Saturday, June 27, 2015

KES KUS ELAB JA ÕILMITSEB

Minnes koduaias punktist A punkti B, ei saa seda kuidagi otse teha. Ikka tuleb mõni jõnks sisse, sest
noor lumepuu on täies õies



Pilku heitmata ei saa mööda minna ka oma köögiviljandusest


avamaa paprika peidab häbelikult oma vilja

Ja kui jalad juba siiakanti tõid, vaatasin üle ka potimajanduse. Osa puid-põõsaid, keda kasvatasin veidi järgi, tuleb maha istutada. Ilmselt juba homme. Mõned potistan ringi järgmist aastat ootama. Aga mõne ees on lausa häbi. Isegi pisikeses kitsukeses potis on võtnud nõuks õitsema hakata hiina ülane (Anemone leveillei)


Meil on varju-ja päikeseaed. Kasvuhoone, kapsapalee ja müstikasaal. Pensionäride ja järeltulevate põlvede park ja minimännik. Soo. Turba- ja roikapeenar. Hostaarium ja rosaarium (kibuvitsadele) Vana-ja suurjärv, sinine jõgi ja veel mõned pisemad nimedega nurgakesed.
Kiviktaimlat, olgu see mõiste nii lohisev ja laialivalguv kui tahes, meil pole. Ammugi pole see korrastatud peenar ei alpimägi ega alpiaas, sest alpitaimi sel istutusalal kahjuks peaaegu enam polegi.
Suures aias nimeta ei saa. Peab ju mõnikord viitama, kuhupoole sammud suunduvad. Kergem on ka orienteeruda, millises aias mingi taim asub.
Siia kivisesse kohta kogusime kokku enamiku me kääbuskasvulistest kuuskedest, aga kääbuskuusik kõlab imelikult ja kohmakalt. Kui "kivilat", millega ikka kiviktaimlat mõeldakse, veidi tuunida, sobiks ehk kivikla, kus teine "k" tähistab kuuske. Vaatame, kuidas kujuneb.
Kui ma olin hulka taimi ära jaganud, tundus, et endale ei jäänud sellesse kohta õieti enam midagi. Aga pilte tehes tundus jälle, et neid on seal liigagi.

Rivistan üles. kes on uueks saanud istutusalas endale koha leidnud. Peenraplaane ma ei tee, aga fotod, kui neil on näha ka naabertaimed, aitavad alati hädast välja.
Tagasi istutasime MDB-rühma aediirised. Neist on varem palju juttu olnud, ilmselt pole järgmisel kevadel pääsu ka mõnest sordisegadusest, aga see on üsna tühine probleem, sest kes siin kasvas, on täpselt teada.
Ümberkorralduste käigus jätsime puutumata peenra vasaku nurga, kus kasvavad kanada tsuuga `Jeddeloh` ja end üle kivide suurelt sisse seadnud harkjas azorell. Kuldsete lehtedega luhttarna `Aurea` ja hariliku salulehe `Aureus` kohal heljuvat kuldset udu kahjuks pildile saada nii nagu silm seda näeb, pole mul õnnestunud. Samas kasvavad ka paruktarn `Bronze Curls` ja üks vähestest aeda jäänud kingitud helmikpööristest `Prince`


Kõrrelisi me armastame ja seepärast istutasime alasse ka mõned uued. Tume maohabe `Nigrescens` ja vilutarnad `The Beatles` moodustavad grupi. Et neile on jäetud piisavalt kasvuruumi, siis neid pisikesi korraga kenasti pildile veel ei saa
`The Beatles` juba alustab oma soengu seadmisega

Jaapani tarn `Silver Spectre` ja nipponi tarn `Evergold` (pildil) uhkeldavad esialgu üksi.

Tiarelle on nüüd siin 7 sorti ja kui ma veel midagi põnevat ja teistest selgelt eristuvat leian, on nende jaoks olemas veel paar kohakest. Nende võluva õievahuta kevadel ei saa.
Veidi juba värvist ära `Spring Symphony` on tänavu õitsenud juba paar päeva üle kahe kuu
`Mystic Mist` on üks uutest. Saab näha, kuidas ta lehed värvuma ja muutuma hakkavad.


Kindlalt on oma kohal 4 emajuure liiki. Ka neid võiks veel kindlalt lisanduda.
Varretu emajuure täiuslik sinine


Peenrasse jäid ka rossi mukdeenia, roomav mailane, 2 liiki džefersooniaid, kassisabad, punanupud ja imeline igihaljas ibeeris `Appen Etz`


Ei loobunud me ka nurmnelgist `Splendens`


Kaarduvate okstega suureõielisele õisenelale `The Bride` muretsesime lisaks püstisema kasvuga kobar-õisenela `Niagara`
`The Bride`


Ühest ostukotist avastatud ootamatu kingitus kähar astilbe `Moulin Rouge`


ja samamoodi taimekasti peidetud eestikeelse nimeta ülimadal Delphinium glareosum, keda ma poleks isegi tahta osanud


Peekerlilled on mind alati võlunud ja seepärast jäi peenrasse tihe peekerlill (Penstemon confertus)

Siniseõielist läikivat penstemoni (P.nitidus) palusin tulevikuks ise, aga sain ta heldelt sõbralt kohe:) Pildistamiseks on ta liiga pisike ja võibolla võinuks ta isegi veel potis kasvada, aga ma usun, et maha istutatuna on tal veel parem. Aiast unustasin siia ümber istutada veel paar liiki, aga seda jõuab.
Padjanditest ja paljust muust vabanenud ala on esialgu väga minimalistlik ja lage, aga taimedel on nüüd arenguruumi ja ma arvan, et juba järgmisel kevadel pilt enam nii hõre pole.

