ÕUES ON VASTIKULT RÕSKE, PIME JA TUULINE

Laupäevad on seiklemiseks,
pühapäevad kaisus olemiseks :)
("Telegram")

Sellise jubeda ilmaga on kõlblikud vaid tubased tegevused

Raamatuvirna ja arvutit ei pildistanud.

Vaatamata kehvale ilmale aed toimetab.

Kask jookseb
Üürnik pole veel kaevust lahkunud!

TALVE VIIMANE PÄEV

Kuigi kogu märts on olnud soe, ei sulanud meil lumi nii kiiresti kui mujal, isegi täna on teda veel raasuke suure tiigi tagakaldal. Viimane nädal aga kogu oma päikesepaiste, tuulevaikuse ja peaaegu suvesoojaga lausa sundis aeda.

Ma olen igal kevadel imestanud, kust ikka tuleb selline üüratu kogus kõiksugu rämpsu. Enda arust läheb aed talvituma puhtana ja korrastatuna, aga välja sulab hoopiski mingi õudusunenägu.

Terve aed oli iga 10m järel täis sääraseid ja suuremaid hunnikuid

koos sodi kokkukorjamisega tegime igakevadise kujunduslõikuse ka säärastele sagris põõsastele

"Jääminek sinisel jõel"

Sääraseid 

ning teistsuguseid koormaid läks lõkkeplatsi kümneid

Korras aed on ilus aed. Rämps läinud, taimeetiketid üle kirjutatud loetavaks ja põõsad korralikult lõigatud.

Muidugi on nipet-näpet- pisikesi kõrrekesi, üksikuid pudenenud lehekesi-  koristada veel mõneks ajaks. Aga kõige suurem töö on tehtud.

Sõnajalgade pruunid pealsed on samuti maha lõikamata, aga sellega ma veel ootan, sest kord on kiirustamine mulle end kurjasti kätte maksnud. Hävisid kahe õrnema sordi liiga vara alasti kistud lehepungad.
 Enamik mutimullahunnikuid, mida sel aastal on meeletu palju, on samuti kokku veetud.

 Enam ei kannatanud, külvasin mitut sorti tomateid. Igasugu kapsalisi ka, Nemad oleksid võinud  veel oodata, aga hoog oli ju sees :)
16.03 äratasid meid sookurgede huiked. Lõokesi ega muid rändlinde pole me näinud. Kaasa nägi kirjut liblikat, mina pole veel ühtki kohanud.

17.03 hilisõhtu üllatas põhjataevas pea kohal veiklevate, voogavate valkjasroheliste virmalistega. Uhked värvilised sähvivad tipphetked öösel kella 2-3 vahel, mida jäädvustasid paljud fotograafid üle Eesti, magasime me kahjuks maha.
Vaatemäng Tartumaal oli selline
"Aurora Borealis" autor Mart Leib
https://www.youtube.com/watch?v=wGm_qtIb0EI

Väike veesilm sulas lahti kolmapäeval.

Suurel tiigil on täna veel peal viimane õhkõhuke jääjäänuk

Vesi on põhjani läbipaistev

Täna on esimene rahvusvaheline õnnepäev :) Palju õnne kõigile, talv saab loetud tundide pärast läbi. Ega ta minna taha, taevas on umbpilves. Eks seda halli keskpäeva võimendab ka päikesevarjutus, järgmist saame näha alles aastal 2020. Täna öösel olevat võimalik näha ka superkuud.
 Aga tuult pole ja soojagi on 5,9C, nii, et- aed kutsub.

