OLNUST ja OLEVAST

Valguse võit pimeduse üle jõuab aina lähemale ja ootuse aeg väheneb iga päevaga.
Täna on viimane november. Kadrikülm on möödas, aga pilves, sombune, tuuline ja sajune nädal päädis tänase tugeva tuulega. Öine ühtlane mürin on praeguseks asendunud üksikute tugevate iilidega 16m/s, mis pole sugugi meeldivad. Õnneks jäi vähemalt meile see kõige hullem saabumata. Hea, et  meil pole tarvis oma nina sellise ilmaga välja pista, kuigi ju võiks, sest sooja on +4C. Soojas toas on praegu palju  mõnusam olla. Parim päev lugemiseks, kirjutamiseks ja väikeseks nokitsemiseks.
Kui käed käivad, uitavad mõtted omi radu ja need viisid mind tagasi lõppeva hooaja mitme ürituse juurde. Kui tavaliselt teen ma tagasivaate sellest, kuidas aed end ülal pidas, siis nüüd on päris paras kirjeldada pisut, kuidas elavad ja toimetavad lõunaosariikide aalujad.
Tänavune hooaeg algas tavatult vara.
Talgud on aalujate juba sissetöötatud traditsioon, aga üllatustalgud korraldasime me esmakordselt. Oli ju vaja läänlased, kenasti Tartumaale vastu võtta. Aidi palus mind küll organiseerida appi paar meest raskeid esemeid tõstma, aga ma hakkasin mõtlema, et see ei lähe mitte. Inimestel on pikk tee seljataga, jõuavad nad siia hilisõhtul väsinutena, janustena ja näljastena ja peale suurte asjade on autos ka neid pisipampe ja igasugu muid kodinaid hoopis rohkem kui mööblitükke. Ja mul oli nii lõpmata hea meel, et kõik siinkandi aalujad, keda appi palusin, olid 17.01 kui üks mees kohal ja abis. Ja sellistel ootamatutel üritustel on meil juba ammu tavaks kogu söögi-ja joogipoolis kaasa võtta. Ise jäin ma sest ilusast üritusest ilma, aga selleks oli ka väga mõjuv põhjus. See-eest oli kahe eest väljas Muhedikupapa
Ei jõudnud ma kahjuks ka 20.04 Thela talgutele, kuigi südamest oleksin ma seal kindlasti kohal olnud.
Seevastu läksid suurepäraselt korda meie endi maitalgud 25.05. Rahvast oli palju ja tööd tehti veel rohkem kui palju. Selle eest olen ma siiani lõpmata tänulik.
Ma ei tea, kas sellised pisikesed abisutsud võiks ka talgute või siis vähemalt pisitalgute hulka liigitada, aga kahel päeval käisime Vallikute kasvuhoonete püstitamisel ja elektri otsinguil. Kasvuhooned said küll püsti, aga saunaelekter on leidmata tänaseni.
Kaks korda käidi ka meil neil pisematel töödel abis. Aidi, armas inimene, tuli ja aitas katta talgute ajal korda saanud kiviktaimlat 16.06 ja oli abiks ka küttepuude kuuri ladustamisel. Õnnetuseks langes see päev kokku Tsiili korraldatud lammutustalgutega ja kahel pool me olla ei saanud.
Üllatusüritustega alustasid Rahmeldajapaar ja Tsiil kui nad meil aasta tagasi marti jooksmas käisid. Tänavu korraldasime Rahmeldajale 02.04.  üllatussünnipäeva. Oli tore näha, kuidas iluuinakut teinud hämmeldunud sünnipäevalaps meid uksel piidles mõeldes, et kust pagan need mustlased nüüd säärase killavooriga välja võeti :D
Teisele üllatusele lisandus märksõna geriljandus. Ma vaatasin Lendavat ja Rahmeldajat kui ilmutusi kui nad 17.06 varahommikul oru poolt maja poole hõljusid. Aeda olid nad hiilinud varavalges, et lõpetada talgute ajal pooleli jäänud lastemaja lõbusamaks maalerdamine.
See geriljandus oleks kordamiseks tore asi. Võiks ju istutada mõnele heale sõbrale akna alla mõne puu või põõsa või organiseerida ukse ette purskkaevu, aga õnnetuseks on enamikel sõpradest neljajalgsed märguandjad, nii, et salaja ei saa kohe kuidagi :)
Kolmas üllatusüritus toimus mõned päevad tagasi. Nii nagu me hooaega Aidi ja Oti juures alustasime, nii ka seal lõpetasime kadrisandil käies. Sellest olen ma juba pikemalt kirjutanud ega hakka end kordama.
Kohustuslikud üritused, kust ilmaski puududa ei saa, on Tartu BA püsikupäev, mis tänavu toimus 07.juunil ja Võhma Juurikas 13. septembril. Asi pole ju neis taimedes, mis sealt kaasa tulevad, vaid ikka üle Eesti kokkutulnud aednikes ja aalujates, selles melus, kallistustes,  fiilingus ja paueris, mis neilt üritustel kaasa tuleb päris pikaks ajaks.
Kohustuslike hulka tuleb kindlalt arvata ka Järvselja, kas ühe- või mitmekordne, külastamine, mis samuti kasvatab kui tiivad selga,olenemata sellest, kas sealt ostad või ei osta midagi. Kaie ja kogu see mets ja taimeaed lihtsalt on nii soojad ja säravad.
