga tahtsin nad tagasi auto peale saata, polnud ma neile mõelnud ega neid kuidagimoodi soovinud. Aga siis alustasid need vilekesed:) Päris kivikõrb küll, aga pinnareljeefi ühtlustamiseks tuleb ehitada mitte lihtsalt kallak, vaid hoopis mingi triitoni moodi elukas. Sobib ju imehästi veeteemaga.

Ja päris hilisõhtul õnnistati meid veel paari taimega:D. No ei saada ma neid isetulijaid uksest välja, eriti kui nad niiii ilusad on.

Ja kui need sobilikud juba leiavad me värava üles, siis nüüd ma pean küll hakkama mõtlema mingite suuremate hõbedaste lehtede poolkõrgete püsikute peale. Kohe hädasti oleks mõnd sellist vaja, äkki nad kuulevadki mind.

SUURPROJEKT 2011 ehk kivimängud

2011-05-25T20:33:00.008+03:00

Kui 69m3 vett oli oma pesasse voolanud, tuli talle anda aega seal veidi koduneda.
Kuidagi tuleb ju edasi tegutseda ja seda vee selgimise, rahunemise ja soojenemise aega ongi kõige parem kasutada kallaste vormistamiseks.

Kui ma sügisel selle järveplaani välja mõtlesin, oli päris selge, et ma ei saa rajada neile kallastele mingit väga lopsaka taimestusega haljastust, ka sooaia mõte tuli otseteed peast välja heita. Asi on meie õue pinnareljeefis. Langus paremalt kaldalt vasakule oli silma järgi 50-60 cm, mõõtes 57cm ja eest taha oli tõus pea meetrine ja mäe otsa juba sood ei tekita. Et ma majast tookord välja ei pääsenud, uurisin fotosid, sest peale uue aiaosa loomise oli selge, et vana ja uue vahele peab mingi ühenduse tekitama. Meetrisügavuse kruusa (vana teease ju) sisse midagi istutada pole võimalik ja siis oleks kaduma läinud ka vaade kunagise aia piirdele ehitatud päris hästi haljastatud kivimüürile.
Kui ma olin otsustanud vee kasuks, ei olnud mul siiski päris selget arusaama, mismoodi need kaldad ikkagi kujunema hakkavad ja kuidas ma täpselt selle järve sinna kahe aiaosa vahele sedasi istutan, et ta ei tunduks seal mingi võõrkehana, et ta poleks lihtsalt mingi veeauk, vaid et tal oleks ka mingi veidi teistsugune kaldajoon ja et ta sobituks olemasolevaga.
Kritseldasin igasugu skeeme, võtsin ette ühe foto ja püüdsin sellele midagi tekitada, aga seda minu jaoks päris õiget mõtet kohe ikkagi ei koitnud. Killustik ja müür ja vesi käisid peas ringi kuni ükskord äkki turgatas mõte, et on ju olemas ka kaljujärved sügaval kivide sees. Edasine oli minu jaoks juba lihtsam, aga mul oli vaja end kuidagi kaasale arusaadavaks teha:), see oli kogu selle epopöa jooksul kõige raskem asi. Hasart järv maha märkida tekkis tal siis kui väljas möllasid kõige suuremad tormid ja lumi oli kõige sügavam:)
Mõtlesin välja, et vasak kallas peab jätkuma killustikuga nii, et istutusala eesmine parem nurk keerab end veele ette, et siis võtaks ta vee nagu kaissu. Ja parem kallas ehk müür tuleb lasta sügavamale ning kogu müür peab jätkuma tiigi/järve:) taga. Täna kell 16-ks on kõige suurem töö tehtud ja tulemus on just selline nagu ma endale ette kujutasin. Jäänud on veel poolsaare täitmine kividega, sedasi püsti nad sinna ei jää. Ilmselt tuleb sinna välja mõelda ka mingi lamav lehtpõõsas.

Siin on näha, kuidas parem kallas keerab end ümber vee. Üldiselt oli valgus pildistamiseks muidugi täiesti vale, aga täna on siiski pisut nagu veidi ajalooline päev ja see lihtsalt vajab jäädvustamist.
Mõnes kohas paistab veel veidi kilet, aga alles nüüd saab järve lõplikult veega täita. Kui me oleksime seda varem teinud õige tasemeni, oleks kile võinud lihtsalt vette vajuda. Nüüd on ta ümber valli keeratud, servad üles tõstetud ning peidetud.
Hädasti oleks vaja veel vihma või survepesu, et kivid puhtaks saaks.

Need kivimängud on hiigla põnevad. Too neid kive kuipalju tahes, ikka on neid vähe või pole olemaski seda kõige sobivamat. Ja mingi Murphy ruudus seaduse kohaselt jääb neid töö lõppedes järgi terve hunnik. Aga need oskame me küll päris hästi ära kasutada ja karta on, et neid hakkab jälle puudus tulema.
Nüüd ootab meid ees tagumise kaldamüüritise taguse korrastamine ja haljastamine ja kui vesi peale täitmise veidi soojeneb, siis veekogu taimestamine. Kui palju selleks aega kulub, ma ei planeeri, teeme nii, kuidas jõuame. Ja loomulikult selle hiigelmäe laialiajamine ja maa planeerimine, aga seda alles siis kui traktor ära remonditakse.
Ilm on nii selline, et ma olen isegi paksus talvejopis kringliks külmunud:)
Ja mind ei tasu enam kunagi luku taha panna:)