OLEVAST ehk TEEMAKS POLE OKKALISED

Aasta viimane kuu on alanud. Termomeetri näidud võnguvad 0C ümber, jäädes pigem pluss-kui miinuspoolele. Eilne tugev tuul on vaikinud, kuigi prognoosid lubavad uusi terveks nädalaks. Veel eile maad katnud lumekirme on tänaseks kadunud. Hilissügis.
Ma olen tavaliselt sel ajal kiitnud okaspuid, kes annavad aiale vajaliku värvi kõigil aastaaegadel, aga ka paljud püsikud ja põõsad on veel rohelised.
Tänane aed on selline. Kahjuks unustasin mägisibulad ja magavad kaktused, aga küllap jõuab kord ka nendeni.
Südajalehise bergeenia sortide lehed on muutunud värvilisteks

aga ussuuri bergeenia on praeguseks üleni ühtlaselt mahagonipruun

Kalju-kukeharjale `Lemon Ball` ei mõju mingi külm

Et sõnajalalehine lõokannus nii kaua lehti hoiab, oli mulle üllatus, sest tavaliselt jääb ta lume all nähtamatuks

Põõsastest hoiab veel korralikult lehti tervalehise diervilla (takispuu) sort `Cool Splash`

Ma ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, et uustulnuk nooruke korea forsüütia sort `Kumson` on veel lehes igasuguse külmakahjustuseta. Pole ta ju igihaljas põõsas.

Kadridest alates kuni eilseni oli meil maas lumekirme, mis kattis paljud lehed ja viimane november oli meil säärane.
Igihaljas ibeeris `Appen Etz` ongi igihaljas

Ka harkjas azorell tunneb end veel kenasti

Ramonda läheb alati talvituma roheliste rosettidega. Tal on kevadel vaja eemaldada vaid alumised vanemad lehed, südamik koos õiepungadega peab igal juhul alles jääma.

Kiviklat ilmestavad lisaks pisikuuskedele ilusa hoiakuga nipponi tarn `Evergold`

ja jaapani tarn `Silver Spectre`

Kõige rohkem on rohelist maas ehk varjuaias. Paljudel sõnajalgadel on pealsed läinud, aga külmast ega lumest ei hooli raunjalgade sordid

ja kõverjalad

veidi on lumes räsida saanud adiantumide liigid ja sordid, aga ka nemad on veel rohelistena täiesti püsti

Enamikul epimeediumeist on samuti veel lehed rohelised. Ma ei hakanud nende etikette külmunud pinnasest välja kiskuma, esimene on päris kindlasti suureõielise epimeediumi sort ja alumine peaks mälu järgi olema üks hübriidne sort.

Koldnõgeste sordid moodustaksid ilusa värvilise vaiba, kui nad poleks mattunud langenud lehtede alla

Imeilusa tipmise puksrohu välimusele ei loe kõrvetav päike ega korralik külm

Kahjuks on varjuaia igihaljad põõsad endast märkuandmiseks veel liiga väikesed. Siin on naljakas, et jalgradade pakud on lumised, kruus kõrval aga pruun

Ahh, mina poleks mina, kui ma kasvõi üht okaspuud näidata ei saa :) Sirmokkal on selgesti eristatavad vanemad ja tänavused helerohelised kasvud

Tänavu tekitas kaua aastaid aias kasvanud iileks endale kaks marjakest. Rõõmustan ma seepärast, et teda on meil vaid üks põõsas ja ma isegi ei tea, kas meil jäi alles ema- või isataim, sest sildid said harakate magustoiduks. Need pruunid lehed on põõsale langenud hõbevahtra omad, põõsas ise on ilusate läikivate tumeroheliste lehtedega. Äkki ongi ikka nii, et mingi aja pärast võivad need lahksugulised taimed muutuda viljakandvateks.

Mahooniad on ühed tänuväärsed varakevadised õitsejad ja talvel kena rohelise hoidjad. Eriti peaks madalakasvulisest  roomavast mahooniast vaimustuma väikeaedade omanikud.

Selaginellid on ühed väga põnevad taimed, kes kaitsevad end nii kuuma, kuivuse, ereda päikese ja ka lume ning pakase eest oma kodariku kokkukorjamisega. Siberi selaginell (Selaginella sanguinolenta)

Viimane vaprake. Küll see karukell punnitas, aga päris lahti ta oma õiekest ei saanudki.