Kokkutulek on esimene, juba seitse aastat kestnud aalujate ettevõtmine, mida me ootame terve aasta ja kust puududa on mõeldamatu, kuigi ühest olen ma siiski ilma jäänud. Tänavune Risttee aed ja kohtumine vanade ja sel aastal lisandunud uute aalujatega 17.08. jääb küll väga kauaks meelde, sest nii kodust ja armast aeda ei kohta iga päev. Ja mul on lõpmata hea meel, et teda paar päeva tagasi ka "Aed ja Kodu" aiavõistlusel kõrgelt tunnustati. Perenaine on selle kuhjaga ja isegi veidi rohkem ära teeninud.
Spontaansed, pikalt planeerimata üritused. Kui oled harjunud külaskäikudega nii-ja naapidi, siis ei lepi kuidagi sellega, et pikem vahe sisse võiks tulla.
 Nii võtsimegi ette pisikese ringreisi lähedal asuva väikelinna ümbruses. Rahmeldajapaari ja Vallikutega alustasime 01.07 aiakülastust Sulev Savisaare juures, kust, otse loomulikult, me taimekompsudeta ei lahkunud. Järgmisena jõudsime Tea juurde. Suhteliselt väike, aga hästi koostatud ilus ja särav aed nagu pererahvas isegi seisab mul siiani silme ees. Iirisesõbra tuntud headuses roosilõhnalise aia jätsime lõpuks. Kolm aeda päevas on päris paras, et jõuaks kõike hoomata ja et neist jääks ka mingi mulje, aga mitte segapuder ja väsimus.
Järgmisena külastasime Lillehaldja aeda. See oli minu jaoks küll üllatuste üllatus. Pisike linnaaiake, kas 600 või 800m2, milliseid olen varem küllalt näinud, oli nii liigirohke ja huvitavalt koostatud, et ma jäin seal täiesti tummaks. Nii mõnigi hiiglasuur aed kahvatub selle kõrval päris kindlasti. Ja kui nutikas võib ikka inimene olla, kes punub endale peentest okstest teeraja, mille puhastamiseks kokku rullib, tühjaks raputab ja siis jälle tagasi asetab.
07.07 on üks äärmiselt tähelepanuväärne päev, mil paljud aalujad said kohutava nakkuse ja ilmselt on meie aedades järgmisel aastal võimalik juba hulgaliselt vaadelda selle haiguse tagajärgi. Rahmeldaja korraldatud rahvarohkel puupäeval näitasid Lendav ja Kaaren, mida oskajad inimesed võivad saega korda saata. Ja olge tänatud kuldsete kätega meisterkunstnikud, kes meile sellise väikese sissejuhatuse puusaagimisse korraldasid.
See töö oli nii huvitav, et kuigi see polnud aalujate üritus, käisime meie Muhedikupapaga Elva tervisespordikeskuse puupäevadel 27.ja 28.09. Kaks huvitavat päeva ja me olime kadunud hinged :)
Üks tore üritus oli 29.08 oaorgia, kust osavõtt oli kahjuks leige. Inimesed jäid lihtsalt ilma suurepärastest soolaubadest ja erinevate trummide katsumise võimalustest.
Taburetikute korrastamine 23.07 Lendava osavõtul meie pool oli samuti üks vahva ettevõtmine, mille järel Muhedikupapa haaras samuti pintsli ja hakkas meie pikki pidulaudu tuunima. Jah, tugevad iseloomud mõjutavad nõrgemaid päris kõvasti.
Kultuurist ja kunstist osasaamine ei seisne ainult heas kirjanduses. Käisime kahel näituse avamisel.
14. märtsiks oli Rahmeldaja niipalju julgust kogunud, et avas oma esimese isikunäituse. See oli küll veidi tagasihoidlik, aga alguseks siiski päris hea. Loodan, et järgmised on palju suuremad ja esinduslikumad, sest need iselaadsed taiesed, on hoopis rohkemat väärt kui ainult sõpradele kinkimiseks. Pärast näituse ülespaneku korraldasime meie pool väikese koosviibimise, kus sain rohkem tuttavaks Lendavaga, kes nüüdseks on saanud me kõigi heaks sõbraks ja korralikuks aalujaks.
Ja nii käisimegi 30.10 tema pliiatsijoonistuste näituse avamisel. Nii mitmekülgset kunstnikku, kes tegelikult õppis kunstikoolis hoopis nahatööd, aga valdab palju erinevaid tehnikaid, annab ikka otsida.
Kui kevadsuviseid üritusi järgneb üksteisele ridamisi, siis sügised on tavaliselt igavad ja kahvatud. Tänavu oli teisiti.
7.oktoobril upitasime sõpradega pidulikult püsti oma Sõnajalahaldja. Ole Sa tänatud armas Kaaren selle valmismeisterdamise eest. Mida päev edasi, seda ilusamaks ja omasemaks ta meil muutub. Onju, ta oleks selles kohas nagu igavesti seisnud ja meie varjuaeda valvanud :). Piigal on ka väike võlunipp varuks, kui talle paistab peale päike, joonistub temast teravalt välja nägu, kõik muu jääb siis varju.

