Monday, September 12, 2016

TAEVASTEL ON MIDAGI SASSIS

Kui poleks imelist madala valguse ja varju mängu, hunnituid päikesetõuse ja -loojanguid, võiks arvata, et praegu on juuli. Päevad ja ööd on soojad, paljud püsikud läinud õitsemise teisele ringile. Õitsevad, viljuvad ja ei kavatsegi lõpetada suvikõrvitsad
ja kurgid
neid korjame me ilmselt jõuludeni. Avamaalt!
Linnulaul on peaaegu olematu, toonekurgi pole samuti enam näha ja üks vaher, kes alati varakult lehed langetab, on samuti juba raagus. Ikkagi siis ju september.
Aga konnad kalpsavad rõõmsalt ringi, vihmaussid toimetavad usinasti peaaegu mullapinnal ja sääskede hordid on lausa ogarad. Juskui juuli :)
Olgu siis, mistahes kuu meil on, hakkas ta üle pika aja meid uuesti õue tõmbama.
Muhedikupapa lõpetas ühe pisikese projekti, mis vindus juunist peale. Me olime küll kenasti platsis, hoolega istutamas ja selle osa korrastamist lõpetamas, aga armsad aalujad üllatasid meid tookord põhjalikult. Kamandasid meid tööd lõpetama, sest üks pidu tahtis pidamist.
Seejärel algasid lõputud sajud, mis ei lasknud õieti õuegi ja poolteist kuud polnud tähtsamat tööd, kui heinamaa korras hoidmine vihmahoogude vahel.
Ma kirjutasin juba kevadel, et peale "pruudilt" suure mädanenud tüve mahavõtmist jäi see koht kuidagi imelikuks ja ta lausa anus, et temaga midagi ette võetaks. Niita oli selle lääbakil puu all samuti peaaegu võimatu. Kuigi ma olen öelnud, et ei ühtki uut istutusala, pani Muhedikupapa ometi roikad maha, et pikendada kõrte istutusala.
Niimoodi jäigi see osa poolikuks.
Olime tookord jõudnud ära istutada osa juurde muretsetud kõrrelisi ja ümber istutanud veigela `Caricature`, kes murus vindus, aga uues kohas ärkas paari päeva hoopis uue näoga elule
Et siia kõrte vahele veidi heledust juurde saada, istutasime ka mõned valgeõielised püsikud

Et see tekkinud magu nii suur ja imelik poleks, laiendasime esialgsest laugemaks ka vana ja uue ühenduskoha. Pildil esiplaanil imekaunis kõrrelist meenutav hiid-päevalill, kes õnneks meil ei õitse. mistõttu ta hoiabki oma vormi kuni külmadeni sellisena.
Et istutamine viibis siiani, pole kõrrelised pisikestes pottides ju saanud eriti pikaks kasvada, aga järgmisel aastal peaks see laiendus hoopis parem ja lopsakam välja nägema.
Maha on istutatud ka mõlemad mägivahtrad ja kirju jalakas. Mõned potikesed on veel tühjendada vaja, aga enne on  vaja  teada saada, keda neile seltsiks Võhma Juurikalt meile saadeti. Siis saab ka tänavused istutustööd lõppenuks lugeda.
Heinamaa on uuesti saanud muru välimuse, mõned päris hullud kohad on tänaseks umbrohuvabamad ja kui sellist ilma kauaks on, siis ehk jõuab aia enne talve isegi korda saada.
Praegune aed on valdavalt lopsakalt roheline. Mulle see meeldib, et enne puittaimede suurt pidu on värvidest pisike hingetõmbepaus.
Peatselt saabuvast sügisest räägivad ka valminud õunad. `Veiniõun` on mahlaks saanud, see oli  masinate ja meeste töö. `Antoonovkaid` lõikusin kuivatisse ja kui neid 2-liitrine purk täis sai, sai mul ka sellest tööst isu otsa. Väikese koguse keetsin ingveri ja tsilliga (suhkruta) püreeks, mis läks sügavkülma talvel lamba-või loomaliha valmistamiseks. See oli pisike tööke, keetmise aeg vaid 20 minutit, puhastamine võttis nats kauem.
 Kas keegi on söönud hapendatud õunu? Meie pole. Aga ometi panin ma suurest uudishimust ühe pangetäie hapnema, sest neid polnud vaja koorida. Kuigi oli kirjutatud, et kohe paari päeva pärast peaks tekkima vaht, mida tuleb pidevalt ära korjata, hakkas meie pangetäis kõigepealt mulksuma nagu vein. Nii, et kui midagi läheb untsu, siis seda ma hinnata ei oska ja ilmselt arvan, et sellised imelikud, mis purju panevad, nad olema peavadki :D
 Ülejäänud õunad panime hoiule talve ootama, neid võiks isegi veidi rohkem olla, aga meil endil `Antoonovkat` pole ja teised sordid mind eriti ei huvita.
Hoidistamisega on suures plaanis lõpp, ma lihtsalt rohkem ei viitsi. Kõrvitsad on veel kasvamas, aga ka nemad lähevad rohkem ikka soolaseks toiduks, kui selleks magusa marinaadiga salatiks. Sellist pole ma lapsest saadik armastanud, aga perele tuleb mõned purgid ikka teha.
Lugesin Lena Israelssoni `Gurmeeaeda`. Neile, eriti algajaile, kel on võimalik ka kasutaimi kasvatada, soovitan raamatut soojalt. Juttu on seal nii vähetuntud kui juba tuttavaist aedviljadest, nende sortidest ja kasvatamisest ning on antud ka mõned võõrapärased toiduretseptid. Autor kirjeldab taimi suure armastusega ja Kristel Savborgi tõlge on samuti suurepärane.
Septembri varahommikud muudab eriti müstiliseks koos päikesega kohale hiiliv udu.
 See on tore. Ilmselt saame siis oktoobris veel ka korralikku vananaistesuve nautida.