ILUS NÄDALAVAHETUS

Eile oli siis päev, kui üks tubli, armas ja andekas inimene ületas iseenda ja pani üles oma esimese isikunäituse. Ega me ometi sellest ilma tohtinud jääda ja nii otsustasimegi teha üllatusvisiidi raamatukokku, et oma silmaga veenduda, kas ikka tõesti... :)
 Palju-palju õnne, edasist loomerõõmu ning suurt edu Rahmeldajale! Loodetavasti ei jää see esimene viimaseks.
Kuigi ma olin enamikku töödest ju fotodel näinud, on nad tegelikkuses palju ilusamad ja säravamad kui fotodel. Ja pilt ei anna edasi ka seda hinge, mis sinna peidetud,
Salamisi lootsin, et äkki see vinav läheb Rahmeldaja auks õitsema, aga ta oli veel tänagi selline

teine puhmik on samas seisus ja kolmas, kes õitsema hakkab, alles upitab end maast välja.

Kui näitus üleval, tuli kogu seltskond meile. Nüüd võime me küll öelda, et tänavune aiahooaeg on avatud. Ka talvel käis meil külalisi, aga aiale tehti suur ring peale esmakordselt. See oli äraütlemata helge kokkusaamine. Ma olen nii rõõmus, et me sõpradele meie juures meeldib ja neil siin hea olla on.
Me oleme ikka üks vahva ja rõõmsameelne kamp :).
Mul olevat olnud kunsti vähe, eks seepärast teda niimoodi tasapisi juurde tilgubki :)
Ja idee on siin suurepärane. Iirise kohta on olemas palju ilusaid legende. Kõige tuntum ongi ehk selline, et Iris tuligi mööda vikerkaart alla maale, et siin iiriseks muutuda.

Kui eilne päev toitis hinge ja vaimu, siis täna tuli ka kehale mõelda. Mulle toodi ammu-ammu üks riistapuu, mis meenutas kartulikoorimisnuga, aga selleks tööks tema sakilised hambad ei sobinud. Hea, et ma suures koristamistuhinas teda ära polnud visanud.
Mulle meeldib suvikõrvits, aga ühest viljast saab nii palju pannitäisi seibe, et ma ei viitsi kunagi nii kaua pliidi ääres seista, et nad kõik korraga ära praadida. Mulle meeldib küll süüa teha, aga seda siis, kui toit teeb end ise kas ahjus või potis.
 Internetis liigub ikka mingeid põnevaid vihjeid. Kuigi ma seda väga ei uskunud, aga tegu õnnestus mõne minutiga ja kogu see nuudlikupatus valmis või sees korraga :)

Jalutasime täna aias. Päeval on sooja 9C kraadi, aga vinge tuule käes sellest aru küll ei saa. Erilisi arenguid veel märgata pole, taimed on veel väga äraootaval seisukohal. Juba nädal tagasi oli siin-seal näha esimesi õienuppe, aga siiani on nad nuppudeks ka jäänud. Ja kaevuüürnik on ka veel olemas.

Välja on sulanud ainuroog, aga ta on üleni hallikaspruun. Kas sealt midagi tulemas ka on, täna veel aru saada polnud. Kõrred on maha lõigatud juba mitu päeva tagasi, aga kokku neid tõmmata ei saa. Tugev tuul lennutaks nad lihtsalt laiali.

Need roosid on praeguseks õitsenud toas terve nädala

4. märtsil külvatud basiilik tärkas 9.märtsil, eile õhtul avastasin, et üleval on ka maripaprika `Aji Crystal`. Tema kollased kaunad olevat sidrunimaitselised, punased aga nagu tšilli ikka.

Kasvuhoones sügiskülvid end veel ei näita.

Ja soopeenras on veel väike peotäis lund:)

SULAME

Kui päike end kella 9 paiku tihedast udust läbi pressis, tundus, et tulemas on suurepärase ilmaga päev. Ka sooja oli ju juba varahommikul +6,9C.  Seda õnne jätkus vaid paariks tunniks, üsna pea hakkasid tekkima pilved ja kõle lääne-edelatuul tahtis mind kohe sooja tuppa tagasi lennutada. Liblikaid ja linde ei näinud ega kuulnud. Õigus on vanarahval, ilma enne õhtut kiita ei maksa.

Lõpuks hakkame ka meie sulama. Täiesti lumevabad on park ja varjuaed. See on üsna kummaline, sest eelmistel aastatel sulas ta viimasena.