Ülipidulik Lendava käes valminud puuskulpuuri "And" esimese etapi avamine 15.11 Rahmeldaja juures oli vaatamata kehvale ilmale ülimalt soe. Nüüd võin ma öelda, et me käisime seal tema valmimist imetlemas kuu jooksul kaks korda.
Muidugi käisime me üksteisel külas sagedamini kui ma jõuan siia kirja panna. Nii aalujaid kui teisi aednikke ja aiahuvilisi võtsime me sel hooajal vastu lugematu arv kordi.
Ma mõtlesin küll, et panen kirja ja näitan ka seda, milline on viimase novembri aed, aga see kõik läheks liiga pikaks. Isegi üritusi illustreerivad pildid kustutasin ma ära, nad on kõik eelnevates postitusteks olemas.
Oli sisukas ja rõõmus-lõbus aasta. Maailmas pole paremat seltskonda kui aalujad. Eelnevat lauset kirjutades hakkas isegi päike paistma :)

järgneb OLEVAGA :)

KADRIKO, KADRIKOO

Kadri tõi külma, mida oligi arvata, sest Mart oli tänavu ju suisa suvine. Lund on meil vähevõitu, täpsemalt, teda ju polegi, aga ka selline ilm lõpetab raudselt igasugused aiatööd.