9 comments:

  1. Oh, heldeke, lubasin piltaruannet ja suures istutamise tuhinas unustasin täiesti :( palun kergemat karistust, homme teen pilti ja panen nimed ka kirja, siis saate planeerida. Meie lõpetasime kõrvitsate ja kurkide vohamise, mis liig see liig, kabatskil tuleb ka varsti mihklipäev. Meil mingid psislinnukesed vidistavad, eelmine nädal nägin pääsukesi aga sookad on küll vist läinud ja rähn igavene ülbik sööb meie sarapuupähkleid, lendab lausa üle pea isegi siis kui me kõvahäälselt jutleme. Ja mõnusad udud on jah iga päev :D

    ReplyDelete
  2. Meil mere ääres on ööd küll külmad, täna hommikul näitas kraadiklaas ainult 7 kraadi üle nulli. Päevad siiski mõnusalt soojad. Aedlemise tuju on ka kuidagi üle läinud selleks aastaks, eriti midagi ei viitsi peale jalutamise. Kuigi umbrohi on päris metsik.

    ReplyDelete
  3. Ilus on praegu, öökülma pole veel olnud ja hea oleks kui see veel viibiks, osad krüsanteemid veel täiesti puhkemata.

    ReplyDelete
  4. Meil on paar viimast ööd juba külmad olnud. Täna hommikul ärkasin alles enne kaheksat ja takseerisin aknast, kas on hall maas või ei ole. Tundub, et temperatuur ikka ülespoole nulli jäi.

    Millistes soolastes toitudes Sa kõrvitsat kasutad? Mina olen ainult seda magusa marinaadiga salatit teinud (meie pere lemmiksalat).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks ma teen ka seda magusa marinaadiga salatit, aga sinepimarinaadis kõrvits on ka väga hea.Kõrvitsast teen tšilli, ingveri, rõõsa koore ja toorjuustuga püresuppi. Ahjus fooliumisse keeratult täidetud kõrvitsat, suurepärane on kõrvits ahjus röstitult (määrid õliga, puistad üle maitseainetega ja paned paksemad viilud ülespidi s.t. koor allapoole plaadile. Ülejäägi külmutan. Ahjupotis lisaks lihale ja teistele köögiviljadele kõige lõpus kõrvitsakuubikud juurde. Pannil praetud kõrvits on samuti hea praekõrvane. Kes saia küpsetab, võib kõrvitsapüreed taignasse segada.

      Delete
  5. Meil sama, et kurke ja suvikõrvitsaid muudkui tuleb :) Nii tore kõrreliste pesa teil nüüd. Ja need roikad seal mõjuvad mõnusalt.

    ReplyDelete
  6. jah, ma ka vaatasin roikaääri ja mõtlesin, et vaat kui vähe vaja on, mõjub kenasti ju.
    Järgmisel suvel seal juba voogab. Aed nagu orkester!

    Ilmast. Eelmisel aastal vahetati juuli augustiga ära, tänavu siis august septembriga. Järgmisel aastal on meil septembris oktoober ja oktoobris september. :)

    ReplyDelete
  7. Mina märkasin just, et linnud laulavad enam. Eks see reisiärevusest on. Pääsukesed ja linavästrikud katuseharjal, väike-lehelind silk-solksus nii maal kui Pääskülas.
    Õunte hapendamisest pole kuulnud aga riisikaid meeldib mulle hapendada küll!

    ReplyDelete
  8. Kalendrisügis on kohe käes, venelaste ilmateade lubab terveks kuuks enam- vähem ühesugust ilma. Tänud hea raamatuviite eest, ise vôtsin just raamatu " Metsaaed" lugeda

    ReplyDelete