Soopeenar täna. Kõrskalmused, tarnad ja load on hästi talvitunud. Kõige rohkem huvitasid minud ainuroo sordid, aga nemad on veel lumes

See on koht, mis sulab alati kaua. Ometi on ta enamuse päevast päikese käes.

 Jääminek pole ka veel alanud, jääs ja lumes on nii suur kui väike tiik.

Püsikute istutusalal ja mujalgi aias on samuti veel peotäite kaupa üksikuid lumeräbalaid.

Kohe peale lumemineku poleks hallikas ja pooleldi risune aed mingi vaatamisväärsus, kui seal ei kasvaks igihaljaid taimi. Seekord ei pea ma silmas okkalisi. On küll tõusmas igasugu ninasid, lumikellukesed upitasid end juba nädal tagasi mõnesentimeetristeks, aga edasi nad ei kasva. Võrkiirised ja märtsikellukesed on samuti sentimeetristena millegi parema ootel. Et neid näha tuleb kohe kasvukohale lähedale minna. 

Igihaljad aga näitavad end juba kaugele

Ramondad ja haberlead on talvitunud kenasti

Varjuaia uutel igihaljastel paistab talv samuti kenasti möödunud olevat. Piibetähel olid küll risoomid pisut paljad, aga sellest midagi halba ei sündinud. Ei saanudki aru, kas ta ise ajab nad pinnale või oli see istutamise viga, sest külmakergitus ei paistnud see olevat.

Südajas lursik

Ruljas helmikpööris

Kolhise ja harilik luuderohi näevad samuti head välja

Ümberistutatud ja tükeldatud täidisõielistest ja transilvaania sinililledest veel ei saa aru, kas nad sel aastal õisi näitavad. Istutatud on nad hõredalt, sest mul oli sel aastal kindlalt kavas inglastelt tellida uuemaid sorte, aga need, mis mul olid välja valitud, olid tellimise ajaks otsas ja nendele peaaegu 500-eurostele hammas siiski peale ei hakka.

Tihe habemätas aga tekitab küsimusi. Sordi `Okino` taimed on kenasti rohelised,

aga `Silver Dragon` ja `Silvery Soonproof` on sellised. Kas see peabki nii olema või olen ma neist ilma, selgub hiljem. Katsudes olid kuivanud lehed puhmiku küljes kõvasti kinni ja üles polnud taimed kerkinud. Eks ootame, vaatame.

Minu vana armas lemmik, kes mitu aastat ootas aeda naasmist hea sõbra juures. Tipmist puksrohtu teavad ja tunnevad kõik aiasõbrad.

Sõnajalad ja igihaljad varjupõõsad kiitmist ei vaja, nad teevad seda ise

Tegelikult huvitas mind kõige rohkem, kuidas on talvitunud lehtpuud, just need uuemad ja eksootilisemad.

Tulbipuu põhiliik ja tema kirjulehine vorm on ladvapungani elus. Vanem puu on kasvanud nii kõrgeks, et ladva pildistamiseks peab käed pea kohale välja sirutama.

Pärnvahtral on praegu põnev välimus. Vanade okste koor on triibuline, üle-eelmise aasta kasvud on hallid, eelmise aasta omad punased ja üsna suured pungad punakaslillad.

 Rohkem ma pildistada ei saanud, isegi kaamera akul hakkas vinges tuules külm. 
Tähtmagnoolial on rohkelt õienuppe, pisike varimagnoolia on samuti kenasti elus.

Trompetipuudel on  ilusad pungad ja mulle tundub, et ka printsessipuuga on kõik korras. Tema hoiab oma pungi kuidagi huvitavalt koore all, ainult nende kohad on aimatavad, aga siiski juba veidi pragunemas.  Seitsmepojapuu, jameesia ja metsnüssa pärast pole samuti muretseda vaja. 