Seekordne õiteaeg on aias lõppenud, aga ega aednikud seepärast veel otsa pole saanud. Ei saa ju kuidagi nii elada, et kolid koopasse ja mõnuled seal kevadeni välja või siis elad rütmis tööle, koju, voodi, tööle, koju, voodi....
Lõunaosariiklased on kuumaverelised ja igal võimalikul juhul leiavad põhjuse kokkusaamiseks ja toredaks olemiseks. Mängida peab ju ikka saama :)
Kadrid jooksevad rahvakalendri järgi nii kadrilaupäeval kui õigel päeval. Otsustasime seda teha eelõhtul.
Kaasa oli meil võtta Malviina ja veel üks nii peene nimega tütarlaps, et see unus kohe

väga õnnetu olemisega viimaseid päevi vallaline 200 lamba eest saadav idamaa pruut Fatima

Seltskonda kuulusid veel maoori naine, mrs. Sant 2015, Katariina, päris eestimaine kadri ja veel mõned tegelased.
Muidugi palusime me sisselaskmist lauluga ja igasugu hääd soovid said ka maha leelotatud.
Oh, kui tore on näha, kui suureks muutuvad pererahva jahmunud silmad, kes sellist üllatust ilmaski oodata ei osanud. Enne toibumist ja kohvivee kiiret tulelepanekut olekski meid äkki esikusse jäetud, sest miskipärast hakkas kaameratel väga kiire :)
Peremehe selfie

Perenaise võtsime samuti enda seltsi

ja kui kõik koduste jalge ette asetatud ja pillutetud annid olid lõpuks kokku korjatud, võis ka pidu alata.
Meie sõpruskonnal oli ilus, soe ja lõbus. Ma usun, et see aasta toob endaga veel nii mõnegi üllatuse, aga millal ja millise, seda teavad ehk tähed taevas.
Niiti, nõela, lõnga täna naised katsuda ei tohi, hakka või saagima :)

PIDULIK PÄEV

Kogu november on alanud uduhommikutega, päevad on olnud peamiselt sombused, vihmased või uduvihmased. Ju on ka päikesel pisikest puhkust vaja, aga mitte meil.
 Eile korraldas Rahmeldaja piduliku aiaskulptuuri avamise ja tulgu sealt taevast või pussnuge, aga nii tähtsalt ürituselt ei saa kuidagi puududa. Ma mõtlesin küll, et kuidagi peaks seda päeva veel meeldejäävamaks tegema, et päris ilutulestikku teha ei saa, Meeri koliks katusele, aga väike särin ja orkester võiksid ju ikka olla. Õnnetuseks tulid mul seekord need mõtted natuke hilja pähe. Ise me tulevärgiks vajalikku enam ei saanud ja head sõberikud on mäluga kimpus. Kohale jõudes selgus, et polegi seda plaanis olnud katte eemaldamist, sest perfektsionistist autor olla leidnud, et kuju vajab veel töötlemist. Orkester saabus ka hilinemisega,  oli teine kuskile liiklussõlmedesse sisse mähitud Seega toimus alles skulptuuri avamise esimene etapp :) ja me jõuame kõik selle ja veel midagi paremat kevadeks välja mõelda.
Meie olime kuju valmimisega kursis algusest peale. Mis teha kui uudishimu nii suur on ja küllaminekuks ka lahke luba olemas.
Oli siis selline haralise otsaga tüvikas. Ei saagi aru, kas Anni vaatab teda nõutult või kaalutlevalt, aga korra on saag teda juba puudutanud.

Siin juba toimub midagi

Kui me järgmisel korral läksime kuju loomist vaatama, oli ta juba püsti tõstetud, sest käpuli enam teda töödelda ei saanud. Iga tunniga võttis kuju üha enam ilmet ja hakkas aimuma, mis loojal kavas. Kui koju hakkasime sõitma, saatis meid teele säärane toorik

Eilseks oli skulptuurile lennanud hulgaliselt tarku ja armsaid linde

ning kaunis aiahaldjas And oli lisanud sellele hulga häid salamärke ja -vigureid.

