ELU AIAS OKTOOBRI TEISEL NÄDALAL

Päikesekaar jääb üha madalamaks, päev muutub lühemaks. Esimene öökülm, mis sel aastal erakordselt kolm päeva kestis, on ka möödas.
 Mida tehakse aias oktoobri algul? Eks ikka tööd, aga seda hoopis mõõdukamate liigutustega ja vähem kui suvel, sest talveni on veel pikk maa minna. Põhimõtteliselt on me aed talveuneks valmis. Igasugu istutamised ammu unustatud. Hekkide pügamine on tänasega lõpetatud. Need püsikute pealsed, mis tarvis, koristatud ja ka põletatud. Hostapeenar on juba nädala selline. Pojengiala nägi niisugune välja veel varem.

 Hoidsime veel peal siberlaste lehti, aga täna said ka nemad pikali lõigatud. Kui kõik muu lehesodi läheb peenardest lõkkesse, siis siberlaste lehed jäävad taimedele peale, sest nende juurdekasvud liiguvad väljapoole ja puhmikute tühjaks jäänud keskkoht ei taha hästi niiskust taluda. Kõige ilusam see pilt muidugi pole, aga ka mitte kõige hullem. Kõrgete püsikupuhmikute varjust pääsesid nüüd end näitama veel pisikesed okkalised, keda ma paari aasta pärast loodan ka suvel näha.

Nüüd on jäänud veel vast viimane kord kogu heinamaa üle niita ja kunagi mingil ajal ka lehed kokku puhkuda, kui nad kord langema hakkavad.
Peale külmaöid oli vaja aed hoolega üle vaadata, mis kuskil sündis. Tegelikult meil midagi halba ei juhtunud, sest külm püsis vaid aia madalamates kohtades. Küll vandusid talle alla avamaapaprikad, aga kasvuhoones üks veel õitseb. Päris huvitav, kaua ta sedasi  vastu peab.

Veidike said pihta ka printsessipuu kõige nooremad ladvalehed.

Tänavu ei taha sugugi värvuda äädikapuud. Harilikud on kõik veel rohelised, sile äädikapuu (Rhus glabra) `Laciniata` on vaid varsi veidi värvinud

Meile kaks aastat hingevalu valmistanud pagunipuu (Pterostyraks hispida) vist on võtnud nõuks kohanema hakata. Kui kõik eelmised aastad olid, ta juurdekasvud vast 10cm pikkused ja polnud aru saada, kas ta kasvab või tahab maa sisse tagasi minna, siis tänavu on ta hoopis jõudsama kasvuga. Tõenäoliselt meie oludes temast puud ei saa, aga ma oleksin ka põõsaga väga rahul

Tõeline veidrik aias on musta leedri (Sambucus nigra) sort `Pyramidalis`. See pulgakujuline puu või põõsas :) mõnel aastal kasvab, mõnel kaob. Lahkel annetajal on ta ammu läinud, mõnel teisel ka. Ma ei julge öelda, et me nüüd ainsad oleme, kes ta kasvama saanud, sest pole ju aimugi, millised haruldused mõnes tundmatus aias kasvada võivad. Aga tema  tänavune juurdekasv on üle 0,5m, mis ka puitunud on. Keegi kirjutas, et tema musani abeelia juba punastab. Pildil paremal on näha tema sinakasroheline oksakesed. Ma pole veel kordagi näinud, et ta sügisel punaseks värvuks.

Kui need kõige hellemad üle vaadatud, on aega ja silmi ka teiste jaoks. Tulbi-, lume-ja trompetipuude pärast ma ei pabista, mõne teise pärast ka mitte, nemad on juba näidanud, et neil on meil hea olla.
Ega me ainult puid-põõsaid kasvata, mõned õied on end avanud peale külmade möödumist. Astrite kollektsioon oli meil kunagi suur, aga nagu paljude teistega, pidid nad teed tegema neile, kelle vastu tol hetkel suurem huvi oli ja nii nad ära said jagatud. Jätsime 3 sorti, kellede hulgast on mingil põhjusel kadunud tumepunane `Blutregen`. Alles on nemad, kelle nimesildid on samuti teadmata suunas ära lennanud

Raitaster on oma pisikeste õitega eriti armas

Vitsastril on puhkemas esimesed imepisikused õied, tema ees olev aedhortensia `Bobo` oma valget värvi muutnud pole.

Lisaks kukeharjadele ja astritele olid õied peal ka viimastel floksidel

aga karukell, kes veel üritas oma õiepungi lahti punnitada, seda enam ei suutnud

Laialehised hortensiad ei tea külmast midagi

ja maranad õitsevad igal aastal lumeni. Valge `Abbotswood`

Aed ilma kibuvitsamarjade ja muude viljadeta oleks vaene aed :). Põõsaspojengi seemned

Aga kõik õied ja viljad kahvatuvad oktoobris lehtpuude ja põõsaste ilu kõrval. Pihlakas (Sorbus x Dodong)

Mõni puu on märkamatult kasvanud nii suureks, et latva lähedalt enam ei näe. Hariliku tamme (Q. robur) lõhislehine vorm `Fennessii` on meil kasvanud juba 15 aastat

15-aastane punane tamm (Q.rubra)  kannab esmakordselt tõrusid.

Arukase (Betula pendula) vorm `Aurea` eristub teistest oma kollaka jume poolest enam suvel, sügisel on ta õige pisut kuldsem kui liik ise.

Kuldkase (B.alleghaniensis) eestikeelne nimetus oli varem kollane kask. Ta ei värvu kunagi ühtlaselt, vaid tekitab kuldseid litreid iga päevaga juurde.

Enam kui kulda on aias praegu erinevat punast
Roomav kirsipuu (Prunus pumila var.depressa)

Fortune`i kikkapuu `Variegatus` pole veel värvi muutma hakanud.

Punasel aroonial on ka viljad tume-mahagonpunased

Saarvaher

Kanada lodjapuu ostsime me just tema sügisvärvi pärast

Maakia on lehed langetanud, aga praegu muudavad ta huvitaks lehtede pikad valged keskrood, mis püsivad puul kevadeni kuni puhkevad pungad need varrelt lahti lükkavad

Mul polnud kavas täna ühtki suurt vaadet pildistada, aga kui ma lugesin, et Futul on kased raagus, siis vaatasin ma oma aeda ja mõtlesin, et 100 km Eestimaal on ilmselt rohkem kui 1000 km kuskil lõunapool. Kas keegi näeb kuskil raagus kaske? Ei saagi näha, sest neid lihtsalt pole :)

Nad pole isegi korralikult kuldsed veel mitte.

Lõunas on värve tekkinud võrreldes nädalatagusega siiski rohkem.

Aga pargis tahavad mõned kevadised end meelde tuletada

Kuigi meil on tänavu korilusest küllalt, pole külm ka seentele mõjunud, neid muudkui tuleb ja tuleb

Kätte on jõudnud jalutamise, imetlemise ja pildistamise aeg. Vaja on kõik liigid üle vaadata ja siis need fotod korraliku ülevaate saamiseks kõrvuti seada.
Täna oli meil sooja +10C, päike end eriti ei näidanud, aga selline mõnus pilvealune päev oli.