Lumepuul on ilusad pungad, aga see tüvi, mis transpordil oli murdunud ja enne meile jõudmist kinni seotud, tundub läinud olevat. 
Kahju, et hekitagused hanged jäid täna jäädvustamata.
Maa on veel külmunud, mutte ei saa kuidagi püüdma hakata.
Selline külm ilm, raske märg muld ja ligased vanad varred ja lehed aiatöid veel tegema ei kutsu. 

ESIMENE

Märts on kestnud vaid mõned päevad, aga selle viie päeva jooksul on olnud nii sooja kui külma, paaripäevast vihma ja eilset lumesadu, pilves ja päikesepaistelist ilma, mistõttu isegi meie aed hakkab lumest puhtaks saama. 
Päris paksus lumes on veel pikk hostapeenar, osa siberlasi, mikrobioota- poolne püsikuala, vana turbapeenar, osa kõrteala ja soopeenrake. Laiguti jagub lund veel igale poole, aga sealt, kus eilseks oli lumi sulanud, leidsin esimese õie :) Pildistamise hetkeks oli talle küll juba vari langenud, seepärast pole õis enam avatud.

Ega neid ninasid meil veel eriti palju näha pole, paaris kohas on näha lumikellukeste tulekut, ka mõned lumeroosid on välja sulamas.
Aga tema juures seisin ma kaua aega päris nõutult uskumata oma silmi.

 2010.aastal ostsin varakevadel imeilusa õitsva vinava lumeroosi (H. foetidus). Müüja ütles küll, et kui ma teda talveks siseruumidesse viia ei saa, siis ei tasu teda tahta. Aga mina pole mina, kui ma kõike, mis räägitakse, usun. Mul on mõni piiripealne asi ikka endal vaja järgi proovida, et aru saada, kuidas selle talvekindlusega ikkagi on. Tegelikult see ostetud taim esimest lumerohket talve üle ei elanud ja ega ma teda kellelegi soovitada ei julge. Aga nüüd selgus, et ta oli end paari kohta, teiste taimede kaissu külvanud ja kui teise lumeroosid veel ei liigutagi (maapinnal on küll pungi näha), siis tema on end koos õiepungadega lumest kõrgele välja upitanud. Nüüd on küll lootust, et ta jääb meil pidama. Tema taimetited elasid ju eelmise talve peaaegu lumetu talve üle, et tänavu õitsema hakata.

Teine hea uudis on see, et teise talve on kenasti üle elanud samuti meil külmahellaks tunnistatud hebe. Kuna ma päris täpselt ta liiki ei tea, ei oska talle ka eestikeelset vastet pakkuda. Muide, eelmisel aastal oleksin ma ta äärepealt osja pähe välja rohinud :D.

No nemad on alati nii armsad, et lausa kutsuvad end silitama. Lapsed on ikka lapsed :). Kõik eelmise aasta okkalised näivad end hästi tundvat ja neid kõiki võikski pildistama jääda. Tänavu on nad hoopis kenamad kui eelmisel suvel, värskelt istutatud taimel on alati veel potinägu ees, aga nüüd on nad end valguse ja kasvukoha järgi välja sirutanud.

 Kuigi ma räägin, et rodod pole päris minu taimed, siis päris ilma nendeta me aed siiski pole. Mõned kääbuskasvulised elavad meil esimeses turbapeenras ja tõotavad kevadel rohket õitsemist. Makino rodo (Rh. yakushimanum F.C.C.)

Välja on sulanud ka eelmisel suvel juurdeostetud kääbuskasvuline sort. Hetkel ei oska ma täpselt ta nime öelda, sest neid uusi on kaks ja teine istub veel paksus lumes. Tõenäoliselt on ta huvitavate teritunud õiepungadega Ludlowi rodo (Rh. ludlowii)`Wren`, sest teine on roomav sort ega hoia end nii püsti.

Paar kolepilti ka

Et istutusaladelt on lumi alles kadunud, ei saa meie praegu mõeldagi veel millegi koristamisele või kobestamisele. Liiga märg on veel.