Palju õnne Rahmeldajapere majale ja kodule, teil on nüüd oma koduhaldjas
Palju õnne Rahmeldajapere aiale, õitele, saagile ja viljadele, teil on nüüd oma aiahaldjas
Palju õnne lennukate ja ilusate ideede ja mõtete tekkimiseks ja nende realiseerimiseks, on teil ju nüüd kõiksugu kaitse-ja loitsumärke, tarku linde ja loomi abiks.
Ma ei tea, kuimitu päeva Rahmeldaja seda õhtusöömaaega ette valmistas, aga laud oli kaetud sedasi, et pulmarahvale oleks sest jagunud vähemalt nädalaks. Ja kõige muu kõrval nii peente hõrgutiste - rohelise vahukoore ja üleküpsetatud kartulipudru - peale pole ma ise kunagi veel mõelnud. Peale sääraseid tänusöömaaegu on vajalik vähemalt kolmepäevane veepaast :D
 Juttu jätkus kauaks, oleks ilmselt veelgi kauemaks jätkunud, aga järgmine päev hakkas juba uksele koputama.
Enamvähem on kõik suure hooaja lõppenuks kuulutanud, aga nipet-näpet laseb loodus veel tasapisi aias liigutada ja seda, et me kokkusaamised selleks aastaks läbi on, ei usu ma ilmaski. Vahepeal lihtsalt tuleb kallivalu peale (nii nagu kunagi mu lapsed ütlesid) :D.

OPERATSIOON Õ ehk NII TÄITUVADKI UNISTUSED

Lugu algas 25.septembril kui me käisime vaatamas, mismoodi meistrid puunottidest seal peituvat välja võluvad.
 Nii, kui ma nägin seda tagumist, veel koorimata palki, tegi mu süda mitukümmend jõnksu. Siin on ju peidus sõnajalad!!!!

Ega ma tol hetkel rohkem mõelnud, lihtsalt oli väga huvitav. Aga painama jäi mind see taiese algus küll ja mida edasi, seda rohkem ma talle mõtlesin kuni lõpuks oli igasugune rahu kadunud. Seal oli palju ilusaid töid, aga mitte ükski ei pugenud mulle sedasi hinge kui see, millest ma isegi ei teadnud, mis sealt koorumas on.
Ma ju teadsin, et seal tehti temaatilist tööd ja igale tööle oli juba ette planeeritud kindel koht. Aga siis äkki Lendav Anni muu jutu sees ütles, et näe kui tore, et Kaaren ka ikkagi otsustas saagimist harjutama tulla ja et leidsime talle ka sellise palgi, mida me siia planeerinud ei olnud. Olin veel järgmise päeva kui sütel, kas ma julgen suu lahti teha ja nii tasa-tasa küsida, kas ma mitte mingil tingimusel teda omale ei saaks. Lõpuks võtsin südame rindu. Äraütlemine oleks olnud ju päris loogiline ja see polnuks ju ka veel maailma lõpp. Aga selge, alati tuleb küsida, sest tunni aja pärast oli ta meie kodus. hopsti, kohal! Poolikuna, alles alustatuna :)

Temaga oli veel tükk tööd teha, saagida ja veelkord saagida ja siis lihvida kuni me sõnajala- või metsa- või varjupiigale võis puidukaitse peale tõmmata. Seda vähemalt kaks korda.

Sääraseid skulptuure ei panda paljale maale. Et ta kaua püsiks, valatakse neile alus. Enne paigaldamist tegi Muhedikupapa meie neiukesele ümbrust puhtamaks, laasides kuuse maapinnal lamavaid vanu oksi.

Täna siis oli see päev, kus kuju pidi oma kohale saama. Lähimad aalujad, keda appi palusin teda üles punnitama ja poja pere olid täpselt õigel ajal platsis ja töö võis alata.
Täiendav kaitse põhjale

Ja nii ta sõidab

Ja nii teda tõsteti

Ja nii ta püsti sai

Autor oma tööd hindamas. Ma ei saa aru, miks üliandekad inimesed on nii tagasihoidlikud oma andeid reklaamima, realiseerima ja eksponeerima.

Sellest oli vähe, et skulptuur püsti, ta oli veel vaja alusele korralikult kinnitada ja see võttis üksjagu aega. Selgus, et betooni puurimiseks jäi akutrellidest väheks. Õnneks polnud Otil koju palju maad ja kui vägevam riist kohal, läks töö nagu nalja.

Siin ta siis nüüd seisab. Valvab me varjuaeda ja vaatab meile kõikjalt, kui me siin liigume, otsa. Peale paigaldamise koristasid tublid mehed ümbruse ja viisid eemale teda seganud kännud.