Kuuski ehk siis ala peategelasi näitan ja iseloomustan järgmisel korral. Ka nendel on nüüd ruumi kasvada ka laiuti.
Ülejäänud aeda ei saa samuti unustada, niigi on järg ammugi käest.
 Ja tagasitee punkti A on seetõttu samuti veidi siksakiline.
Roniv hortensia


Hiina sidrunväändik on vaatamata õitsemisaja jahedusele ohtralt vilju täis.

Käes on ebajasmiinide aeg. Kõige varasem on alati hariliku ebajasmiini sort `Aureus`

`Snowbelle`
Vesiroosid puhkevad üksteise järel

Imeilusad
Scheuchzeri rapuntsel


ja nüüdse nimega keramadar, kes minu jaoks jääb siiski igavesti kurdistani krutsianelliks:)


Aediirised on juba lõpetamas. Tänavu on etikettidega päris hull lugu. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas neile on jalad alla tekkinud. Sort on tuvastatav, aga seda mõnel vihmapäeval.

Siberlased on täies hoos 
`Summer Revels`


`Sprinkles`

`Bells and Whistles`
Olgu siis peaaegu kogu kaar ka nähtav. Siin pole me veel omavolitsema hakanud umbrohtudeni jõudnud, lihtsalt mujal oli veidi rohkem tegemist.


Alanud on suur rahvasteränne. Aedlejad on liikvele läinud küll väiksemate, küll suuremate parvedena. Aga millal siis veel? Suverõõmud, õierõõmud, taimerõõmud, avastamisrõõmud!
Täna istutasime ootamatult saabunuid, no midagi pole teha, nad tulid ju üliootamatult :), mägisibulaid. Homme jätkame puittaimedega.

11 comments:

  1. Aitäh ilusa virtuaalse jalutuskäigu eest!

    ReplyDelete
  2. Kui lumepuu õied ükskord ära õitsevad, siis oleks nagu lumi sadanud...:)

    ReplyDelete
  3. Oeh. Meie ei parvle niipeagi kuhugi. Lumepuu on imeilus, peab endale ka ikka istutama. Ja selgub, et siberlasi on ikka puudu.Bells and Whistles näiteks.

    ReplyDelete
  4. Siberi iirised on tõesti ilusad...tekkis kohe soov ka enda sortimenti laiendada.
    Aga lumepuu on eriti vapustav tegelane...paneb õhkama...:)

    ReplyDelete
  5. Kui esimest korda suurt (pea õunapuu mõõtu) lumepuud nägin, vaatasin, et mis jahupuu see on? Noor, veel mitte nii õisi täis puu on nagu ilusam, aga ta on puu, mida vaatan alati pikemalt.

    ReplyDelete
  6. Oi, jah, see lumepuu! Ja ka minu soovides olev `Bride`, tore näha. Valge ibeeris jäi ka kohe silma. Muidugi kõik on nii rikkalik ja mõnus. Tore teil seal ikka.

    ReplyDelete
  7. hm, miks mul ikka veel pole lumepuud :D argpüks olen ilmselt :D See uuendatud peenar, kivikla on päris hea nimi, on imeline. Pean seda ikka ja jälle kordama. Aga no teil on tegelikult seal kõik imeline ja teie ise ka :D

    ReplyDelete
  8. Jälle imeline. Iga postitus on Sul justkui erinevast aiast :)

    ReplyDelete
  9. Jaa, see aed on nagu suur narratiiv, mille sees kõik kokku kõlab ja üllatused ei lõpe :) Lumepuu õitsemine ja juurdekasv on ilus vaatepilt!
    Kivikla oli siis kui ma seda pärast talgusid nägin hoopis uue ja värske moega ja hõre küll ei tundunud, ma vahtisin taimi ja kive ka :)

    Minu ibeerise lapsuke on minu suureks rõõmuks väga tervise juures, aga hoian teda veel poolvarjus, loodan, et juurdub korralikult. Olen väga tänulik!

    ReplyDelete
  10. Külluslik ja põnev jalutuskäik! Tänud seda jäädvustamast ja jagamast!

    ReplyDelete
  11. Kivikla on silmale väga mônus! Lumepuud nägin esimest korda aastaid tagasi Kalsnavas, sôna otseses môttes vahtisin suu ammuli( Virumaal on selline kônepruuk). Kobar-ôisenelat on vägagi tarvis:) nii ilus!

    ReplyDelete