Me varjuaed on tamede tarvis pikitud vanade kändudega ja mu sooviks oli, et see skulptuur oleks veidi rustikaalne ja mitte väga pehme, vaid nimelt veidi kandiline haakumaks koha iseloomuga. Nii saigi ja ma olen Kaarnaprouale ülitänulik. Andsin talle vabad käed ja ta tabas lennult selle, mida soovisin.
Suvel kasvavad ta ümber sõnajalad. Ilmselt said need täna kannatada, aga meil on neid võimalik siia lisada.

Loomulikult järgnes sellele suurele aktsioonile kuum supp ja üleüldse veidi pikem koosistumine. Tänane udune ja sombune ilm laskis küll töö ära teha, aga vali tuul ja rõskus pugesid sõpradele kontidesse. Inimesed oli ju vaja üles soojendada.
 Kui ma ütlesin, et ma praegu ei teagi veel täpselt, mis me piiga nimi on, sest kõik, mis sobis, oli kuidagi lohisev ja kohmakas, pakkus Ott välja Õie. Jah, muidugi. Õis on ju sõnajala kõige tähtsam osa :D ja nii me siis käimegi oma Õiet vaatamas ja silitamas.
Et tuul oli veel üsna mõõdukas ja lubas teha lõket, läkski osa seltskonnast põletama Õie ümbert kokkukorjatud sodi.

Niisugune oli tänane ilus päev. Skulptuur sai püsti ja avatud ja ristitud ja lõkkega lõpetasime tänavuse suvehooaja.
Aitäh kõigile abilistele, sügav kummardus kujurile.

NUMBRID KÕNELEVAD

Mulle meeldivad numbrid. Vaatad neile otsa ja saad kohe aru, kui suur, kui väike, milline muutus ja kuhupoole. Ülevaatlikud, iseloomustavad ja enamasti hästi hoomatavad. Eriti hea, kui nad on täpsed. Alati kahjuks see nii pole, aga siis on nagu statistikas- lubatud vea piires :D
Igal sügisel, kui Muhedikupapa pöab kuusehekki, pakun ma ta pikkust umbes ja mõtlen, et ükskord ometi oleks ta tarvis ära mõõta. Nüüd siis lõpuks sai see teoks. Ja mitte ainult hekk, vaid kogu aed. Mitte virtuaalselt, vaid sirkliga.

I HEKID
Kokku on meil neid 398m s.h
mittepügatavat pajuhekki 131 m idapiiril
Kord paari aasta tagant ühelt küljelt korrastatavat viirpuuhekki 30m
Mitu korda suve jooksul pügatavat magesõstrahekki 6m
Rasket kuusehekki 231m. See tuleb saega kaks korda läbi käia, et korda saaks küljed ja siis kolmas kord tellingutelt käib pealt pügamine. Kui ma pakkusin, et teda on umbes pool kilomeetrit, eksisin kõvasti, sest üle tuleb tegelikult käia 693 meetrit ja teistpidi on ta üldpikkus siiski vaid alla  poole poolest kilomeetrist :)
Algul mõtlesin, et ei pane sellesse postitusse ühtki pilti, aga ma otsustasin ümber. Mõni ju ikka võib olla. Kõige vanem hekiosa ei ole aia piirdel, vaid hoopis eraldab kõige vanemat aiaosa uuematest.

II PÜSIKUTE ISTUTUSALAD 2175m2
See number päris täpne pole, sest kesse ikka viitsib kõiki neid kaari ja lookeid väga täpselt välja mõõta. Aga ta on pigem suurem, kui et väiksem, sest kõik ümardused tegin ma allapoole. Enamiku sellest oleme me katnud multšiga. Multšimata on 280m2 ja ma ikkagi haun mõtet, et nii see jääda ei saa.
Varjuaeda on meil täpselt 900 m2,  istutusala hõlmab sellest umbes 700m2 -750m2

Tänaseks on taimed kenasti leheteki all. Teerajad puhume loomulikult puhtaks, sest neile ei tohi tekkida huumuskihti

Vana ja uue aia kokkuajamisel tekkis 1200m2 suurune iluaed. Tervenisti võib teda pildistada vaid taevast.

Teised istutusalad on väiksemad, aga kokku annavad ikkagi 270m2
Isegi pisikesena tunduv kiviktaimla on 60m2 suurune

III VEESILMADE  all on meil 165m2

IV MÜÜRE kokku on meil laotud 115m
Nemad üldiselt üldpinda ei vähenda, on ju müür ikkagi suhteliselt õhuke ehitis.
Neist esimesed olid puhas käsitsitöö. Ma ei kujuta ette, kas siis oligi nii kombeks või polnud tõesti kuskilt mõnd traktorit appi saada. Üks asi on ladumine, aga nad oli vaja ju põllult kokku ka tassida.
Selline oli esimene :) Nüüd, peale tiigi ehitamise tuli teda veidi ümber teha, sirgest krundi piirist sai pehmem ja looklevam ääris v.t. eelmist fotot.

Üks kõige rängematest töödest, mida mees ja poeg kahekesi punnisid teha, oli keldri sissepääsu maakividega vormistamine. Kokku oleks nagu seinu numbriliselt ju vähe, vaid 8m2, aga sinna läks kive üle 4m3 ja enamasti oli nad tõelised mürakad, mis oli vaja üksteise otsa tõsta. Need pisikesed, mis vasakul paistavad, arvestuse hulka ei mahu, aga enamvähem 4m3 on neid ka seal. Siia päike ei paista ja tänaseks on need kivid kaetud samblaga.

Kuipalju siia triitonile ja tiigi tagaserva kive läks, me tookord ei arvutanud. Põhi on siia õnneks küll traktoriga tõstetud, pealmine viimistlus käis aga ikka  käte ja labidaga.

Veel üks müür, sukulentidele

V OGOROODINA on meil pisike, vaid 28m2. Võiks ju veidi suurem olla, aga ka sellest piisab.

VI NIITA on vaja 17 345m2, sellest  veidi üle 12 000m2 on pargi ja teise väiksema põõsastikuala all, kus niisama lihtsalt juba läbi ei sõida. Traktoriga on vaja nikerdada ümber puittaimede ja pärast veel nende ümbrused ära ka trimmerdada.

Numbritele otsa vaadates võib jääda mulje, et ma räägin raskest tööst. Kaugel sellest. Ma ei kurda tehtud töö üle, see polnudki ju nii hull. Ja kui tõsiselt mõelda, oli see pigem nauding, keegi ju meid ei sundinud. Aia rajamine oli meie valik, see sobis meile ja me tegime kõike õhina ja lustiga. Aia areng on olnud pikk protsess, päevaga ei saanud midagi valmis. Aga tänu aiale oleme saanud palju ringi sõita, palju näha ja palju õppida. Ja kõik me kõige paremad sõbrad nii kodu- kui välismaal on nii või teisiti seotud aia ja taimedega. Ja kõigele lisaks veel see hindamatu emotsioon, mida üks oksake, kõrreke, õieke, libleke või helbeke sulle pakkuda suudab. Ma arvan, et me oleme väga õnnelikud inimesed.

Lõpetasin nii taimeinventuurid kui nimekirjade korrastamise. Ma olen kahe aastaga ära jaganud headele inimestele 108 nimetust taimi (põhiliselt on need olnud püsikud). Kuigi need numbrid olid ka suured, mis ma varju juurde muretsesin, on siiski tugev tendents püsikute vähendamise poole.
Eelmisel talvel hävis  suureleheline kubernerilill, 2 habemätta sorti ja 1 ainuroo sort, kokku 4 nimetust. Ei meeldinud neile see iiri talv. Hea, et niigi läks, see talvine vesi ja soojus oleks võinud veel rohkem kurja teha. Ka Aiasõbra kuldkingad ei kõssagi, aga nemad kannan ma maha, kui nad tõepoolest ära mädanesid, järgmisel aastal.

Tänane hommik tuli uduga. Päike on paistnud alates kella 9-st ja sooja oli päeval 12,9C. November!